Kolumnist Roland Tõnisson kirjutab, et moodne ühiskond loob tingimused, mille raames süsteemist väljapoole jäämine võrdub enesetapuga, ning inimesed ei näe mugavates tehnoloogilistes lahendustes probleemi, mõtlemata sellele, et nende elud ei ole enam nende eneste kätes.
Kui autotööstus oleks arenenud sama kiiresti kui arvutite tootmine, sõidaksime ringi uute autodega, mille maksumus oleks umbes sama nagu praegu sülearvutitel. Nii väidetakse. Väidetakse sedagi, et infotehnoloogia on arenenud nii kaugele, et mikrokiipe on võimalik paigaldada inimese ihusse süstla abil. Tegelikult ei ole see väide, vaid reaalsus.
Eelmise aasta lõpus tehti Soomes mikrokiibile esimene fiskaaltehing. Infotehnoloogiamessi Myymälä 2015 raames läkitas Henry Brade bitiraha populariseeriva ettevõtte Digital Health Solution tegevjuhi Pekko Vehviläise vasakusse kätte siirdatud kiibile rahaülekande. Kiip, mille pikkus on 12 mm, läbimõõt 2 mm ja hind umbes 100 USD, ja kuhu on talletatud selle kandja bitcoini-rahakott, siirdati inimihusse süstlaga. Vaatlejatele demonstreeriti heatujulist ja täie tervise juures olevat kodanik Pekkot ning anti mõista, et iga tervemõistuslik ja progressiivne kodanik ei või kuidagi kahelda antud toimingu kasulikkuses kogu inimkonnale. Teemaga seostatakse meie ajastu löökväljendeid nagu "turvalisus", "paindlikus" ning loomulikult "demokraatia" koos "võrdõiguslikkusega". Ja mis oluline – virtuaalset tengelpunga ei või keegi inimese taskust tuuri panna.
Kiibid ei ole meile ju võõrad ning nende kasulikkuseski oleme võinud veenduda oma koduloomade puhul. Türgis on katsetatud kiipe koolilaste rõivastesse õmmelduina ning tulemusega ollakse rahul – lapsed ei ole enam vanemate ja kooli haardeulatusest väljas. Mammade-papade südamed on rahul ning lapsed teavad, et iga nende kõrvalepõige kommipoodi, nagu ka iga samm, mis kaldub kõrvale etteantud marsruudist, saab talletatud.
Ühes Rootsi kõrgtehnoloogiat tootvas ettevõttes on umbes 100 töötajat lasknud kiibistada oma randmepiirkonna. Uksed avanevad ja koopiamasinad hakkavad nüüdseks tööle vaid käeviipel. Kõik osapooled olevat äärmiselt rahul. Ühendriikides on kiibistatud umbes 1000 isikut, kes peamiselt kasutavad seda uuendust võtmetena – oma eluaseme turvalisuse huvides.
Lähitulevikus saab kiibistatud isik mugavalt anda selle jubina kanda nii ühistranspordikaardi, passi, juhiloa, võtmete ja pangakaartide funktsioonid. Nii nagu oleme unustanud peidžerid, mis eksisteerisid vaid lühikese aja, nii on peagi unustatud ka kaugloetavad pangakaardid, mille omanikel ei ole vaja kassasabas oma närve rikkuda, vaid nad võivad ostude eest tasuda ka selleks mitte midagi tegemata. Tehnoloogia teeb kõik ise ära. Praegu on sellised kaardid tulevik. Üsna varsti saab sest minevik ning kiibistatud inimolendid saavad normaalsuseks. Elu saab olema lihtsam ja muretum.
Vehviläinen ennustab, et kiipidest saab meie elu igapäevane osa umbes 10 aasta jooksul. Asjaga tegelevad erinevad huvigrupid nagu näiteks Hannes Sjoblad, kes organiseerib "implantaadipidusid", mille käigus on võimalik saada ka vabatahtlikult enda külge mikroelemendid. Esialgu on selliseid leidunud umbes sada, ent eesmärgid vaatavad tublisti suuremaid numbreid.
Kuni eurooplaste uued sugupõlved tegelevad meelelahutuse, enesekeskse popkultuuri tarbimise ja unistamisega startrekilikust tulevikust, arendatakse välja tehnoloogiaid, mis jätavad praegu teada-tuntu kaugele selja taha. Peagi on võimalik omandada naha sisse asetatav digitaalne andur, mis mõõdab erinevaid kehafunktsioone – vererõhku, veresuhkrut, südametegevust, stressitaset jms. Ja kes ei sooviks hoida silma peal oma tervisel?!
Futurist ja tehnikateaduste doktor Kari Hiltunen on kindel, et inimestesse hakatakse sisestama erinevaid andureid üsna peagi, kuigi Euroopa Liidu seadused olevat selles vallas veel ajale jalgu jäänud. On õige eeldada, et selle ületamisega ei tohiks raskusi tekkida. Kindlasti tekib tulevikus ka olukord, mil kiibistamata kodaniku elu muutub võimatuks. Üleminek üldisele märgistamisele saab olema sama kerge nagu üleminek palgamaksmiselt kassast pangaülekanneteni ning mikrokiibiga kaartide kasutuselevõtmine. See ei olnudki nii ammu, kui minu sugupõlv sai palga kätte sularahas, allkirja vastu, nüüd aga ei suuda me ilma GPS-ita liigelda, teeme pangaülekandeid väljamaalegi ja eelistame maksta kaardiga. Miks ei peaks ma valutult omaks võtma ka kiibi oma käele? Või ka otsaesisele? Kõigi eelduste kohaselt loob ühiskond sellised tingimused, mille raames süsteemist väljapoole jäämine võrdub enesetapuga ning inimesed, kes oma loomu poolest püüavad siinses elus hinges püsida, ei näe probleemi, et jätkata oma elu ilma probleemideta, mugavamalt ja muretumalt. Mõtlemata eriti sellele, et nende elud ei ole enam nende eneste kätes.
Suurte muutustega harjume ikka järk-järgult. Taani ning Rootsi olevat liikumas selles suunas, et lõpetada peagi sularahatehingud. Sellest on just hakatud rääkima ka Eestis. Võime olla kindlad, et see teema võetakse veel üles, kui on käes õige aeg.
500-euroste rahatähtede tootmine plaanitakse lõpetada aastaks 2018. Põhjuseks terroriorganisatsioonide rahastamise tõkestamine. Soome rohelised on seda meelt, et samuti peaks loobuma 200- ja 100-eurostest pangatähtedest ning ka mündid on argielu takistavaks faktoriks. Soovitatakse üleminekut täielikult elektroonilisele käibele ning leitakse, et progressiivse inimese jaoks ei ole heaks tooniks hoida kinni muinsustest ja tagurlikust elukäsitlusest. Seesama seltskond, muide, on hiljuti üritanud algatada seaduseelnõud, mis kohustaks kõigile uutele autodele kinnistama jälgimisseadmed.
Ehk siis – selle teema juurde tuleme kindlasti tagasi siis, kui katsealused – seiratavad koolilapsed – ei pea enam kartma kommipoes vahelejäämist, vaid millegi enama ilmsikstulemist, millega neid on võimalik hoida vagura lambakarja võimutruude liikmetena.
Sellest, et Uue Testamendi Ilmutusraamat räägib märgist parema käe peal või otsaesisel on hea lugeja küllap isegi kuulnud. Ilma selle märgita ei saavat keegi ei osta ega müüa. Kiibipoliitika elluviijad ei salgagi, et meie privaatsus väheneb ning iga meie sammu on tulevikus võimalik jälgida veelgi paremini. Ja ega see meid ei morjendagi. Kui me ei anna põhjust meie ellu sekkuda. Vähemalt nii me arvame.