Eesti Energia on riigiettevõte ja elekter ei ole "kaup turul", vaid inimõigus. Elementaarne eluks vajalik abivahend! Sellega ei mängita hasartmänge ega õngitseta kasumit! Selle kättesaamatuks tegemine on genotsiid. Kui riigikogu ei astu vahele, siis on ta osaline selles genotsiidis, kirjutab Malle Pärn.
Mulle tundub vahel, et Eestis on sisuliselt toimunud midagi järk-järgulise proletaarse revolutsiooni taolist: rahva teenrid on nüüd viimaks kogu võimu enda kätte haaranud ja oma isandatest teerulliga üle sõitnud! Või nagu terve ja täissöönud rebane muinasjutus laseb end kanda hundil, kes on näljane ja nõrk.
Suur osa kodumaal (igasugu „edukate" reformide tulemusel) mittetoimetulevast rahvast, seega mingis mõttes nagu valitsusele vaenulik kontingent, on osavasti küüditatud välismaale tööle. Ja nüüd on selles alustatud uus laine.
Kusjuures nad on läinud ise — oma raha eest ostnud piletid, mitte riigi raha eest, ise otsinud töö ja elupaiga. Eelmisel küüditamisel said ju kõik vähemalt prii sõidu „eksootilistesse" paikadesse, seal kohapeal töökoha ja võib-olla isegi tasuta elamise.
Ja loosung "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!" kehtib jälle.
Rahva teenrid muudkui lendavad mööda maailma ringi — konverentsid, läbirääkimised, nõupidamised, ametlikud kohtumised, diplomaatilised lõunasöögid. Rahvusvahelised auhinnad uue poliitilise kultuuri ja liberaalse demokraatia võidujooksus – ustavatele puudlitele kopsakad präänikud kuuleka sabaliputamise eest.
Meie teenrid ei usalda oma isandaid isegi niipalju, et küsiksid, kui kõrget palka nad neile maksta jaksavad. Esimese asjana otsustasid nad selle kohe ise enda jaoks ära. Ja panid selle ise tõusma. Nagu igavene jõumasin kerkib see iga mõne kuu tagant ja keegi ei saa teda peatada. Seaduste tegijad laiutavad käsi.
Veider kuidagi. Muidu ikka isand otsustab, kui palju ta teenrile palka maksab. Ja kui teener ei tee head tööd, juhib ettevõtte pankrotti, siis ta ilmselt laseb selle kehva teenri lahti ja otsib mõne parema. Loll on isand, kes laseb teenril enda üle valitseda. Teener kosub ja mõnuleb, aga isand lõdiseb näljasena külmas toas.
Jah, nemad seal üleval on rahul, nemad on enda meelest kõik hästi teinud ja teevad edaspidi veel paremini. Paremini hoitud Eesti.
Kui liberaal ütleb „paremini", siis tähendab see tegelikult ju vastupidist. Halvemini hoitud. Sest sallivusest rääkides vihkavad nad ju silmitult kõiki, kes nende pilli järgi ei tantsi? Ja võrdsest kohtlemisest rääkides tõrjuvad ja keelavad nad teisitimõtlemist.
Ent seda loosungit võib ka teistmoodi tõlgendada. Hoida saab kedagi ka millegi eest. Mille eest hoiab meid paremini reformierakonna poliitika? Normaalse elu eest? Normaalsete inimsuhtete eest? Rõõmu, harmoonia ja hingerahu eest? Iseseisvuse eest? Mõõduka jõukuse eest?
Kindlasti on paremini hoitud nende Eesti, see ülemine korrus, mida reformierakond on kolmkümmend aastat usinasti ehitanud, nemad ise, nende sõbrad ja nende toiduahela lülid, kes ikka veel nendele oma hääled annavad, need on tõesti paremini hoitud. Aga alumised korrused on kokku kukkumas!
Kui maja variseb, siis ei jää püsima ka ükskõik kui luksuslikult valmis ehitatud ülemine korrus! Üksikud ülemise korruse elanikud saavad Euroopasse lennata, aga kaugeltki mitte kõik!
Äkki oleks pidanud riigihoone ehitamist alustama vundamendist, mitte sarikatest? Siis oleksime ehk enne suurt vihma vähemalt kile peale jõudnud tõmmata, nüüd kõigub see uhke eurokatus, vaesekene, selle alla kombineeritud kehva karkassi najal, ähvardades meile kõige täiega kaela kukkuda.
See alumiste korruste rahvas paremini hoitud Eestisse ei kuulu ja nende meelest on meie riigilaevuke hoopis karile jooksnud.
Kui miski on nässu läinud, kui ollakse eksinud teelt, siis tark inimene vaatab ikka tagasi. Analüüsivalt, otsivalt. Mis me valesti tegime, kuskohas keerasime valele rajale? Kas oleks võimalik olnud seda riiki kuidagi teisiti üles ehitada? Äkki oleks teenrid pidanud natuke rohkem oma isandaid kuulama ja usaldama, mitte tõttama otsima väljastpoolt nõuandjaid, kellele meie maa ja rahva olukord oli absoluutselt tundmatu? Kes oskasid meie naiivsust ära kasutades meie maad ja metsad üles osta ja meile sisse smugeldada väljamõeldud virutaalühiskonna mudelid?
Meie valitsejad aga mitte kunagi oma poliitilises sekeldamises ei kahtle, nemad käivad endiselt rõõmsate nägudega ringi, võtavad meilt aina raha vähemaks ja küsivad endale juurde. Nende meelest on meil kõik ikka veel väga hästi. Ja seda tänu nende edukale juhtimisele. Nende mänguhimu ja usk selle mängu tõelisusse on liigutav.
Riiki meil praktiliselt pole, meie oma põllumajandus on põhja lastud, väikeettevõtjatel hing kinni pigistatud, pool rahvast on varsti laiali jooksnud, aga presidendipalee ja ministeeriumid ja riigikogu käivad tööl ja võtavad palka endiselt täies koosseisus? Ja sõidavad meie raha eest mööda maailma ringi, et jagada teistelegi oma riigihävitamise kogemusi.
Nojah, miski ei alga tühja koha pealt. Meie folklooris on niisama osavasti käitunud Kaval-Ants, kes oma isandat Vanapaganat osavasti kooris. On, kellelt õppida. Ja muidugi talitas nõnda ju ka terve nõukogude süsteem.
Pealegi kuuluvad ju paljud riigikogulased mingitesse nõukogudesse, mille eest saavad lisaraha, ehkki seal midagi teha pole vaja — nii et neil oleks nagu isegi nõukogude võim veel alles?
Kui natuke nalja teha, siis võiks niimoodi arutleda. Ja üsna paljudel on elu nii kibedaks läinud, et enam ei jäägi muud üle, kui nalja teha. Sest nii sageli tundub, et meie riigilõngakera on lootusetult sassi mängitud.
Aeglase lõppmängu algus oli kooseluseadus, mis lõikas rahva kahte lehte ja ajas vastandlikud maailmavaated omavahel tülli. Eks ole seksuaalsus ju üks tume ja tundmatu ala, intiimne pealegi ja seotud rohkem instinktide kui mõistusega, selle pinnal on kerge inimesi vihaseks ajada.
Nüüd on elektriärikad meid viinud tõepoolest viimasele ringile. Valitsus oleks nagu alustanud kiiret lõppmängu. Kui elekter kinni keeratakse, siis lakkab elu. Tänapäeval ei ole enam võimalik elada petrooleumilampide ja kuivkäimlatega. Kukkumine on liiga suur. Ja ongi Eesti varsti kangesti roheline ja kliimaneutraalne, see tähendab täiesti väljasurnud.
Me saaksime ju isegi hakkama selle „kokkuhoiuga" – otsime välja küünlad ja petrooleumilambid, viskame telekad ja külmkapid toast välja, aga on üks asi, mille puudumine meid sõna otseses mõttes tapab. See on vesi. Me ei saa elada ilma veeta. Me ei saa linnades hakata ämbritega vett korrusmajadesse tassima ja õue kuivkäimlaid kasutama! Linnades ei ole kaevusid!
Maainimene saab hakkama, aga linnainimene kas sureb või muutub kurjategijaks, sest siis algab võitlus ellujäämise nimel.
Astronoomilised elektriarved näitavad vaid seda, et teatud tegelased on kaotanud mõõdutunde ja inimlikkuse. Valitsus peab vahele astuma!
Riigikogu peab kaitsma oma valijaid ahnusest hulluks läinud rahajahtijate eest. Ja kutsuma korrale valitute hulgast ametisse seatud ministreid, kui nad on ära unustanud, et nad on rahva teenrid, mitte isandad. Eesti ei ole nende oma, nad ei ole seda ära ostnud!
Eesti Energia on riigiettevõte ja elekter ei ole "kaup turul", vaid inimõigus. Elementaarne eluks vajalik abivahend! Sellega ei mängita hasartmänge ega õngitseta kasumit! Selle kättesaamatuks tegemine on genotsiid. Kui riigikogu ei astu vahele, siis on ta osaline selles genotsiidis.
Kas tõesti ainult 19-l inimesel Toompeal on alles terve mõistus?
Miks me peame maksma käibemaksu elektri eest? Miks me peame maksma muid lisatasusid? Taastuvenergiatasu? Võrgutasu? Aktsiis, isegi käibemaks, õhu orgaanilisest koostisosast rääkimata – see kõik on puhas röövimine!
Kui meil oleks normaalne riik, kui meil kõigil oleksid normaalsed palgad, nii kahekümne tuhandelised, siis võiks selliseid korjandusmänge mängida, aga meil on rahvas heaolu mõttes teenritest kaugele maha jäetud.
Seega, kodanikult tohib tasu nõuda ainult kulutatud elektrienergia eest! Elektriarved tuleb vabastada aktsiisist ja käibemaksust ja kaotada sealt kõik väljamõeldud sundkorjandused!
Normaalne ärimees ei käituks nõnda, ta teab, et absurdse hinna üleskruvimisega ta kaotab oma usaldusväärsuse. Kas liberaalses demokraatias on rahva röövimine lubatud – või lausa kohustuslik?
Kes üldse tuli selle peale, et elektrihind börsile viia? Inimeste eluks nii hädavajalik riigile kuuluv tootmine? Kas kogu see börsimäng oli selleks, et elektrihinda saaks püsivalt mitmekordistada, rääkides sinna juurde ilusaid sõnu sellest, kuidas valitsus rahvast hoolib? Kes seda jama usub?
Valitsus peab kaitsma rahvast ahnusest hulluksläinud monopolide eest!