Looja andis eesti rahvale võimaluse ehitada oma Noa laev – Vaba Riik, mis võiks ühe väikese ja paljukannatanud rahva kanda üle maailmas vohava ebaõigluse. Meil võtsid aga võimust süümepiinadeta inimesed, kes ei ole hoolinud üldisest hüvest, kirjutab Roland Tõnisson.

KOV 2025. aasta valimistest on praegu juttu palju ja ma ei hakka sellele protsessile kulutama ei enda, ega lugeja aega. Tahaks küll rääkida valimiste võltsimisest, ent ma ei saa seda teha tõenditeta. Kui juba veteranpoliitikud on võimetud riigis tekkinud olukorda lahendama, siis minagi võin vaid väljendada oma rahulolematust asjaolu üle, et valimised ei ole meil ühetaolised. Valimistulemuste analüüsimise jätan seega rahumeeli motiveeritumatele ja informeeritumatele.

Huvitavaks uurimisobjektiks on aga poliitik kui selline. Poliitik kui nähtus. On uurijaid, kes väidavad, et nartsissism ja psühhopaatia on ideaalne poliitikuaines, täiuslik materjal ühe avaliku elu tegelase vormimiseks.

Psühhopaadil on head, kätte õpitud maneerid. Ta on sageli edukas äris ja tõeliselt edukas poliitikas, kuna valetab süümepiinadeta ja jätab väliselt siira inimesena meeldiva ja usutava mulje.

Olles vaba empaatiast, kinnitab ta, et kõik on hästi ka siis, kui see nii ei ole. Ja ta kinnitab, et kõik on halvasti ka siis, kui ei ole, ent nii väita on isiklikult talle kasulik. Kui asjad lähevad lõpuks väga halvaks, siis on selles süüdi keegi teine. Näiteks eelmine koalitsioon või valitsus.

Nartsissistil on ülepaisutatult kõrge enesehinnang. Tema „minapilt" on ülisuurelt proportsioonist väljas. Nartsissist tahab otsustada, ent see ei tähenda, et tal oleks adekvaatne ülevaade toimuvast. Oluline on vaid see, et just tema sõna oleks viimane ja otsustav. Sageli on tema „aktiivsus" ja „otsustavus" vaid nahaalsuse ilmingud – sisuliselt ei ole tegemist avalike huvide kaitsmise ja edendamisega, vaid vajadusega absoluutselt kõiki ja kõike kontrollida.

Nartsissistlik psühhopaat on kahtlustav. Keegi ei tohi tema juhirolli ja juhioskusi kahtluse alla seada. Ta jagab inimesed mustvalgelt „luuseriteks" ja „võitjateks." End võitjate poolel tunda aitavad nartsissisti keskmisest edevam garderoob või staatussümboolika. Nartsissist on kindel, et pööbel ei mõista teda, ning tal kõlbab suhelda vaid VIP-idega.

Psühholoogias tuntakse poliitikutõbe kui histrioonilist isiksushäiret. Seda iseloomustavad ülemäärane emotsionaalsus, tähelepanuvajadus ja teatraalsus. Kaasneda võivad egotsentrilisus, enesehellitamine, pidev tunnustuseihalus, kerge haavumine ja püsiv manipuleeriv käitumine oma tahtmise saamiseks (Wikipedia).

Eks ole ka poliitikuid erinevaid. Oskus leppida muutunud olukordadega kuulub terve mõistusega inimeseks olemise juurde. Donald Trumpi valimisele järgnenud massiprotestid Ühendriikides on omane vaid liberaalidele ja globalistidele. Kui Joe Biden vangerdati presidendiks, ei kaasnenud sellega konservatiivide märatsemisi ja kuritegude laineid.

„Rahvas on rääkinud, aitab lobast!" teatas Soome parlamendiliige ja minister Johannes Virolainen, kui oli valimistel kaotanud, ning soovis lõpetada lahvatanud tüli tema pooldajate ja võitja poolt hääletanute vahel. Rahvas oli valimistel oma sõna öelnud ja vaielda või emotsioonidel lehvida lasta ei olnud mingit vajadust. Mäng oli olnud aus. Virolainen kutsus enda pooldajaid taltuma.

Soome elades olin ka ise korra tunnistajaks, kuidas tuli vastu võtta hirmus uudis Jussi Halla-aho võidust sealsetel KOV valimistel. Halla-aho võit oli nii ülekaalukas, et tundus uskumatuna. Komisjoni juhtiv neid ja tema sõbranjed olid näost punased ja hämmingus. Otsustati hääled üle kontrollida ja valgustkandvaid progressiviste esindavatel näitsikutel tuli tõdeda – väga vastik põlissoomlane Jussi oli tõesti riisunud kogu koore.

Teha ei olnud midagi, sest Soomes ei olnud toona, ega ole praegugi e-hääletust. Seda on sealmail testitud ja tõdetud olema ebausaldusväärne.

Milleks sellest kõigest rääkida? Pühakiri teab öelda, et kui Jumal tahab rahvast karistada, siis annab Ta rahvale halvad juhid, kes hakkavad inimesi survestama. Sest mitte miski ei juhtu siin ilmas Jumala teadmata.

Nii on ka aastal 2025 Eestis. Nõnda on nartsissistidel ja psühhopaatidel meie elus oma koht. Nii on oma koht meie elus ka poliitilisel manipulatsioonil, nartsissismil ja psühhopaatial, mis on viinud sujuvalt poliitilise prostitutsioonini (kui vaadata, kuidas lubadused ja põhimõtted lendavad prügikasti isikliku kasu lootuses).

E-hääletamise kasutuselevõtmisest alates ei saa enam rääkida Eestis ausatest valimistest. „Rahvas on rääkinud, aitab lobast" ei ole kohaldatav Eesti suhtes. „E-hääletuse süsteem on kõnelenud ja mokad maha." See on Eesti reaalsus.

Eesti reaalsus on tänamatus Looja suhtes, kes andis meile vabaduse mitte ilusa lauluhääle pärast, vaid see tõttu, et Ta lõpetas ühe kurjuse impeeriumi. Ta andis eesti rahvale võimaluse ehitada oma Noa laev – Vaba Riik, mis võiks ühe väikese ja paljukannatanud rahva kanda üle maailmas vohava ebaõigluse.

Meil võtsid aga võimust empaatiavabad, süümepiinadeta, väliselt siirad inimesed, kes ei ole hoolinud üldisest hüvest, Laevast. Kes hoolivad vaid isiklikest pisikesest kiirkaatritest, millega nänni ja manti oma isiklikesse urgudesse vedada.

Nii me siis elamegi. Väga vähesed poliitikasse läinud on suutnud jääda põhimõtetele ja aadetele kindlaks. Mis siin enam kosta. Issand, anna neile jõudu! Meile, kõigile ülejäänutele: „Issand, halasta!"