Kui öeldakse, et meil on nüüd uus normaalsus, siis see ise juba tähendab, et normaalsus ei ole enam normaalsus, ja sellest järeldub, et uueks normaalsuseks tahetakse upitada hoopis ebanormaalsust, kirjutab Malle Pärn.
Tänapäeval on paljud inimesed hakanud kirglikult tegelema mingite pseudoteemadega – kliimaneutraalsus, rohepööre, sooneutraalne abielu, äärmuslik (sealjuures valikuline) loomakaitse, sooline võrdõiguslikkus, soostereotüüpide lõhkumine, kveerteadused, utoopiline muinasjuturaudtee.
Justnagu oleks meie igapäevane elu nii muretu ja täiuslik, et meil ei ole enam tegelikke kiiret lahendamist vajavaid probleeme.
Kliima lihtsalt on. Meie kliimas on talvel pakane ja suvel soe, me ei saa seda ju tegelikult kujundada, meie mõju kliimale on imeväike, kui seda üldse on.
Maakera on ikka tohutult suur, seda lihtsat fakti ei tohi ära unustada.
Meie siin Eestis ei saa päästa tervet maakera, ei saa muuta terve maailma kliimat, Eesti on tibatilluke täpike gloobusel, meie kliima ei toimi teistest kliimadest eraldi, ka ei anna meie tibatillukese põlevkivitööstuse likvideerimine, mis meie majanduse ilmselt pankrotti ajab, – mitte midagi juurde sellele "kliimaneutraalsusele", mitte ühtegi kraadi! Ja meie maa kliima ei muutu teistest eraldi ega muuda mitte sugugi terve maailma kliimat!
Kellegi lolli käsu peale jookseme meie nagu kuulekad orjad kunagi ennast hingetuks, raiskame oma laste toiduraha ära hirmkallitele null-energia-projektidele, aga kliima ei "pöördu" sellest mingis suunas.
Muidugi tuleb vähendada mõttetut hiigeltarbimist ja suunata plastpakendid taaskasutusse, see on õige, aga unustame ometi ära selle neetud CO2, ärme ajame seda nulli taga, süsihappegaas on ju osa meie atmosfääri õhustikust, ja võõramaa petistest õhumüüjaid ei maksaks küll uskuda!
Kuidas saab üks riik (või linn) olla kliimaneutraalne? See tähendaks ju olla "ilma kliimata"? Kliimaneutraalsus – mis on neutraalsus? Täielik neutraalsus on SURM, sõbrad. Kas ühiskond võiks olla ka eluneutraalne? Ja inimene mõistuseneutraalne?
Kliimaneutraalsus on absurdne termin, rohepööre on absurdne termin! Järelikult on tegemist absurdsete ettevõtmistega!
Meil ei ole vaja mingit neutraalsust ega "pööret" kuhugipoole, ei rohelist ega lillat, meil on lihtsalt vaja hakata mõistlikumalt elama, ilma rumalate propagandakampaaniateta. Ilma oma majanduse ja tööstuse tapmiseta. Ilma oma elukeskkonna hävitamiseta.
Kui meil on valida elektrienergia üldise kättesaadavuse ja mingi utoopilise kliimaneutraalsuse idee vahel, siis me peame valima elektrienergia kättesaadavuse, sest see on meile kõigile eluliselt vajalik, ja elekter on kindlasti päriselt olemas!
Inimeste normaalne elu on olulisem kui heaolust lolliks läinud rahamagnaatide väljamõeldised!
Absurdsete terminite kasutamine näitab sotsiaalset ja vaimset ebaküpsust (pehmelt väljendudes), pimedat allumist mingile utoopilisele ideoloogilisele süsteemile. See on hea, sest nõnda tunneme ära valed, millele meid tahetakse allutada.
Sooneutraalne abielu on absurdne termin, see ei ole ju sooneutraalne, kui mees tahab kindlasti abilelluda mehega? Sooneutraalne tähendaks ju seda, et tal oleks ükskõik, mis soost on ta partner.
"Love has no gender!" hõiskab väljakutsuv plakat. Muidugi ei ole armastusel sugu, sest armastus on tunne, mis ühendab kaks inimest üheks perekonnaks, ja sugu on nendel inimestel, mitte armastusel ega ka abielul. Jälle on tegemist absurdse loosungiga!
Sooneutraalne abielu oleks see, kui sugu ei oleks oluline, aga nendel LGBT-del on ju sugu oluline? Väga isegi! L-inimesed tahavad kindlasti naissoost inimesi, G-inimesed tahavad jälle meessoost inimesi! Neid ei huvita sooneutraalsus, sest nende tunnete aluseks on ju mingi kindel sugueluline tegevus, mis ei ole kohe mitte sooneutraalne?
Sooneutraalne peaks olema ilma sugueluta, ilma erootikata? Sooneutraalne on SÕPRUS, sest sõbrad ei lähe voodisse hullama. Friendship has no gender.
Propaganda kasutab valetermineid, aus ja terve ühiskond ei vaja ja isegi väldib valetermineid. Keeleteadlased peaksid jälgima, et avalikus elus ja suhtlemises kasutataks õigeid termineid, et olulistel sõnadel oleks kõikide jaoks ühesugune tähendus. Nad peaksid otsustavalt sekkuma, sest meie avalik vaimne keskkond on läinud ikka väga hulluks. Meedia on punalilla ideoloogia kuri valvekoer.
Meil käib ju sõda normaalsuse ja normaalsusest kõrvalekaldumiste vahel, otse öeldes: tõe ja vale vahel, arukuse ja lolluse vahel.
Uus normaalsus on ebanormaalsus, uus tõde on vale.
Kui mingi ebameeldiva nähtuse kohta öeldakse: "on tulnud, et jääda" – siis on tegemist väga suure julmusega, see on okupatsioon. Ebanormaalsus on "tulnud, et jääda", et normaalsust endale allutada.
Jällegi paistab sõnadest välja nende tegelik sisu. Kui öeldakse, et meil on nüüd uus normaalsus, siis see ise juba tähendab, et normaalsus ei ole enam normaalsus, ja sellest järeldub, et uueks normaalsuseks tahetakse upitada hoopis ebanormaalsust.
Tervis on nüüd haigus ja haigus on tervis, seltsimehed. Hullus on normaalsus ja normaalsus on paha haigus või karistatav kuritegu.
Kuidas me saame üldse midagi koos teha, kui me tegelikkust igaüks isemoodi ette kujutame ja formuleerime? Valesti joonistame, igaüks oma vaateviklist.
Poliitika ei tohi olla isetegevuslik joonistamisklub!
Poliitika peab arvestama reaalsusega, tegelikkusega, peab olema realistlik. Poliitika ei saa olla dadaistlik või postmodernistlik või juugendlik. Me peame hakkama rääkima üht keelt, kasutama samu termineid, mis on mõlemale poolele vastuvõetavad ja ühtmoodi mõistetavad.
Needsamad nõudmised tuleb esitada ka avalikule meediale!
Kuni seda kompromissi ei ole, seni ei ole liberaalidel mitte mingit õigust konservatiividele liigset teravust ette heita!
Demokraatias tuleb arvestada erinevaid poliitilisi suundumusi, demokraatia on see, kui nad üksteist täiendavad, mitte omavahel vihaselt ei kakle.
Demokraatia põhineb rahumeelsetel ja mõistlikel kokkuleppimistel, mitte üksteise klohmimisel ja sõimamisel.
Öelge mulle, kuidas oleks võimalik kõike seda oma düstoopilisse virtuaaliasse uppunud võltsliberaalidele selgeks teha?