Valge Maja homoliikumise värvides 26. juunil 2015. Foto: Ted Eytan, Wikimedia Commons

Revolutsioonil on ette näidata mitmeid võidetud lahinguid, muu hulgas täna viie aasta eest langetatud USA ülemkohtu otsus, ent lõppvõidust on asi kaugel. On ülimalt oluline anda hoogu Vastupanuliikumisele, mis takerdaks Revolutsiooni käiku ja pööraks vanad kaotused võimalust mööda konservatiivide võiduks, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.

Täna viis aastat tagasi, 26. juunil 2015, avaldati USA ülemkohtu otsus, millega muudeti arusaamist konstitutsiooni sätteist selliselt, et abiellumisõigus anti ka samasoolistele paaridele. Nagu nägime, polnud selleks vaja ei rahvahääletust ega parlamentaarset debatti, vaid piisas kõigest mõne kohtuniku näpuliigutusest, et kogu ajalugu, kultuur ja õigus pea peale keerata.

Näib, et uus reaalsus on tulnud, et jääda – vähemalt nähtavas tulevikus ei paista kusagilt jõudu, mis võiks selle protsessi tagasi pöörata. Nn homoabielu küsimuses on viimasel kümnendil saavutatud juhtivates lääneriikides läbimurre. Jättes kõrvale paljud väiksemad riigid, joonistub välja selline ajaliin: Prantsusmaa 2013, Ühendkuningriik (Inglismaa, Wales, Šotimaa) 2014, USA 2015, Saksamaa 2017.

Kahtlemata on Revolutsiooni ehk inimkonna vabastamise projekti ajutrusti silmis eriti magusaks võiduks mõne valdavalt katoliikliku elanikkonnaga riigi, näiteks Iirimaa lahtiütlemine kristlikest väärtustest. Kusjuures Iirimaal saavutati võit rahvahääletusel, mis tähendab, et loomuvastase „abielu“ poolt andsid oma hääle paljud Kiriku pojad ja tütred. See on revolutsionääridele tõelist naudingut valmistav saatanlik näkku irvitamine Jumalale, kes lõi inimese meheks ja naiseks, ent kelle kätetöö on nüüd Looja enese korralduse vastu mässu tõstnud.

Niisiis „homoabielu“ küsimuses on Revolutsioon selleks korraks võidu saavutanud ja liigub edasi uute projektidega. Pole oluline, et kõik riigid uue, „valgustatud“ arusaamaga kohe kaasa tuleksid – piisab, kui läbimurre saavutatakse suuremates võtmeriikides. Järelnoppimine toimub pikema aja jooksul, kuni maa on puhtaks korjatud.

Üheks uueks projektiks on „transsooliste õigused“, kus tuleb veel rohujuure tasandil skeptikute ja vastaliste vastuväiteid maha suruda, et luua ühiskonnas soodne ideoloogiline kliima.

Selles mõttes on õpetlik jälgida, kuidas tõenäoliselt muudes küsimustes igati poliitkorrektsete vaadetega kirjanik, Harry Potteri raamatusarja autor J. K. Rowling on korraga osutunud „vihkajaks“, sest võttis ootamatult sõna bioloogilise soo kontseptsiooni kaitseks (loe siit). Veel tänavu peaks kirjastus Hatchett välja andma tema uue lasteraamatu, ent nüüd on mitmed kirjastuse noored töötajad teatanud, et ei saa enam selle raamatuga tööd teha, sest nad ei nõustu Rowlingu vaadetega ja tahavad toetada transsoolisi inimesi. Saab näha, kuidas see lugu lõpeb.

Loomulikult ei toeta enamik inimesi revolutsioonilise avangardi plaane otsekohe. Ent ühel hetkel – kui seistakse valiku ees – otsustatakse kaasa minna järjest hullumeelsemaks muutuvate projektidega, sest arvatakse, et „progressist“ pole nagunii pääsu. Lihtsam on elada kooskõlas uute „väärtustega“ kui tekitada endale probleeme töö juures ja ühiskondlikus elus. Suur osa inimestest kaldub paraku konformismi.

Viimselt on siin tegemist tavakodaniku kapituleerumisega diktaatorliku võimu ees, mis tema tegelikke väärtushoiakuid maha surub ning tema sõnavabadust piirab. Pean oluliseks rõhutada, et teisitimõtlejaid tampivate „virgunud“ aktivistide ja „kodanikuühenduste“ seljataga seisab riigivõimu aparaat oma politsei- ja kohtuvõimuga ning põhimõtteline vastasseis ajastu ideoloogiaga võib tähendada inimesele süüdimõistmist „vihakuriteos“. See ei ole liialdus – mõtelgem näiteks Soome eksministrile ja rahvasaadikule Päivi Räsänenile, kelle suhtes on prokuratuuri nõudmisel algatatud mitu uurimist. Isegi kui asi ei jõua kohtusse või kui Räsänen peaks õigeks mõistetama, on tavakodanikud saanud üheselt mõistetava signaali – ärge tõmmake endale suupruukimisega „liberaalsete väärtuste“ aadressil pahandusi kaela.

Näib, et Revolutsioon on suutnud üle võtta kõik olulisemad lääne ühiskondlikud institutsioonid, kaasa arvatud riiklikud ja rahvusvahelised institutsioonid. Kultuurimarksistide pikk marss läbi institutsioonide on vaieldamatult edukaks osutunud. Mind isiklikult ärritab ja nörritab enim paljude kirikujuhtide (katoliiklaste, ortodokside, protestantide – siin pole erinevust) kapituleerumine Revolutsiooni kui ühemõtteliselt antikristliku liikumise ees, millega ei saa teha vähimatki koostööd.

Konservatiivse veebiväljaande Breitbart Londoni haru toimetaja James Delingpole tõdes mõne nädala eest pessimistlikult, et lääne meedia, meelelahutustööstus, sport ja muud ühiskonnaelu valdkonnad, mis veel mõnda aega tagasi võimaldasid teatavat pluralismi, on nüüd valdavalt pahemradikaalseks muutunud ning on tõenäoliselt igaveseks kaotatud, nii et jääb üle vaid filmi „Rühm“ (Platoon) lõpustseenides kujutatud lahendus: pugeda sügavale punkrisse ja tellida vaenlastest üle ujutatud positsioonidele suurtükituli.

Paraku ei ole konservatiividel seda tohutut tulejõudu kuskilt võtta. Seega jääb üle vaid vastupanu Revolutsiooni võidukäigule käepäraste vahenditega ja mistahes paigas, kus see vähegi võimalikuks osutub.

Ja me võime näha, kuidas vähimagi vastupanu ilmnemisel Revolutsioon raevub. Kesk-Euroopa riikidest on Ungari ja Poola söandanud ilmutada allumatust – milline süsteemne kiusu- ja laimukampaania on nende vastu lahti päästetud! Võimalik, et ka nemad surutakse varsti uuesti põlvili, aga ma pean pöialt, et seda ei juhtuks. (Mulle meenub isiklikus vestluses kuuldud ühe poolaka kommentaar enne praegust valitsust võimul olnud riigijuhtide aadressil: „Nad kõik on Brüsseli ees põlvili.“)

Samamoodi ei või Revolutsioon sallida tõelisi, vabasid ja maailmavaateliselt sõltumatuid kodanikuühendusi, mida ei rahasta „avatud ühiskond“, s.t oligarh Soros ja avalik võim. Nende ühenduste ühiskondlik mõju ei pruugi olla nii suur, kui sooviks, ent ainuüksi Vastupanu lipu heiskamine ja Revolutsiooni plaanide segamine on oluline märk.

Seega ei ole kõik veel kadunud. Revolutsioonil on ette näidata mitmeid võidetud lahinguid, muu hulgas täna viie aasta eest langetatud USA ülemkohtu otsus, ent lõppvõidust on asi kaugel. On ülimalt oluline anda hoogu Vastupanuliikumisele, mis takerdaks Revolutsiooni käiku ja pööraks vanad kaotused võimalust mööda konservatiivide võiduks. Ja siin kehtib printsiip – ka üks on võitlusväljal sõdur.