Mul on alati häbi, kui normaalseid inimesi nimetatakse "paremäärmuslasteks" või radikaalideks, ainult sellepärast, et nad ei ole nõus kuulipildujaga sihtima oma rahvast, kirjutab teoloog Malle Pärn Objektiivi kolumnis.
Ma olen surmani tüdinud rumalatest valedest ja primitiivsest propagandast, nii poliitikas kui ajakirjanduses. Mul on alati häbi ja piinlik, kui normaalseid inimesi nimetatakse "paremäärmuslasteks" või radikaalideks, ainult sellepärast, et nad ei ole nõus kuulipildujaga sihtima oma rahvast. Kõik on meil tagurpidi pööratud!
Inimesele on antud mõtlemisvõime, kuidas keegi seda kasutab, see on inimese enda teha. Elamine on mingis mõttes enda ja maailma avastamise protsess. See protsess on enamasti juhitud, kas vanemate, õpetajate ja ideoloogide nõudmistest, aga ka iga rahva hulgas elanud ja elavate tarkade kõnedest ja kirjapandud mõtetest. Tark lähtub inimkonna järjepidevast kultuurist, rumal päheõpitud loosungitest. Iga inimene teeb endale sealt valiku, mida usub, mida õpib, mille vastu võtab ja mille kõrvale lükkab.
Inimesi võib jaotada mitmete ühiste omaduste järgi erinevatesse grupidesse. Need grupid tunnevad omavahel ühtekuuluvust, neil on sarnased mõtted ja suhtumised ja maailmanägemine. Ja iga grupp püüab oma meelsust ja teadmisi ka teistele edasi anda. Sest ta usub, et see on õige ja hea.
Ajakirjandus peaks olema aus ja erapooletu vahendaja erinevate mõistlike gruppide vahel.
Kui mingile grupile antakse avalikkuses suurem võim ja vabadus kui teistele, ja teisi püütakse hoopis vaigistada või avalikult halvustada, siis puhkevad ühiskondlikud konfliktid. Sellistes ebavõrdsetes tingimustes ei ole rahumeelne arutelu üldse võimalik.
Kui radikaal hakkab tervele ühiskonnale peale suruma mingit oma väljamõeldud ideed, mis enamikule absurdse või lausa rumalana tundub, siis tekib ju selles enamikus vastupanu.
Teeme ometi ükskord lõplikult selgeks liberaalide uuskeeles kaigastena kasutatavate terminite valelikkuse! Miks keeleteadlased vaikivad, kui meie ühiskonnaelu valede terminitega ümber tahetakse vormida?
On täiesti rumal nimetada radikaaliks või äärmuslaseks (või kurjuse kehastajaks) konservatiivi või rahvuslast, kes kõigest hingest püüab kaitsta ja alles hoida kõike seda, mis meie kultuuris või inimeses üldse on väärtuslikku! Mis on meid siin läbi sajandite alles hoidnud.
Keegi sotsiaalmeedia troll kirjutas mulle hiljuti, et kuidas küll "jutulugeja on radikaliseerunud"?
Mitte kunagi ei selgita ega põhjenda sellised herilased oma silte, justnagu oleks tegemist endastmõistatava asjaga. Võimalik, et neile on alati antud konkreetne ülesanne, lihtsalt nõelata, ilma mõistliku põhjenduseta. Ja alati on see silt, mille nad kleebivad, vale. Ehkki igaühe juures võiks leida ka tõelisi puudusi, nemad ei ole neid iial otsinudki, sest neile piisab väljamõeldud sildist. Nad ei aruta kunagi teemat, nad halvustavad kirjutajat. Nad justnagu ei oskakski lugeda.
Ma ei ole kunagi olnud mingi "jutulugeja" – kõik, mida ma olen kunagi raadios linti lugenud, on minu enda valitud, tõlgitud või kirjutatud, mitte jutud juttude pärast, vaid ikka selleks, et midagi ise õppida ja teistele õppimiseks pakkuda.
Ja ma ei ole radikaliseerunud! Ma ei ole kuskil ühtki pommi plahvatama pannud, ma ei ole kedagi peksmas käinud, ma ei ole pooldanud ühtki vägivaldset poliitilist reformi, ma ei ole isegi sõnadega kedagi rünnanud! Ma ei ole üldse vägivaldne ega agressiivne inimene, vastupidi, mulle ei meeldi konfliktid, ma püüan neid kõigiti vältida. Radikaal on see, kes otsib konflikte.
Kõik mu kirjapandud mõtted on alati sündinud soovist KAITSTA klassikalisi inimlikke väärtusi, ilu ja puhtust, ja neid inimesi, keda radikaalid on alusetult ja halastamatult rünnanud!
Tänapäeva konservatiiv on tegelikult ju ainuke allesjäänud liberaal, tema kaitseb kõigi õigusi, arvestades samas sellega, et vabadusega kaasneb ka vastutus. Kõik teised grupikesed sõdivad tänapäeval igaüks oma isikliku heaolu (ja eelisseisundi) eest.
Radikaliseerunud ideoloogiasõdalane on see, kes kasutab oma salakavalalt saavutatud võimu selleks, et ühiskonnaelu vägivaldsete reformidega ümber teha.
Kaja Kallas ja Maris Lauri ja terve see valitsus ühestükkis on poliitilised radikaalid, äärmuslased, oma rahva vastased, kes on kuulutanud sõja klassikalistele väärtustele ja inimlike inimeste normaalsele ühiskonnale, – kes tahavad lõplikult vaigistada igasuguse vastupanu liberaalse düstoopia elluviimisele.
Sest neil pole selle kaitsmiseks argumente. Sest see on absurdne. Seda saab ainult peale sundida, selle mõttekuses ei ole võimalik kedagi mõistlikult veenda.
Ka LGBT kogukond on radikaliseerunud kamp totalitariste. Seksuaalmilitarism. Nad tahavad inimühiskonna sajanditega loodud kultuurilise vundamendi ära lõhkuda ja asendada selle oma iharuse kultusega. Ei taha uskuda, et nende teadlikuks eesmärgiks on pornokraatia. Nad ise ka ei tea, millise koletise ahelatest vabastamisega nad tegelevad.
Radikaalsed ideoloogid koguvad endale ümber neile väärilise, neist endist veel rumalamatest koosneva "õukonna" ja loovad oma surrogaatkultuuri. Pseudokultuuri, kveerkultuuri.
Võiks öelda, et suur osa inimesi ongi kuulekad õppurid, kes meelsasti täidavad vanemate ja igasugu tähtsamate tegelaste käske, ilma nende üle eriliselt aru pidamata, kaalumata, kas need käsud on mõistlikud või on koguni tobedad.
Nad usuvad pimesi, et need käskude jagajad on targemad kui nemad ise. Nad on koolitatud kannatama rahvusliku ja ideoloogilise alaväärsuskompleksi all. Neile on selgeks tehtud, et nad ise ei ole midagi väärt, et neid teeb väärtuslikuks ainult see, kui nad teenivad kultust.
Radikaal ei ole mitte see, kes ei taha maski kanda või ennast vaktsineerida lasta, vaid hoopis see, kes inimesi politsei ja trahvide ähvardusel maski kandma sunnib, kes sõnakuulmatud ogavalgust keeldujad töölt lahti laseb ja paariateks kuulutab. Radikaal teenib alati radikaalset kultust.
Konservatiiv ei saa kohe kuidagi radikaal olla!
Radikaal ei ole see, kes valitsuse tegevuse vastu rahulikult meelt avaldama läheb, vaid hoopis see, kes sellele rahvale politsei koerte ja relvadega eriüksuse kallale ässitab.
Radikaalne on valitsus, kes oma rahval suu musta maskiga kinni seob ja igasuguse kriitika oma tegevuse kohta vihakõneks tembeldab.
Meile antakse väga selgeid sõnumeid. Aru saavad aga nendest vaid need, kes ei ole oma vaimu progressiideoloogiale allutanud – kes ei ole oma mõtlemisvõimet vahetanud liberaalide robotiprogrammi vastu.