Me ei taha siia Nõukogude Liitu! Me ei taha teha Eestist mingit koloniaalkultuuri segaputru, me ei taha olla mustad orjad oma iidsel kodumaal. Eesti keel ja eesti kultuur on siiani olnud Euroopa kõrgemate hulgas, me ei taha sealt kukkuda vulavasse ja virdavasse globalistlikku soomülkasse, kirjutab kolumnist Malle Pärn.
Kas Eesti Vabariigi kodanik peab oskama eesti keelt? Kuidas saab üldse esitada niisugust küsimust?
Kui see inimene on muidu lojaalne ega õhuta rahvuslikku vaenu ja ta saab nõnda hakkama, ja talle meeldib siin elada, sest Eesti on talle miskipärast vastuvõetavam kui tema oma kodumaa – siis elagu pealegi. Tema enda elukvaliteet kannatab, sest ta ei saa ju osa sellest Eestist, mille ta on endale elupaigaks valinud.
Aga miks ta siin elab, kui ta ei taha olla selle riigi seaduslik kodanik?
Eesti riigikeel on eesti keel. Kui ta ei oska seda keelt, siis ta ei ole ju seaduskuulekas kodanik?
Kolmkümmend aastat on Eestis kehtinud uus põhiseadus, kolmkümmend aastat on siiajäänud venelastele antud aega eesti keel ära õppida ja õpetada see selgeks ka oma lastele. Eestlane on väga kannatlik.
Millegipärast on tänapäeval palju inimesi, kes tahavad elada võõral maal, võõraste kommete, võõra keele ja kultuuri keskel. Praegu muidugi püütakse kõik kultuurid ära tasandada ja üheks pudruks kokku segada – et igaüks võiks elada ükskõik millises paigas nii, et ta ei tunneks end seal võõrana. See on üks väga õel ja pahatahtlik plaan. Rahvuste ja inimlikkuse hävitamise plaan.
Miks inimene ei taha elada omal maal, oma rahva hulgas? Sest ta ei ole rahul oma elutingimustega seal ja läheb võõrsile otsima endale mõnusamat paika?
Ei ole mingit mõistlikku alust sundida kõiki riike selliseid inimesi piiramatul hulgal vastu võtma ja oma maksumaksjate rahast üleval pidama! See on kuritegelik nõudmine ja vajaks Nürnbergi protsessi. Sest sellise elulaadi propageerimisega tekitatakse maailma tohutu suur hulk väga õnnetuid inimesi.
Piiblis öeldud käsusõna „ela omal maal ja pea käske, siis on su elu õnnelik" on väga selge hoiatus.
Enamik inimesi ei saa elada õnnelikult oma kodumaast, oma rahvast eraldi. Nad moodustavad võõrsil üsna armetuid getosid ja enamus neist ei kohane selle uue elupaiga kultuuriga mitte kunagi, isegi mitme põlve jooksul. Me ju näeme seda praegu Euroopas. Nad ei taha vastu võtta võõrast kultuuri, aga nende oma kultuur, millega nad tulid võõrsile, on nende hingest samuti kadunud. Nad on nagu juurteta taimed tuule käes.
Oma eluga rahul on vaid need, kes integreeruvad kohaliku rahvaga ja tunnevad end nende hulgas hästi. Loomulikult õpivad nad ära kohaliku keele ja nende lapsed käivad eesti koolis.
Odinets, kes tegi ennast tuntuks venekeelse ropendamisega, küsib, „kas keeletaseme nõue ei kitsenda kandidaadi põhiseaduslikke õigusi".
Muidugi kitsendab, aga peabki kitsendama, nagu ilmselgelt on nõutav ka kandideerija kirjaoskus, mis samuti „kitsendab" tema õigusi. Me ei saada riigist välja inimest, kes eesti keelt ei oska, aga me ei saa lubada, et ta hakkab valitsema rahvast, kelle keelt ta ei oska ja kelle meel on talle tundmatu! Õigustega kaasnevad alati kohustused, meie tänapäeva liberaalsed äärmusegoistid on selle ära unustanud ja muudkui nõuavad endale õigusi, ise jättes täitmata oma kohustused. Ka hariduse ja aususe nõue peaks kitsendama juhtideks valitavate „õigusi". Ka olümpiamängudele ei saada me ju ükskõik keda, ikka ainult parimaid sportlasi?
Ma ei ole kunagi aru saanud, miks tahavad siin elavad venelased osa võtta meie riigi või kogukonna elu juhitimisest, kui nad isegi meie keelt ei ole suutnud ära õppida. Nad ju ei austa siis seda riiki ja rahvast? Mida nad üldse Eestist ja eestlastest teavad? On päris kindel, et neile ei lähe korda eesti lapsed ja nende tulevik, nemad tahavad siin taasluua Nõukogude Liitu. Mõnusat elu endale ja oma kogukonnale, mitte eesti rahvale. Aga Eesti riik on eestlaste riik!
Isegi sellised venelased, kes räägivad üsna korralikku eesti keelt, ei mõista eesti rahvast ega eesti kultuuri. Seda on näidanud Ossinovski, Kristina Kallas, Odinets, Stalnuhhin, Jana Toom ja paljud teised nii riigikogus kui kohalikes valitsustes.
Aga meie ei taha siia Nõukogude Liitu! Meie ei taha teha Eestist mingit koloniaalkultuuri segaputru, meie ei taha olla mustad orjad oma iidsel kodumaal! Eesti keel ja eesti kultuur on siiani olnud Euroopa kõrgemate hulgas, me ei taha sealt kukkuda mingisse vulavasse ja virdavasse soomülkasse, kus kõik värvid on kokku segatud mingiks pruuniks lögaks! Pole olemas sellist nähtust nagu multikultuur. Kultuur saab olla ainult rahvuslik!
Tõsi on muidugi see, et ka eestlastest poliitikute hulgas on palju selliseid inimesi, nemad ei taha Nõukogude Liitu, nemad tahavad Euroopa Liitu. See annab ka venelastele julgust ja häbematust.
17. novembri Postimehes on arvamusartikkel „Skandaal kui poliitika peavool". Autor on kolumnist Andrei Kuzitškin, kes ei oska eesti keeles kirjutadagi, toimetus peab tema kirjutatut tõlkima. Kust võetakse selline ülbus: ma ei oska ega tahagi osata teie keelt, aga teie matsid peate mind kuulama, kui mina võtan teie käitumise kohta midagi arvata.
Kolumnist, kes ei oska kohalikku keelt, on nagu kirjanik, kes ei tunne tähti. Absurd, seega, ei ole usaldatav. Ajakirjandus peaks oskama vahet teha tõe ja vale vahel, ausa kriitika ja õela laimu vahel. Reaalsust valesti tõlgendavate tekstide avaldamine viib ajalehe maine alla.
Skandaal kuulub loomulikult poliitikasse, aga see ei ole peavool. See on ikka kõrvalvool. See on vahend, mitte eesmärk.
Laimu levitamine kuulub ka poliitikasse, nagu mitmed valeväited Kuzitškini tõlkelooski, aga ka see ei ole poliitika peavool, ikka vaid vahend eesmärgi saavutamiseks. Iseasi on see, et tõepoolest räpaste vahenditega ei ole võimalik saavutada õilsaid eesmärke. Niisiis, räpased vahendid viivad paratamatult välja räpastele eesmärkidele. Mahatma Gandhi, kelle kuju tahetakse meil miskipärast kuskile üles panna, on öelnud, et vahend ja eesmärk on kattuvad mõisted. Ebapuhtad vahendid ei teeni kunagi puhast eesmärki. Nad määrivad selle eesmärgi ära.
Nii skandaalide kultiveerimine kui laim on alatud võtted konkurendi hävitamiseks. Neil ei ole kunagi midagi tegemist rahva või riigi helge tulevikuga.
Ka Kuzitškin jagab meile oma luulusid, nagu liberaalid ikka, kujutlusvõime on neil vulav ja virdav. Sildistamine, nagu ka „labane ja sõimlev keelekasutus", mida Kuzitškin tahab EKREle külge kleepida, on eranditult ja ainult liberaalide „töövahend".
EKRE juhib tähelepanu valusatele probleemidele meie päris reaalsuses ja paljastab liberaalide rumalaid valesid. Konservatiivid ei „kasuta häbematult ära inimlikke hirme", nagu ütleb vene kolumnist, – neid hirme tekitab meie õõvastav tegelikkus, mida vormib reffide valitsus. EKRE räägib ausalt ja avalikult selle valitsuse hirmutegudest. Inimesed ju näevad isegi, et meie elu läheb väga kiiresti aina halvemaks. See tekitab hirme, mitte EKRE tõerääkimine.
Omamoodi prohvetlik on artikli viimane lause: „võidab see poliitik, kes suudab ühiskonna vabastada hirmudest. Siis on ka rahu ja leiba."
See võib tõsi olla. Aga hirmudest vabastamine ei tähenda seda, et rahvale jagatakse rahustavaid süste. See tähendab seda, et erakonnal on olemas aus tahtmine ja arukas plaan Eesti elu paremaks teha. Ja need mõlemad on olemas praegu küll ainult EKREl.
Ja ainult EKRE saab veel rahvale jagada lootust paremaks eluks, sest ainult nemad ei ole süüdi meie praeguses katastroofis. Teised on kolmekümne aastaga näidanud, et nad on suutnud meid täielikku ummikusse juhtida. Kes juhtides või niite tõmmates, oma toiduahelaid kasvatades, kes kuulekalt saba liputades nende juhtide käske täites.
Kas me tõesti tahame sellel „progressikursil" edasi purjetada? Kiirelt progresseeruvasse hävingusse?
Anname EKREle võimaluse! Sest reformierakond on põhjani paljastanud oma rahvavaenuliku olemuse, nende hoolde ei tohi meie riigilaevukest enam usaldada, nad viivad selle kindlate kätega põhja!
Aga Eestis elav inimene, kes tahab kaasa rääkida Eesti riigi ehitamises või eesti vaimse keskkonna arendamises, peab ilmtingimata oskama eesti keelt, ta peab suutma mõista ja austama eesti meelt!
See, kes väikerahvast globalismi pudru suunas juhtida tahab, on kolonist, mitte riigitruu kodanik. Eriti veel siis, kui tema oma riik, kus ta miskipärast elada ei taha, on otsene ja väga suur naaber.