Kolumn: mõistusega, mitte ülesköetud emotsioonidega

President Kersti Kaljulaidi meeleavaldus valitsuse ametivande andmisel. Foto: Scanpix

Miks uusliberaalid tohivad teha või öelda ükskõik mida, kuni roppusteni välja, koguni välismaa meedias oma riiki laimata, – aga konservatiivid ei tohi isegi viisakat kriitilist märkust teha? Eesti riiklik topeltmoraal on läinud üle igasuguste piiride, kirjutab Malle Pärn. 

EKRE hea mõju meie rahvale ja riigile on väga selgelt nähtav. Näiteks on tema tegevus toonud meie igapäevakeelde juba hea mitu uut terminit, mille üle piike murda. 

Viimase aja parim on kahtlemata “emotsionaalselt ülesköetud naine”. 

Keegi solvus. Ometi ei ole see väljend tingimata solvav? Emotsioone on ju nii halbu kui häid? Ja eks ole meil kõik vahel emotsionaalselt ülesköetud? Vihane sõna läheb lendu, ja teiselt poolt tuleb samasugune, või veel hullem vastu. Võiks isegi öelda, et meil on aeg-ajalt peaaegu terve ühiskond emotsionaalselt ülesköetud. 

Väljend on ju hea. Reljeefne, muidugi. 

Juba on kasutatud seda ka ütleja enda kohta, asetades naise asemele midagi muud, salliv ja avatud kolleeg Ligi pakkus moka otsast lausa: “vanamees”. See on üks levinud demagoogia võte, pöörata kriitika ümber ja kasutada seda kriitiku enda vastu. 

Muide, Mart Helme ei öelnud, et kõik naised on kogu aeg emotsionaalselt ülesköetud. Ta ei öelnud ka, et president on emotsionaalselt ülesköetud naine. Ta ütles, et president käitus nagu emotsionaalselt ülesköetud naine. Mis selles solvavat oli? Helme püüdis presidendi veidrat käitumist ratsionaalselt analüüsida. 

Ma ei tea, kas Helmed on saanud ühtki kõnet pidada või midagi kirjutada, ilma et sealt ei oleks mingit meediamulli üles kistud? 

Mulle tundub, et uusliberaalid ei saa enam eesti keelest aru. Rääkimata sellest, et nad kasutavad aina valesid termineid, nad ei kuula kunagi ära tervet teksti, nad haaravad ühe sõna või lause, ja teevad sellest kaika, millega hakkavad kõnelejat või kirjutajat materdama. Nad ei pane ühtki kaigast kunagi kõrvale, vaid jätkavad sellega materdamist. Aastaid, aastakümneid. Igavesti. Nad lasevad oma kujutlusvõimel lennata ja ehitavad neist kaigastest vildakaid õhulosse. 

Kõik tegelik “vihakõne” ja laim on ainult vasakul pool. Aga see ei häiri meie aktiivseid “vabadusvõitlejaid” ega “erapooletuid” ajakirjanikke. Sest nad on nende laimajatega ühel pool. 

Martin Helme ütles, et valitsuses olles muutub “retoorika”, sest opositsiooni ja valitsuskoalitsiooni ülesanded on erinevad. 

Nüüd märkis keegi, et see “retoorika” pole muutunud. Endiselt õnnestub vastastel dünamiit külge monteerida mõnedele Helmete sõnadele ja väljenditele, ja need meie hüsteerilises meedias pommina lõhkema panna. 

Miks peaks EKRE kõnepruuk muutuma? Demokraatlikul teel võimule tulnud valitsust ei ole ju tunnustatud valitsusena? EKREt ei ole ju õieti veel lastudki valitsusse? Aina kistakse tagasi, sõimates, laimates, sildistades, koguni välismaa pressi läkitatakse valesid, nagu oleks meil valitsuses vassistid ja natsid ja populistid ja äärmuslased ja naistevihkajad ja mida veel, kuni koerakoonlasteni välja. 

EKRE on ju vastaste meelest endiselt opositsioonis, meie “vaba” press kohtleb teda kui ebamugavat ja liberaalidele ohtlikku “äärmuslikku” opositsioonifraktsiooni, halvustades ilma tõenditeta, süüdistades ilma süüd tõestamata. Ei ole tal lastud hetkekski unustada, et ta on paaria, parketikõlbmatu, et Eestit ootab maailmalõpp, kui EKREt Toompea nõlvalt alla ei visata. 

Nüüd algatatakse juba umbusaldamine, kui minister pole veel midagi teinudki? Pintsaku lõige ei meeldi? 

Kangesti tundub, et Helme on liiga tark, sellepärast ta ei kõlba meie tiigistunud parnassile. Rumalus paistab tema kõrval liiga selgelt silma? 

Mis halba on kõnepruugi reljeefsuses? Naise keha on reljeefne, maastik on reljeefne – see on ju loomulik ja ilus? Palju hullem on ropendamine, otsene sõimamine, alusetu sidistamine, tige laimamine – miks need ei häiri meie sõbralikke ja sallivaid, miks ainult reljeefsus häirib? Kas inimese kõne peab olema tuim, tühi ja igav, siis on see poliitiliselt kultuurne? 

Kas turmtule all olev sõdur peab alla andma? Loogiline on ju, et ta tulistab vastu. Miks ta peaks viisakalt vaikima? Et teda saaks kõrvale lükata? Kui EKRE laseks ennast kõrvale lükata, siis ta ju reedaks oma rahva, reedaks oma valija. EKRE kaitseb oma valijaid, ja ka ülejäänud rahvast liberalistliku “demokraatia” eest.

Muide, meenutagem EKRE opositsioonis olemise aega: eks olnud siis toonaste ministrite vastused EKRE “ohtlikele” küsimustele enamasti tulvil küsijate halvustamist, igal juhul tembeldati neid seal juba algusest peale natsideks ja stalinistideks ja kasulikeks idiootideks. Mille poolest on otsene vale ja laimamine parem kujundlikult reljeefsest retoorikast? 

Miks uusliberaalid tohivad teha või öelda ükskõik mida, kuni roppusteni välja, koguni välismaa meedias oma riiki laimata, – aga konservatiivid ei tohi isegi viisakat kriitilist märkust teha? See Eesti riiklik topeltmoraal on läinud üle igasuguste piiride. 

Laske sel valitsusel ometi midagigi ära teha, küllap nad oma heade ja õigete tegude hulka ka mõne vea teevad, kõik me vahel eksime, usaldame kedagi liigselt, laseme ennast osavatel sulidel ära petta ja nii edasi. Siis oleks teil ometi põhjus teda kritiseerida. Kasvõi reljeefselt. Mõistusega, mitte ülesköetud emotsioonidega. 

Siis ei teeks te ennast narriks, pidades tuuleveskit müütiliseks koletiseks. 

ANDKE OMA PANUS OBJEKTIIVI TÖÖ JÄTKAMISEKS!

Tehke oma annetus kohe täna, et Objektiivi missioon saaks edasi kesta!