Isegi liberaalide hulgast tuleb mõistlikku kriitikat enda kohta. Piers Morgan'i raamat "Ärgake" peaks olema kohustuslik igaühele, kes end tänapäeval liberaaliks nimetab, kirjutab Malle Pärn.
Alustan pika tsitaadiga:
„Nii et maailm oli tõepoolest hulluks läinud. Sellest oli saanud koht, kus tervet mõistust ignoreeritakse, nõrkust ülistatakse, tugevust mustatakse, läbikukkumist premeeritakse „osavõtuauhindadega", vastutuse võtmise asemel tõtatakse teisi süüdistama, mittenõustuvad hääled summutatakse viivitamatult ennasttäis pööbli karjumisega ja kõige tähtsamaks peetakse oma vaieldava vooruse kuulutamist. Miks oli maailm selliseks muutunud? Mis oli selle arulageduse põhjuseks?
Vastus on veelgi rabavam kui meie päästmatu kukkumine arvutimaailma põhjatusse sügavikku. Sest süüdi oleme meie, liberaalid. Kasutades sõna „meie" tahan ma öelda, et pean iseennast liberaaliks ja need on minu kaasliberaalid, kes juhivad seda pööraselt ebaliberaalset rünnakut kahe asja vastu, mille eest me peaksime tegelikult seisma: need on vabadus ja sallivus.
Eelkõige peaksid liberaalid olema „sallivad". Paraku siin nad on – rajades karjudes, kiljudes, pröögates ja ülbitsedes maailma, mis on täis uskumatut sallimatust, ning püüdes ära keelata või alla suruda meie sõnavabadust, ja seda meie kõige aktuaalsematel sotsiaalsetel teemadel."
Selle raamatu autor Piers Morgan on Inglismaal tuntud ja sõnakas LIBERAALNE telesaatejuht ja tulihingeline LGBT "õiguste" eest võitleja.
Ma saan aru, et liberaalid ei kuula ega usu konservatiivide hoiatusi ja kriitikat, sest nad peavad neid endi kurjadeks vaenlasteks – nad sulgevad silmad ja kõrvad ja hakkavad karjuma ja kätega vehkima, kui konservatiiv nende kohta midagi kriitilist ütleb. Aga liberaali, üht omade seast, võiksid nad ometi kuulata.
Sellepärast tahan ma natuke tutvustada raamatut, mida hiljuti lugesin, mille on kirjutanud liberaal, kes on ise olnud selle maailma hullumise keskel, aktiivsena sellele hullumisele kaasa aidates, ent viimaks on tal õnnestunud korralikult pead raputada ja üks silm lahti teha.
Teine on ilmselt veel kinni, sest raamatus on ka palju tüüpilisi uusliberaali seisukohti ja suhtumisi. Konservatiiv on tema meelest endiselt „populist" ja „paremäärmuslane".
Ent seda väärtuslikum on raamatus see osa, kus ta kirjeldab liberaalide hullumist.
Tahan kiita ja tänada Lauri Vahtret, kes raamatu tõlkis, ja Postimeest, kes selle välja andis.
Veel mõned vajalikud nopped sellest raamatust:
„See on ärganute vana hea reageerimisviis – kui keegi julgeb nende arvamust vaidlustada, siis tuleb seda inimest avalikult ja mürgiselt häbistada, laimata ning põlu alla panna."
„[K]õik ühiskonnaelu normid tuleb hüljata ja ohverdada nad poliitkorrektsuse hullunud altarile."
„[E]nese vaba määratlemine on kena vaid senikaua, kuni teie enesemääratlus pälvib nende heakskiidu. Vastasel korral tuleb teil suu lukku panna."
„Nüüd on kogu maailma ülikoolides ainsad lubatud arvamused need, mille on lubatuks kuulutanud ärganute brigaad. Kui neist mistahes viisil kõrvale kaldud, riskid häbistamise, solvangute, sõnaõiguse äravõtmise ja lõpuks täieliku vaigistamisega."
Winston Churchill on öelnud: „Mõne arvates tähendab sõnavabadus seda, et tal on õigus öelda, mida tahab, aga kui keegi midagi vastu ütleb, siis läheb ta raevu."
Morgan ütleb lõpuks koguni seda, et liberaalid sooritavad poliitilist enesetappu. Ta hoiatab ja kritiseerib neid, aga loomulikult ei võta nad isegi teda kuulda.
Vastupidi, needsamad tema omad liberaalid on valmis tedagi surnuks nokkima, sest ta juhib tähelepanu nende eksitustele.
„Klassikaline ärkleja: isegi kui kõigile on selgemast selgem, et sa eksid, korruta lihtsalt edasi, et sul on õigus."
Head väljendid, mida Morgan kasutab, on: „täiemõõduline ärklik farss" ja „sallimatud ärklejad".
Morgan toob välja moodsa „ärksuse" „halvima eneseülistusliku joone – meeleheitliku vajaduse „käituda õigesti", nii et kõik näevad, ja "luua endast eeskujuliku isiku kuvand, isegi kui selle käigus tuleb minema peletada terve mõistuse alused."
On ju ammu teada, et terve mõistus ei kuulu liberaalsete väärtuste hulka.
"Õigus vabalt rääkida peab tähendama just seda: õigust vabalt rääkida."
„Valjuhäälne vagatsemine, see nüüdismaailma pelutav ja petturlik needus, oli pugenud igasse valdkonda ja muutnud igasuguse tüeliselt demokraatliku mõttevahetuse võimatuks.
Kõige selle taga oli ärklus, raevuselt ebaliberaalne liberalism, mida küttis tagant sotsiaalmeedia eesmärgiga häbimärgistada, laimata, tühistada ja vaigistada kõiki, kes julgevad avaldada vastupidiseid arvamusi ärganute karmilt kontrollitud ahtakesele maailmapildile. Mind ajas see lausa marru. See ei olnud see liberalism, mida mina tundsin, ega midagi ligilähedastki. See oli fašism uues kuues. Ja ma uskusin kindlalt, et seda võimendas tõsiasi, et tegelikult polnud elu maailmas kunagi nii hea olnud – see oli turvalisem, tervislikum ja jõukam kui iial varem teadaolevas ajaloos. Tõeliste murekohtade puudumine oli pannud terve ärahellitatud põlvkonna lõputuid pseudotulekahjusid süütama. Sotsiaalmeedia kõlakodade õhutusel sõime me üksteist elusalt."
„Karjääri rikkumine ja elu purustamine arvamusavalduste eest, mida „ärksate" löögirühm ei salli, on fašismi vorm ja see tuleb lõpetada, muidu hävitab ta demokraatia."
„Tühistamiskultuur tuleb tühistada. See ei ole salliv ega liberaalne. See on sallimatu ja ebaliberaalne. See on mürgine. Inimestel peab olema vabadus kõige kaotamist kartmata ausalt oma arvamust avaldada, või demokraatia sureb. Vabadus on iga demokraatia vältimatu nurgakivi. See on diktaatorite vaenlane ja sellepärast tuleb teda kaitsta. Kuid et teda kaitsta, peavad liberaalid taas saama liberaalideks, ja see tähendab alternatiivsete häälte ja arvamuste kuulamist ning lugupidamist, et igal on õigus oma arvamusele."
Piers Morgan kirjutas selle raamatu „lootuses, et liberaalid ärkavad lõpuks üles ja mõistavad, miks nende viimaste aastate käitumismuster on muutunud nii naeruväärseks ning arenenud täiesti vastandlikuks sellele, mis oli algselt mõeldud. Lõputu karjumine, häbistamine ja tühistamine lihtsalt ei toimi ühes suunas."
On tõeliselt hea, et ka progressistide hulgas keegi ometi päris maailma nägema on hakanud. Kas ka mõnel meie "ärganud" liberaalil võiks silmad lahti minna? Et sellest võlts-ärkluse unest üles ärgata ja hakata teisi uinujaid äratama?
Lillian Hellman, ameerika draamakirjanik, on öelnud: „Ma ei või ega kavatse sandistada oma südametunnistust, et kaasa minna praegusaja moega."
Ühiskond peab tingimata koosnema nii liberaalidest kui konservatiividest, ma pean silmas klassikalisi, tõelisi liberaale ja konservatiive. Nende koostööst sünnib demokraatia, mitte võltsliberaalide vägivallast ülejäänud ühiskonna üle.
Tõelised liberaalid lubavad vabadusi ja õigusi võrdselt kõikidele, mitte ainult väljavalitud gruppidele! Ja tõelised konservatiivid püüavad kaitsta ja alles hoida kõike seda, mis eelnevad põlved meile väärtuslikku on pärandanud. Millel püsib rahvuslus ja kultuur ja inimlikkus.
Me näeme ju, et meie ühiskond on moraalsel pinnal lõhestatud. Ent liberaalid ei näe ega mõista, et selle lõhe on tekitanud ja seda suurendavad nemad, mitte konservatiivid!
Veider on lõhestajate suust kuulda teiste süüdistamist ühiskonna lõhestamises. Konservatiivid ei lõhesta midagi, nad kaitsevad inimlikkust ja normaalseid inimsuhteid võlts-liberaalide hävitustöö eest.
Konservatiivid kaitsevad liberaalide isekate kergemeelsete ja kohati perverssete moeröögatuste eest tsivilisatsiooni ja kultuuri, millel me seisame, mille inimkond on paljude sajanditega ehitanud ja mis aitab meil normaalse ühiskonnana edasi kesta.
Kui hoonel vundament ära lõhkuda, siis variseb hoone kokku.