Kolumn: silmakirjaliku poliitkorrektsuse diktatuur

Marina Kaljurand presidendi juures. Foto: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix

Miks teatud juhtudel ei tohi kõneleda rahvusest, soost ja sättumusest, kuid teatud juhtudel võib ja lausa peab? Miks taunitakse seisukohta, et Eesti president peaks olema eestlane, kuid ei panda pahaks, kui keegi tuleb välja ideega, et president võiks olla mõne vähemusrahvuse esindaja, naine või homoseksuaal, küsib Veiko Vihuri.

Eelmisel nädalal kloppis vasakliberaalne meedia üles skandaali Martin Helme mõtteavaldusest, et Eesti president peaks olema rahvuselt eestlane, mistõttu Marina Kaljurand kui venelane selleks ei sobi. Mitmed vasakliberaalsed poliitikud ja ajakirjanikud kuulutasid sügava moraalse nördimusega, et 21. sajandi Eestis ei tohi kedagi tema rahvuse, soo või sättumuse põhjal diskrimineerida.

“Eestist ei saa riiki, kus kellegi väärtust hinnatakse verepuhtuse, rahvuse, soo, sättumuse või muu taolise järgi. Vaid inimene ja tema teod loevad,” kõlas Olümposelt, vabandust, Kadriorust president Toomas Hendrik Ilvese hääl.

Peavoolupoliitikute ja -meedia arvates on Martin Helme süüdi diskrimineerimise väga raskes patus, sest peab konkreetse persooni rahvust takistavaks asjaoluks riigipea ametikohale pääsemisel.

Tegelikult väljendas Helme lihtsalt sõna- ja arvamusvabaduse printsiibiga kaitstud seisukohta, et Eesti president peaks olema eestlane, mitte ei kutsunud üles muutma põhiseadust, et takistada mitte-eestlastel riigitüüri juurde pääseda.

Nojah. 15. aprillil ilmus aga Eesti Päevalehes arvamustoimetuse juhataja Krister Parise artikkel, kus võrreldi presidendiks pürgiva Siim Kallase ja Marina Kaljuranna “olulisemaid parameetreid”. Ja oh imet, võime mustvalgel lugeda (minu rõhutus): “Kaljurand: Naine. Paljude hinnangul väga oluline põhjus just tema valida.”

Nii palju siis meie liberaalse vabariigi ülempreestri manitsussõnadest Helmele: “Eestist ei saa riiki, kus kellegi väärtust hinnatakse verepuhtuse, rahvuse, soo, sättumuse või muu taolise järgi. Vaid inimene ja tema teod loevad.” Olge lahke, Kaljuranda tuleks mõne arvates eelistada tema soo tõttu, ja seda võetakse kui endastmõistetavust.

Miks siis teatud juhtudel ei tohi kõneleda rahvusest, soost ja sättumusest, kuid teatud juhtudel võib ja lausa peab?

Asi on väga lihtne. Niinimetatud positiivset diskrimineerimist – kandidaadi eelistamist just nimelt tema päritolu, soo või sättumuse tõttu – ei peeta patuks, vaid progressiks. Seal, kus revolutsioonilise mõtlemise kohaselt on tegemist mineviku patriarhaalse, soolise ja rassistliku ebaõigluse ületamise ja liberaalse demokraatia edendamisega, on igati asjakohane rääkida vähemuste ja tõrjutute eelistamisest. Seetõttu ei pandaks poliitilise eliidi ja peavoolumeedia poolt pahaks, kui mõni käib välja idee, et järgmine Eesti president võiks olla mõne vähemusrahvuse esindaja, naine või homoseksuaal.

Mis sellest, et sama suuga öeldakse, et rahvus, sugu ja seksuaalne sättumus ei ole üldse oluline, sellest rääkimine on tagurlik ja koguni “kadaka-aarialikkus”.

Teatud asjadest teatud viisil rääkimist (või rääkimisest hoidumist) on nimetatud poliitiliseks korrektsuseks. Kuid tundub, et poliitiline korrektsus on ebaõnnestunud mõiste. Antud juhul on tegemist lihtsalt vasakliberaalse või kultuurimarksistliku ideoloogia ja dogmaatika kehtestamise survevahendiga. Teatud normide ja hoiakute kogumi pealesurumisega, et kujundada uut inimest, kes elaks, mõtleks ja käituks nii, nagu on ideoloogiliselt õige. Seda võib nimetada ideoloogiliseks diktatuuriks, sest vabaduse ja demokraatiaga ei ole sel totaalsel, kogu ühiskonda ümber kujundada püüdval võimuihal midagi pistmist.

Lõpetuseks on mul Helme kritiseerijatele üks küsimus. Oleme viimastel päevadel kuulnud või lugenud väidetavalt rahvuse pinnale viidud rünnaku valjuhäälset taunimist, kuigi Helme ei öelnud midagi halba ei vene rahvuse ega selle kohta, et Kaljurand on venelane. Samas pole ma kuulnud, et keegi oleks sõna võtnud Rahvusringhäälingu portaalis avaldatud “kirjandusliku teksti” pärast, kus Martin Helmet inetult ja labaselt demoniseeritakse. Miks?

Kes soovib, võib lugeda ja veenduda, milline on ERR-i portaali kui ühe riikliku propagandakanali uus “kunstiline” tase.

Ah jaa, meie liberaalses, avatud ja edumeelses vabariigis tohib Kremli-meelseks fašistiks ja kadaka-aarialasest rahvuspopulistiks sildistatut mõnitada, sest ta ei ole inimene, vaid p…k.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!