Nii paistab maailm läbi burka vaateava. Foto: Ralph Orlowski, Reuters/Scanpix

Kolumnist Roland Tõnisson kirjutab, et meist kõigist sõltub see, kas meie tsivilisatsioon jääb kestma või langeb püksi lödistades pealetungivate võõrrahvaste jalamatiks ja meist saab “valge liha”, millega võib teha, mis iganes pähe tuleb.

“Oh armurõõm! Vaid hetke kestab see, ent armupiin kogu eluaja.” Nii laulis kunagi nukralt üks magusa nimega bänd. Kui selles loos ongi juttu inimhingede pidevast ekslemisest ja otsingutest, siis sel lausel on ka hoopis teine sisu, millel ei ole romantikaga mitte midagi pistmist.

Aulised lugejad võivad kindlasti arvata, et nende ridade autor kirjutab seda kõike puhtast kadedusest romantikat õhkuvate lõunamaa meeste suhtes, ent loodan, et mind võetakse uskuda, kui ütlen, et lugu kirja panema sundis mind hoopis mure Õhtumaade naiste pärast. Ja nimelt nende suure romantikahimu pärast, mis neil sageli võib silmad lummusega kaetada ning kõrvad ilusate lugulauludega ummistada nõnda, et inimeste, sõnade ja lubaduste tõeline olemus nende varju hoopistükkis ära peidetud saab.

Naljast on asi tegelikult kaugel. Euroopa on küll nüüd mitme miljoni ilusa mehe võrra rikkam, ent selle hinnalise kingituse kaasväljaandeks on erinevat sorti üllatused, millest alati rõõmu ei ole. Tsivilisatsioonide kokkupõrge laseb kuuldavale üha suuremat raginat nagu jäälahmakad kevadise sulavee alal. Samuti on ka inimsuhetega.

Kombed on maailmas erinevad. Bulgaarlaste pearaputamine nõusoleku märgiks on lihtsalt lustakas nüanss. Fakt, et mõnel maal võib vale pilgu eest füüsilise ja isegi letaalse loomuga noomituse saada, on juba palju tõsisem erinevus meie arusaamadest suhtlemisel.

Kultuurid olla pärit kõik ühest hällist, ja küllap see nii ka on, ent ometigi on vahepeal toimunud sadade tuhandete aastate vältel erinevad protsessid ning maakera peale laialirännanud hõimud on tänu nendele aastatele ja kilomeetritele muutunud üsna põhjalikult. Ei ole vaja teha nägu, et eskimo ning pügmee tajuvad maailma ühesuguselt.

Ega ma seda lugu ei kirjutakski, kui üks loengutesari ei oleks mu kõrva kriipima jäänud. Selles räägiti, kui drastiliselt muutub valge naise elu tema abielludes moslemiga. Naine võivat siis jääda rahumeelega koju lustipõlve pidama, sest mees peab kogu peret ilma vaevata ülal ning annab linna poodlema suunduvale naisele meelsasti kaasa oma krediitkaardi, tundes rõõmu, et abikaasa võib endale lubada mida tolle süda ihaldab. Ta suhtub naisesse hoolitsevalt ja kandvat abikaasat lausa kätel. Naisterahvas pidi suisa õide puhkema nagu kevadine lilleke. Ja sellise valiku puhul ei olevat võimalik eksida.

Kategoorilised seisukohad on alati vildakad – nii nagu on kitsarinnaline väita, et islami järgijate seas on ainult kurjategijad, on vale väita ka seda, et väljaspool Õhtumaid on kõik hoopis kaunim.

Üleüldse võiks selline lugu jätta ükskõiksekski, kui endal puuduks ametialane kogemus moslemitega abiellunud naiste muredega tegelemisega. Kui kolleegid eri riikides ei oleks pidanud tegelema naistega, kes on saanud kannatada moslemitest abikaasade vägivaldse käitumise pärast. See kogemus on  mul küll jäänud perioodi mil elasin väljaspool Eestit, ent inimesed on inimesed kõikjal ning Eesti naisedki on juba ammu saanud tutvuda maailma eripalgelise olemusega. Lugeja võtku tutvuda kasvõi raamatuga “Minu Albaania”.

Kirjutama ärgitas ka hiljuti loetud artikkel ühes soomlannast, kes pidi elama oma kodumaal Soomes koos radikaliseerunud moslemiga. Sellesse koosellu kuulusid nii vaimne kui füüsiline vägivald, totaalne kontroll “halva taustaga” ja pidevalt valesti käituva naise üle, kelle kõik valikud kuulusid kategooriasse haram – keelatud ja rüve. Naine töötas mõnda aega mehe kohvikus, ent klientide tähelepanu tõi kaasa vaid mehe vägivallahood ning peksu. Lõpuks olid peres keelatud nii telefon kui televisioon ning ainsad kohad, kuhu naine võis oma jalga tõsta, olid tervishoiuasutused ja kohalik toidukauplus. Meeste sõprade külla tulles pidi naine end peitma ühes vannitubadest ning võis sealt välja tulla siis kui mees selleks loa andis. Keelatud olid lõhnavad pesuained ning kõik looma- ja muud elusolendikujutised laste pidžaamadel. Õhtujuttudeks olid lood sangarlikest moslemitest, kes võitlesid vapralt uskmatute vastu. Sellistes raamatutes võisid olla ka pildid – neist mõnedel kujutati uskmatute koerte alandavat surma. Kui mees peksis surnuks nende veel sündimata lapse, naine põgenes. Temast sai põgenik omaenese kodumaal.

Kõigil ei õnnestu põgeneda. Kas teate, kui raske on rääkida andeksandmisest eurooplasest naisele, kelle raseda tütre on tapnud moslem? Julgustada naist olukorras, kui mõrvar kõnnib poolteist aastat pärast süüdimõistmist vabalt tänavatel, laia võluva lõunamaise naeratusega? Lohutada tütre ja sündimata lapselapse kaotanud ema, keda endine väimeespoeg patsutab tunnustavalt õlale: “Õigesti tegid, vanamoor, et kohtus oma suu kinni hoidsid.” Käeservaga üle kõri tõmmatud žestki ei jäta tõlgendamiseks just palju ruumi. Vaimulik püüab anda sellisele naisele lootust Kristusele, sest muud ta ei saagi – korrakaitsjate juurde ei julge see daam enam minna. Ja kas on sellel üldse mõtetki, sest teda ei kaitse tema enda kodus mitte keegi. Ka mitte õigussüsteem, mis teeb moslemite kogukonna ees püksi.

Raske on leida kaitset ka neil Euroopa naistel, kes oma lõunamaiste meeste arvates ei näita üles küllaldast lugupidamist oma abikaasa suhtes – ei teeni piisavalt hästi, et mees võiks kohvikus sõpradega rahulikult maailmaasju arutada, ei ole õppinud korralikult halal-toitu valmistama ning ei avalda veel piisavat tänumeelt, et mees ei annagi talle iga kord kaikaga peksa, nagu šariaseadus lubab sõnakuulmatu naise puhul teha.

Õhtumaad on moslemite sellise suhtumise ära teeninud oma lodeva suhtumise eest inimhinge ja -ihusse. Me võime kritiseerida moslemeid, ent õigus oli sellel Kanada politseiohvitseril, kes kritiseeris Lääne naisi ebasündsa riietuse eest. Et pärast seda kriitikat algasid “libumarsid”, on märgiks sellest, kui madalale on langenud Lääne inimeste enesehinnang, kuigi deklareeritakse pidevalt vabadust kõigest ja üleolekut kõigist. Me elame ilma reegliteta, meil ei ole enam regulatsiooni, mis aitab vältida sulalollusi korda saatmast ja endas Inimest hävitamast. Õhtumaalane on loomastunud ning meil ei maksa imestada, et Londoni linnapeaks võib tõusta tõsiusklik moslem. Kui see saab teoks siis ainul selle pärast, et Õhtumaal puudub igasugune arusaam endast kui kultuurist. “Inimene Euroopas – see ei kõla uhkelt,” võiks parafraseerida nõukogude klassikut.

Kui meile meeldibki sarjata šaria-seadust ja moslemite elukorraldust, siis eelkõige peame vaatama omaenda peegelpilti ja küsima: mida olen mina teinud selleks, et minu maa, rahvas ja riik oleksid tugevamad? Mida ma olen teinud, et minu õed – rahvuskaaslased ja naised mujal Euroopa kultuuriruumis ei oleks ahistatud ega peaks kannatama? Mida olen teinud selleks, et minu lähedastel oleks minuga hea ja nad ei peaks hakkama otsima petlikku õnne kusagilt kaugelt, millest nad on oma vaimusilmas teinud endale unelmate maa?

Euroopa kultuuriruum – kui õõnsalt see sõna kõlab, kui mõelda kõigele, mida sellega on korda saatnud vasakliberaalsus. Hea lugeja! Võta teadmiseks – sa oled kalli hinnaga ostetud, sa oled oma Looja silmis väärtuslik hing. Sa oled tõeline varandus oma pere, rahva, maa ja riigi jaoks. Ära lase ennast koil süüa ja roostel rikkuda. Praegu pead sa elama iga päeva täisväärtuslikult, sest sinust sõltub tulevik. Sinust sõltub see, kas meie tsivilisatsioon jääb kestma või langeb püksi lödistades pealetungivate võõrrahvaste jalamatiks ja meist saab “valge liha”, millega võib teha, mis iganes pähe tuleb.