Kas tõeline väärtus saab kaotada oma väärtuse? Väärtus saab tuhmuda vaid inimeste silmis, mitte iseeneses, leiab Malle Pärn.
Meie karjääripoliitikud räägivad väärtuste kriisist ja uutest euroopalikest väärtustest.
Ma nimetan karjääripoliitikuteks neid, kes on poliitikas poliitilise karjääri (või raha) pärast, planeeritult eluaegselt, mitte nii-öelda mõneks ajaks, et oma panus anda selleks, et Eesti rahva elu paremaks teha. Et justkui oma kodanikukohust täita, oma elu teiste teenimisele pühendada, ja siis jälle oma tavalise elu juurde tagasi pöörduda, oma andeid ja oskusi kasutama, oma perekonnaga tegelema.
See oleks ju mõistetav? Kes peaks tahtma eluaeg tegelda poliitikaga, üksjagu tülika ja üsna tänamatu ühiskonnaelu korraldamisega? Pealegi on alati oht, et see võib muutuda karjerismiks, et sellest sujuvalt ka isiklikku kasu välja pumbata. Või ma eksin?
Muidugi ma usun ja loodan, et meil on ikka veel olemas ka missioonipoliitikud, kes tahavad tõepoolest Eesti elu paremaks teha: kõikide jaoks. Muidu ma ei osaleks ise poliitikas. Et nende kutsumuseks ongi terve rahva elu korraldamine ja nad teevad kõik, et seda tööd võimalikult hästi teha. Ja et räpaseks tehtud poliitika ei riku neid ära, kui nad võimule saavad. Nagu juhtus Res Publica noorte vihaste meestega. Nende uus poliitika uppus reformarite punutud võrgusse.
Poliitik peab olema tark, mitte rumal, sest rumal laseb end valedega ära meelitada. Tark saab aru, et just aus rahva teenimine on temale endale kõige kasulikum! Sest iga halva teoga kahjustab inimene kõige rohkem ennast. Kui rahvas elab hästi, siis elab ka tema hästi. Halb on riik, kus poliitik on rikas, aga rahvas vaene.
Mis on väärtuste kriis? Kas klassikalised väärtused on kaotanud oma väärtuse, tuhmunud, määrdunud, odavaks muutunud, ära kulunud?
Kas väärtus saab kaotada oma väärtuse? Väärtus saab vaid inimeste silmis tuhmuda, nagu inflatsioon kahandab raha väärtust majanduses.
Riigis valitsev ideoloogia saab väärtused põlu alla asetada, isegi ära keelata. Meie karjääripoliitikud tahavad klassikalised väärtused asendada uutega, nende endi suvaliselt valitud või väljamõeldud tehisväärtustega. Odav plastmass kallihinnalise portselani asemele. Kas väärtus saab kaotada oma väärtuse? Väärtus saab vaid inimeste silmis tuhmuda, nagu inflatsioon kahandab raha väärtust majanduses.
Aga rahvas ei taha seda plastmassi miskipärast vastu võtta. Sest paljude inimeste meeltes ja elus on tähtsal kohal ikka veel klassikalised, traditsioonilised väärtused.
Ja see ongi liberaalide meelest väärtuste kriis. Klassikalised väärtused on nende meelest oma aja ära elanud, keskaegsed, tagurlikud, ahistavad, foobsed, inimeste isiklikke vabadusi piiravad sotsiaalsed konstruktsioonid. Rahvas ei tohi neid enam väärtusteks pidada.
Tegelik väärtuste kriis valitseb liberaalide ideoloogias. Kriis on ju siis, kui millestki on väga suur puudus. Kriis võib olla ka kokkupõrge vastandlike maailmavaadete vahel. Meil tahetakse vanad väärtused üle parda visata, klassikalised ühiskonnaelu reeglid aia taha prügihunnikule viia.
Väärtuste kriis on niisiis täielikult liberaalide tekitatud probleem. Konservatiividel ei ole väärtuste kriisi, nende väärtused on alles ja terved.
Meil ei oleks seega vaja rääkida rahvuslikust väärtuste kriisist, vaid valitseva klassi hariduse ja kultuuri (ja moraali) kriisist. Me oleme lubanud oma poliitilisele parnassile hingetud rahakummardajad, brüsseli marionetid, kellele ei lähe korda ei eesti rahva hing, Eesti maa saatus ega eesti laste tulevik.
Tõde, ilu, harmoonia, mõistlikkus, mõõdukus, õiglus, ausus, koduarmastus, perekond, vastastikune austus, inimväärikus, kultuursus, viisakus, puhas ja ilus emakeel, terve rahvustunne, – need ei olevat enam väärtused. Need olevat pigem igandid, „ohtlik düstoopia", takistused meie suure ja kõigele halvale pärani avatud progressi teel.
Kõik normatiivid tuleb lõhkuda, et rajada teed kõikvõimalikele agressiivsetele vähemusgruppidele ja allutada neile see kangekaelne enamus, kes ei ole nõus uue sajandi sotsiaalse eksperimendi homunkuluseks hakkama. Inimene tuleb allutada progressiivsetele sotsiaalsetele konstruktsioonidele. Normaalsus tuleb asendada ebanormaalsusega.
Selle progressi täielik nimi on inimkonna agressiivselt progresseeruv vaimne ja hingeline allakäik.
Liberaalid räägivad nüüd uutest euroopalikest väärtustest, demokraatlikest väärtustest, liberaalsetest väärtustest.
Aga nad ei seleta neid ära. Justnagu oleks need kõigile endastmõistetavad. Aga ei ole ju. Meil on kindlalt käibel kaks erinevat ja teatud mõttes vastandlikku "komplekti" väärtusi. Kas nad kardavad, et siis tuleb välja, et nad pakuvad meie tõeliste väärtuste asemele plastmassist mänguasju?
Mõtlemisvõimelised inimesed tahavad aru saada, mida need pealesurutavad uuendused endast kujutavad, mida see uus europerestroika endaga kaasa toob. Tahavad oma emakeelest aru saada. Ja vaatavad hämmeldusega poliitikute kantseliitlikke sõkeldamisi (sõgedaid sekeldamisi).
Pikkamööda, liberaal-ideoloogide käitumise järgi, saame siiski ära mõistatada, missugused võiksid olla need liberaalsed ja liberaalse demokraatia väärtused.
Kindlasti ei kuulu liberaalsete väärtuste hulka Tõde ja tõerääkimine. Tõde on ju suhteline, ütleb uusliberaal, absoluutset tõde ei ole olemas. Sinu tõde on vale ja minu vale on tõde, ütleb uusliberaal.
Niisiis, oma huvides valetamine on väga oluline liberaalne väärtus.
Kangekaelsete teisitimõtlejate vaigistamine ja avalik laimamine on liberaalsed väärtused. Konservatiividega suheldakse ainult loosungite ja siltide kaudu. Ei mingit dialoogi, ei mingit kompromissi!
Silmakirjalikkus on liberaalne väärtus. Räägitakse sallivusest, aga silmitult vihatakse kõiki, kes ei ole nõus nendega ühes kooris laulma.
Moraalne lodevus on liberaalne väärtus. Ei mingeid piiravaid moraalireegleid! Ihulik mõnu on uueks jumaluseks, selle altarile tuuakse ohvriks abielu ja lapsed.
Egoism, enesekesksus, endale eriõiguste nõudmine, isekus, enda teistest paremaks pidamine, oma rahva põlgamine, viha, vihkamine, õelus, kadedus – kõik näivad olevat liberaalsed väärtused.
Räägitakse ka avatusest ja sallivusest, aga need on mõeldud vaid valitud vähemustele, sest ei ole suletumat ja sallimatumat inimest kui seesama teistelt tigedalt avatust nõudev sallivuslane, kui talle satub teele ette mõni teisitimõtleja.
Avatud ja salliv on arukas inimene vaid heade ja kasulike nähtuste ja õpetuste suhtes. Kui rahvas sunnitakse olema kangesti avatud ja salliv igasugu halbade asjade suhtes, siis ta ju sooritab aeglast enesetappu. Eks ole saatanlik plaan? Ise paneme endale köie kaela?
Kas me soovime, et ülalmainitud liberaalsed väärtused oleksid kogu meie rahva elu ja ühiskonnakorralduse aluseks?