Kolumn: ole vait, kristlane, me elame demokraatias!

Kristlased tulevad kirikust avalikku ruumi: ristiteerännak 2014. Foto: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Kolumnis küsitakse, kas kristlike veendumustega inimene peab moodsas läänelikus ühiskonnas elades lihtsalt lõuad pidama, kuna usk kuulub öeldavasti privaatsfääri ja religioossetel argumentidel pole avalikus debatis kohta, või on taoline arusaam demokraatiast pigem moonutatud.

Sellest on nüüd juba mitu head aastat, kui uurisin kohalikust koolist – nagu ikka enne jõulupühi –, mis ajal soovitakse laste advendi- ja jõuluüritust kirikus pidada. Sel korral sain aga ootamatult niisuguse vastuse: “Meil on nüüd usuvabadus ja lapsi ei tohi kirikusse tuua.” Ah soo, mõtlesin mina, või et meil on vabadus ja sellepärast ei tohi… Täpsustuseks peab ütlema, et see polnud minuga suhelnud õpetaja seisukoht, vaid ilmselt kellegi teise poolt väljendatud arvamus. Ja laste jõulupalvus toimus sellele vaatamata.

Millegipärast meenus mulle see moodsa vabaduse ja demokraatia olemust avav seik, kui lugesin Müürilehest (ja hiljem ka Postimehest) Maris Sanderi artiklit “Kristliku lobitöö tõusuaeg”, kus ta kirjutab, et “kirikuringkonnad on olnud pretsedenditult aktiivsed kooseluseadusevastased lobistid ning nüüd protestitakse erakooliseaduse muutmise pärast, sest sellega võivad tegevuskulude rahastamisest ilma jääda ka vasttärganud kristlikud koolid.”

Artikli lõpus jõuab autor järeldusele: “Euroopalikku kultuuriruumi kuuluda sooviv Eesti ei saa endale lubada seksuaalvähemuste diskrimineerimist kristlik-normatiivsetel põhjustel ning hoolimata kristlaste enneolematult võimsast lobitööst peavad Eesti seadused vastama ühiskonnas toimuvatele reaalsetele demograafilistele arengutele.” Niisiis, seadusandja ei või juhinduda usuühingute põhjendustest, isegi kui need ühendused esindavad kaunis suurt osa elanikkonnast, vaid peab seadusloomes lähtuma üksikute erihuvidega inimeste vajadustest.

Kas tõesti ei ole euroopalikus kultuuriruumis, mille all mõeldakse nähtavasti liberaalset demokraatiat, avalikus elus kohta kristlusest lähtuvatele argumentidele? Et meil on nüüd vabadus ja pluralism ning sina, kristlane, hoia oma suu kinni? Sinu arvamus ei loe? Usu kodus oma piiblijura, aga ära tule sellega tänavale vehkima või poliitilist lobitööd tegema?

Juba Francis Fukuyama on märkinud, et liberaalne ühiskond ei lähtu oma otsustes “igivanadest traditsioonidest või religioosse usu pimedast sügavikust, vaid avalikust arutelust, milles riigi kodanikud lepivad kokku täpsetes tingimustes, mida järgides nad on nõus koos elama.” Kui autoriteetset õpetlast kuulata, siis jääb mulje, et avalikus arutelus ei maksa tõesti “pimedast sügavikust” pärit usuliste veendumustega vehkida – need jäägu privaatsfääri.

Demokraatias elav usklik peab olema ka kõigiti taltsas. Saksa filosoof Jürgen Habermas loetleb reegleid, millele usklik peab end moodsas demokraatlikus ühiskonnas allutama: ta peab enda kõrval aktsepteerima teisi usutunnistusi ja religioone, tunnistama teadmiste allikana teaduse autoriteeti ning nõustuma ilmalikul moraalil põhineva riigi lähte-eeldustega. Vastutasuks tagab arenenud ühiskond talle vabaduse eraviisiliselt kusagil kõrvalises kohas oma usulisi vajadusi rahuldada.

Küsimus, kas vabas ja demokraatlikus riigis tohib kõlada ka kristlaste hääl – eriti nendes maades, kus kristlus on aastasadu olnud kultuuri kujundanud religiooniks –, ootab siiski veenvamat vastust, isegi kui see peaks olema eitav. Mis mõttes on meil vabadus ja pluralism, kui “lapsi ei tohi kirikusse tuua” või rahvasaadik ei või hääletada oma kristlikest põhimõtetest lähtudes, sest see tähendaks teatud religioosse maailmavaate eelistamist? Miks on kristlaste ja kristlike ühenduste panus ühiskondlikku arutellu juba ette kuulutatud kõlbmatuks ainult seetõttu, et see lähtub usulistest tõekspidamistest? Kas selle pärast, et kristlusele on omane aktiivne tõetaotlus, mis läheb vastuollu tänapäeval levinud sekulaarsete ja individualistlike hoiakutega?

“Mulle tundub, et igasugune maailmavaade tuleks inimestel ära keelata,” ütles Maarjamaa Haridusseltsi esindaja Tiina Veismann jõulueelses intervjuus Objektiivile, kirjeldades moodsas ühiskonnas domineerivaid suundumusi. “Ainus lubatud maailmavaade oleks sellisel juhul maailmavaate puudumine või ateism.”

Taolist mõttelaadi võiks nimetada ka – paavst Benedictus XVI väljendit kasutades – relativismi diktatuuriks, mis on end osavalt demokraatia külge haakinud ja lihtsalt türanniseerib inimesi, tuues ettekäändeks vabaduse, sallivuse ja mitmekesisuse kaitsmise, kuid osutudes tegelikult erinevate vaadete ja arvamuste efektiivseks mahasurujaks ja tasalülitajaks.

Demokraatia kui niisugusega ei ole sellel pealetükkival maailmavaatelisel eeldusel loodetavasti midagi tegemist, juhul kui õnnestub vältida demokraatia muutumist kitsarinnaliseks ideoloogiaks, mida kujundavad ja edendavad arvukad nn inimõigusorganisatsioonid, “kodanikeühendused”, mõttekojad, erakondade tagatoad ja läbipaistmatu riigiaparaat. Enamasti maksumaksja, s.t meie kõigi raha eest.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!