Sisuliselt on Lääne tsivilisatsioon alistunud islami invasioonile olukorras, kus korralikku kokkupõrget ei ole veel olnudki, kirjutab Objektiivi kolumnist Roland Tõnisson. 

19.11.2009. aastal mõrvati Moskvas õigeusukiriku preester Daniel Sõsojev. Meedikumaski kandnud mees tuli relvaga kirikusse ning nõudis: „Kus on preester Daniel?“ Vaimulik, kes viibis sel hetkel altaris, oleks võinud märkamatult lahkuda tagaukse kaudu, ent ta astus ikooniseina varjust välja ja ütles: „Mina olen Daniel.“ Kõlasid lasud. 34 aasta vanune preester sai raskelt vigastada ning suri järgmisel päeval operatsioonilaual.

Tema tapmine oli kättemaksuks raske kuriteo eest – preester Daniel tegi edukat misjonäritööd Venemaa pealinna saabunud moslemite seas ja paljud hülgasid tänu temale islami. See on šariaadiseaduste järgi andestamatu kuritegu.

Islami hülgamine on ränk, surmaga karistatav patt. Siia juurde kuuluvad veel hulgalised põhjused, mille puhul võib moslem võtta elu – auhaavamine, islami kaitsmine, uute territooriumide allutamine islamiseaduste alla jne. Ajal, mil tänaval Piiblit tsiteeriv inimene võidakse Londonis, Berliinis, Torontos ja mujal Läänes vahi alla võtta vihakõne pidamise eest, tunnevad moslemid end Läänemaailmas turvaliselt ja mugavalt kõigi nende seaduste ja reeglite raames, mida on vastu võetud väidetavalt ksenofoobia taltsutamiseks. Nende misjon on riiklike regulatsioonidega turvatud ja kuni ÜRO tasemeni tuntakse muret just nimelt moslemite pärast.

See oli alles hiljuti kui ÜRO lõi häirekella Myanmari (Birma) tagakiusatud rohinja-moslemite pärast ja taunis valitsuse repressiivset sisepoliitikat. Poole sõnagagi ei mainitud aga sellist organisatsiooni nagu ARSA (Arakan Rohingya Salvation Army), mis, näiteks, eelmise aasta augustis mõrvasid Ah Nauk Kha Maung Seiki küla 69-st elanikust 53, kuna nood keeldusid islami vastuvõtmisest. Selle asemel kritiseeriti Myanmari valitsust, mis püüdis islamistide mõju all olevat „rahvusvähemust“ ohjeldada.

Eelnimetatud rünnaku pealtnägija tunnistus: „Nad surmasid mehed. Neil olid noad. Samuti odad ja raudvardad. Peitsime end põõsastesse. Mu onu, mu isa, mu vend – nad kõik tapeti. Nägin mehi, kes hoidsid juukseidpidi käes naiste päid. Ja siis lõigati nende kõrid läbi.“

ARSA olevat tekkinud vastukaaluks budistidest koosneva valitsuse repressiivsele poliitikale. Euroopasse saabunud moslemid ei ole samuti rahul oma elukohamaade poolt võimaldatud tingimustega. Migrantidel ei ole piisavalt mošeesid, nende vajadustele ei pöörata tähelepanu ja söök on halb. Moslemil on õigus vastata solvangutele nii, nagu seda tegi eelnimetatud ARSA, sest moslemi solvamine on Allahi peale sülitamine ja see on karistatav surmaga.

Käesoleva aasta 15. novembril tapeti Kesk-Aafrika Vabariigis põgenikelaagri läheduses Alindao katoliku kirikus piiskop Blaise Mada, preester Celestine Ngoumbango ja kümneid koguduseliikmeid. Laager põletati maani maha ja praeguseks on leitud vähemalt 42 surnukeha. Paljud neist põlesid elusalt.

Kesk-Aafrika Vabariigis on alates aastast 2012 riigitüüri juures riigipöörde läbi viinud moslemid. Paar aastat hiljem algasid kristlaste ja animistide (loodususundite järgijad) vastuhakud moslemite vägivallale. On selge, et selline olukord, kus elanikkonna erinevad grupid kasutavad üksteise suhtes vägivalda, ei või kuidagi situatsiooni stabiliseerida. Tänapäeval on aga islamikogukond oma „tiibu laiali sirutamas“ mujalgi kui Aafrikas ja Aasias.

Kanada on hea näide pehmostunud Lääne migratsioonipoliitikast. Kanada võimaldab moslemitel laieneda jõudsalt ega tee takistusi mošeede ja medresite (teoloogiliste õppeasutuste) avamisele. Põhiliselt finantseeritakse seda Araabia maadest. Aastal 2030 võib moslemite osakaal elanikkonnast ületada 15 protsenti. Aastal 1991 oli neid 0,9 protsenti.

Kanada on olnud üks liberaalseima migratsioonipoliitikaga maa. Kanadalased on suhtunud rõhututesse neile loomupärase heatahtlikkusega ning nende riiki on peetud maailma usaldusväärseimaks rahulepitajaks maailma kriisikolletes. Ameerika turistid, kes rändavad maailmas ringi, kannavad vahel turvalisuse mõttes riietust, mis võimaldaks neid pigem identifitseerida kanadalastena, näiteks teksti särgil: „I am Canadian“, või lihtsalt vahtralehesümboolikat.

Moslemitega suhtlemisel ei ole sellest aga enam kasu ka siis, kui oled ise vahtralehemaalane. Kui varemalt on Kanada võimud deporteerinud radikaalseid moslemeid, siis Justin Trudeau peaministriks olemise ajal on võetud radikaalse islami suunas hoopis teine suhtumine. Nüüd ei ole probleemiks ka džihaadi jutlustamine.

Objektiivi veergudel oleme rääkinud mitmel korral peaminister Trudeau töövõitudest. „Uuskanadalastest“ moslemid unistavad aga üsna häälekalt, varjamatult ning takistamatult šariaadikorra kehtestamise vajalikkusest ja kasulikkusest. Väidetavalt on sellise korra kehtestamise poolt enam kui pool sealsetest moslemitest.

Ideoloogiat aitavad kanda erinevad asutused – Kanada mošeed ja moslemite valitsusvälised organisatsioonid, mis saavad väga lahkeid annetusi välismaalt. Enamasti araabiakeelsetest maadest, nagu juba öeldud. Selle teeb võimalikuks moslemite kohustus annetada 1/40 osa oma sissetulekutest heategevusele ja islami sõnumi levitamise heaks.

Selle eesmärgi saavutamiseks on heaks vahendiks tegevus, mida on hakatud nimetama narko-džihhaadiks. Kogu Kanada, suurimate linnade Toronto ja Montrealiga eesotsas, on muutumas Afganistanist ja Pakistanist pärit migrantide poolt korraldatud narkokaubanduse sihtpunktiks. Eelkõige on sihtgrupiks „uskmatud koerad“ – mittemoslemid. Kanepi legaliseerimine peaministri poolt ei aita kindlasti kaasa rahva tervise parandamisele. Moslemid aga, väidetavalt, alandavad Araabiamaadest saadud finantside abil tänavatel müüdavate narkootikumide hinda laiendamaks oma klientuuri.

Sel ajal, kui moslemid hõivavad tänavaid, väljakuid, koole ja kirikuid oma palvepraktika ja ideoloogiaga, keelati Somaalias ära jõulude tähistamine ja iga inimest, kes Kristuse sünnipäeva mingil moel meenutab, ähvardab viieaastane vanglakaristus.

Kristlus on kuulutatud illegaalseks paljudes riikides islamimaailmas ning mida kujutavad endast inimeste õigused selles keskkonnas, teame me hästi. Ometigi on Läänes loodud selle ideoloogia kultiveerimiseks soodsad tingimused, mida võib vabalt nimetada islamiinkubaatoriks. Selline uudissõna kui „islamofoobia“ ajab samuti mõnusalt oma võrseid, sest seda väetatakse sõnnikuga, mille üheks oluliseks komponendiks on „kollektiivne kolonisatsioonisüü.“ Sisuliselt on Lääne tsivilisatsioon alistunud islami invasioonile olukorras, kus korralikku kokkupõrget ei ole veel olnudki.

Teise Maailmasõja järgne aeg on Euroopalt võtnud mehed, kes võiksid korrata Lepanto või Malta kangelastegusid. Ei ole imestada, sest maad on võtnud degradeerunud mõttemallid ja kultuurimarksism on praeguse materialistliku Lääne juhtiv aade, mida meile surutakse peale kõikvõimalikel tasanditel.

Jurist Hanno Puskar on olukorda tabavalt selgitanud oma sotsiaalmeedias levinud kirjutises: „Peale Ban Ki-Moon’i valiti ÜRO peasekretäriks Antonio Guterres, kunagine Portugali peaminister ja Sotsialistliku Partei peasekretär (pahempoolne töölispartei, kelle eesmärgiks on sotsialismi ning klassidevaba ühiskonnakorra kehtestamine Portugalis – me teame, mida see tähendab, eksole), mees kelle eelnev ametipost oli ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ülemkomissar. Guterres on olnud tulihingeline pagulaste ning immigratsiooni ja mitmerahvusluse pooldaja. Talle kuuluvad muuhulgas tsitaadid (minu tõlge): ”Migratsioon on positiivne globaalne nähtus”, ja ”ÜRO liikmesriigid peavad end ette valmistama suureks migrantide rändeks”. Tema parem käsi ja leppe üks autor ÜRO eriesindaja Peter D. Sutherland soovib et ”Euroopa Liit õõnestaks oma liikmesriikide homogeensust” – ehk lihtsalt – rahvusriigid tuleb likvideerida.

Kirikut põlgavatel ja kritiseerivatel kultuurimarksistidel puudub selline maailmanägemus, erudeeritus ja ka isiklik julgus nagu oli preester Daniel Sõsojevil. Kas on seda minul… Ma ei tea. Kas on seda Läänel? Peaasi, et me seda liiga hilja teada ei saa. Või ei anta selleks ehk üldse võimalust?

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!