President peab olema oma rahva esindaja poliitikas. Ta peab alati olema rahva poolel, rahva kaitsja, mitte võimul oleva partei käpiknukk ja rahva piitsutaja, kirjutab Malle Pärn.

Jälle on tulemas vabariigi aastapäev ja uhke marionetiteater koguneb rahva raha eest presidendiga klaase kokku lööma. Justnagu meil oleks oma riik, vaba, iseseisev ja väärikas. Koos ausate ja väärikate riigiametnikega, kes on oma tööd väga hästi teinud. 

Kui ma oleksin president, siis ma muudaksin selle üsna piinliku paraadi selles osalejatele tasuliseks ja annetaksin sissetuleku vaestekassasse. 

Sest, kullakesed, see vaesem rahvas on just üle elanud šokeerivad elektriarved meie riigile kuuluvalt elektrit tootvalt ettevõttelt. Mille peale liberastlikud juhtmogulid vaid parastavad ja neid mõnitavad. Ja järgmise kuu arved ei tule mitte väiksemad. 

Mind paneb imestama inimeste liigne enesekindlus ja kohati äärmine enesekesksus. Käitumises, väljendumistes, hoiakutes, teistesse suhtumises, avalikus tegutsemises. Poliitikas, meedias, kultuuris. Avalikus ruumis, seltskonnas. Äärmine üleolekutunne, kõigi sõnakuulmatute halvustamine. 

Kui rumal inimene pannakse mingi kõrge ameti peale, siis ei tule talle pähegi kahelda, kas ta ikka sinna sobib, kas ta suudab teha tööd, mida see ametnik tegema peaks. Ta istub oma toolile sellisena, "nagu ta on", teeb tähtsa näo pähe, õpib ära mingid välised poosid ja vajaliku kantseliidisõnavara, – ja on endaga ülimalt rahul. 

Ta esineb tähtsa isikuna, ja kõik, kes on temast allpool, peavad tema meelest teda kuulama ja uskuma ja austama. Ja ei mingit kriitikat! Sest tema ju ei eksi! Ja loomulikult ka ei vastuta, kui miski halvasti välja kukub. Egas tema ju süüdi ei ole? 

"Ma olen selline, nagu ma olen," mõtleb ta uhkusega. Ja kuna ma saavutasin selle kõrge koha, siis olen ma ka väärtuslik ja autoriteetne, kõik peavad austama mind sellisena, nagu ma olen. Ta usub, et ta on selle kõrge positsiooni ära teeninud pelgalt sellega, milline ta on. 

Arukas inimene püüab ennast ameti nõuetele vastavalt arendada, kujundada, ta õpib usinasti, kontrollides ühtlasi, kas ta suudab seda tööd heal tasemel teha. Kui tunneb, et ta ei saa hakkama, kui tema tegevust ikka väga palju mõistlikul viisil kritiseeritakse, siis ta loobub sellest ametist ja otsib endale midagi jõukohasemat. Ta ei vaigista kriitikat, ei süüdista oma eksimustes teisi, ei halvusta oponente, vaid püüab neid mõistlike argumentidega veenda. 

Me maksame väga kõrget palka Toompeale valitud inimestele, et nad rahva poolt paikahääletatud Põhiseadust järgides korraldaksid meie elu. Lisaks palgale on nad ise endale sisse seadnud veel igasugu toetusi ja kompensatsioone, justnagu oleks nad madalapalgalised, kes muidu oma eluga toime ei tule. 

Meil on õigus oodata ja nõuda neilt, et nad tegutseksid MEIE, oma isandate huvides.

Kui peaminister või president ei käitu väärikalt, ei näita oma tegevuses ja kõnedes välja mingit tarkust ega hooli oma rahvast – siis ei saa me nendest lugu pidada. Nad on selle ameti maine ära rikkunud. Nad ei saa oma tööga hakkama. 

Piinlik on praegu üle lugeda seda 80-e inimese kirja, millele kunagi andsid oma allkirja ka mitmed inimesed, keda ma isegi toona arukaks pidasin – kõige valusam oli seal näha Fred Jüssi allkirja. Kirjas tõotasid meile need 80 allakirjutanut, et Toomas Hendrik Ilvesest saab hea president. 

Kahe ametiaja jooksul näitas Ilves meile, kes ta on. Viis presidendiameti maine tunduvalt madalamale, kui see enne oli juba olnud. Kaljulaid jätkas hoogsasti seda allakäiku. Ega Kariski ei ole seda kõrgemale tõsta suutnud. No tema vähemalt ei ole seda ka Kerstist allapoole langetada suutnud. 

Olen kindel, et nad ise on täiesti veendunud, et nad on oma tööd hästi teinud ja et nad sellistena nagu nad on, sobisid väga hästi presidendiametisse. 

Miskipärast väga paljud teised nendest nii hästi ei mõtle. Vastupidi: neid on päris palju avalikult kritiseeritud, rääkimata sotsiaalmeediast ja inimeste omavahel antud hinnangutest. 

Nad on esinenud oh kui paljude igavate, mõttetute ja kohati lausa vaenulike kõnedega, nad on esindanud Eesti riiki mitmetes välisriikides ja kahjustanud seal Eesti mainet. Mis rahvas see on, kes talub sellist presidenti, – küllap mõtles nii mõnigi nendest targem poliitik. Egas kõik poliitikud ole nii rumalad nagu meie liberaalid siin, et üldse aru ei saa, mis maailmas toimub.

Kõik nende kõned on olnud palgaliste euroametnike propagandistlikud kõned, mitte targa presidendi kõned oma rahvale. 

Pidupäevakõnede hea külg on see, et need näitavad meile selgesti ära, kes need kõnepidajad ise on. Me ju ei kuula ainult sõnu, me tajume ka kõnepidaja meelsust ja oma rahvasse suhtumist, me oskame selle kõne järgi ka hinnata tema tarkust või rumalust. 

Ja seda, kas ta räägib tõtt või valetab. Kas ta räägib oma mõtteid või kellegi teise omi ja esitab vaid rolli, mida ta on mängima sattunud. 

Inimene, ole valmis ausalt tunnistama oma võimetust! 

See on tarkuse esimene tunnus. Rumal, kes tunneb ja tunnistab, et ta rumal on, on juba astumas teele tarkuse poole. Ta on juba midagi õppinud. Elav inimene on suuteline arenema. Kõrgeid ameteid tuleb lubada ainult arenemisvõimelistele inimestele. 

Kõrgetele ametitele tuleb seadusesse kirja panna konkreetsed nõudmised. Ja üks tingimus peaks kindlasti olema enesekriitika olemasolu. 

Arukas inimene saab aru, kui mingi töö talle ülejõu käib, – kui tal puuduvad selleks isegi eeldused, siis ta keeldub, kui talle seda ametit pakutakse. Rumal aga võtab uhkelt vastu kõik auametid ja tiitlid, talle ei tule mõttessegi, et ta ehk sinna üldse ei sobi, et ta oma küündimatusega, oma sobimatu käitumisega viib selle ameti või tiitli maine maani madalaks. 

Tahaks ükskord ometi vähemalt üht päris presidenti, kelle poole me võiksime kõik üles vaadata, keda saaks uskuda ja usaldada, kelle kõned meile südamesse läheksid ja meile jõudu ja lootust annaksid! Et me rahvusena taas ühise keele leiaksime ja kõik narrid tülid unustaksime. 

Kes meis ei kasvataks rahvuslikku alaväärsuskompleksi, vaid usku endasse ja oma riigisse. Kes oleks ise väärikas ja aitaks meil saada väärikaks rahvaks.

Tahaks, et Eesti oleks riik. Et valitsusse ei lastaks asjatundmatuid broilereid, kes meie majanduse ja kultuuri hävingusse juhivad! Kes meid aina piinlikkusest punastama panevad. Nii kodumaal kui ka rahvusvahelisel areenil. 

Eesti vajab presidenti, kes suudaks selle ameti väärikust kasvõi natukegi taastada. Meil on vaja troonile tõsta Terve Mõistus, terve reaalsustaju, klassikalised väärtused – ei ole ju enam raske vahet teha tõe ja vale vahel poliitikas ja ühiskonnaelus – sest vale on muutunud nii läbipaistvalt primitiivseks, kohati hullumeelseks. Vale on ju ise ennast juba hävitamas. 

President peab olema oma rahva esindaja poliitikas. Ta peab alati olema rahva poolel, rahva kaitsja, mitte võimul oleva partei käpiknukk ja rahva piitsutaja. 

Ja veel üks oluline asi: presidendiks ei sünnita. Kui sa sattusid presidendiks, isegi sellise farsi kaudu, nagu need valimised meil on, siis hakka enda kallal tööle! Presidendiamet on auamet, sa pead olema rahvale eeskujuks. 

Lihvi endast see president välja! Nagu skulptuur kivikamakast! 

Keegi pole ju iseeenesest otsekohe president. Kõrgel ametil on teatud nõudmised. Eelkõige peaks president olema vaimuaristokraat, haritlane. Tal peab olema vaimne pagas, mis aitab tal teha õigeid valikuid ja otsuseid, hinnata olukordi kogemuse ja elutarkuse pinnalt. Ta peab oma rahvast teenima, selle sõna otseses mõttes. 

Ta peab oma rahvast vähemalt püüdma kaitsta rumaluse ja ebaõigluse ülemvõimu eest. Kurjuse eest. 

Kandidaati ei ole mõtet otsida tuntud poliitikute hulgast, sest kellelgi neist ei ole presidendiametiks vajalikku autoriteeti KOGU rahva silmis. 

Ta peaks olema heas mõttes poliitiliselt neutraalne, see tähendab tark ja filosoofiline, poliitikast kõrgemal. 

Inimene, kes astub presidendiametisse, peab ennast sellele ametile vastavaks KUJUNDAMA. Ta peab omaenda elu ja isiku kõrvale panema ja hakkama käituma ja esinema nagu PRESIDENT. Mitte ükski president ei ole meil sellega hakkama saanud!

Uuri kõrgema seltskonna etiketti, lisaks tervele poliitilisele kaskaadile, mida selles ametis vaja läheb. Ka väljenduse osas: lihvi oma kõnet ja kirjaoskust. Kõnnakut, hoiakuid, istumist ja astumist. Mõtlemist! Kõike! Ja hakka oma rahvast armastama! 

Võta endale abilised ja õpetajad, sinu palk võimaldab seda, maksa see õpetus ise kinni! Õpi elegantset käitumist, kultuuri, viisakat suhtlemist, eesti keelt, diplomaatiat. Kuni hakkad isegi endast lugu pidama. 

Perfektsionism? Aga kuidas muidu? Siis hakkab rahvas sinust lugu pidama! Ehk isegi armastama? Ja eeskuju võtma? 

Ikoonina oleks sellisel presidendil võimalik ka oma rahvuse vaimsuse ja kultuuri taastamine! 

Mis paneb mind selliseid asju igatsema? Selliseid mõtteid mõtlema? Ma ju ise ei kavatse presidendiks kandideerida. 

Aga kui ma kandideeriksin ja osutuksin valituks, siis mina just nõnda käituksin. 

Ma kujundaksin endast väärika ja oma rahvast armastava presidendi. Ja ma jälgiksin poliitikuid teraselt ja kutsuksin nad alati korrale, kui nad oma ülesanded ja oma kohustused ära unustavad, mida nad nii sageli kipuvad tegema. 

Kui kaua me saame meie rahva eksitajate ja hävitajate eest paluda: Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad? Ja kes veel üldse tahakski nende eest nõnda palvetada? Nad on ennast nurka mänginud. Rahvas põlgab neid. 

Küll aga võime palvetada nõnda: 

Hea taevane Isa, ärata ellu meie õigelt teelt äraeksinud juhtide hangunud mõistused ja südamed ja silmad ja kõrvad, et nad saaksid jälle väärikateks inimesteks. 

Aita meid, me ei taha muutuda samasugusteks nagu nemad, aga nad on ehitanud üles nii võimsa monstrumi, et me ei suuda seda maha murda ilma Sinu abita!