Kolumn: tasakaaluprintsiibist universumis ja inimühiskonnas 

Planeet Maa. Illustratsioon: Bigstockphoto

Tõelise progressi nimel tuleb peatada rahvuste ja kultuuride kui ajalooliste optimaalsete tasakaalustruktuuride hävitamine ning perekonna kui otse loodusest pärineva optimaalse uue põlvkonna kasvatamise mudeli lõhkumine, tõdeb Ülla Vähk. 

Kõik süsteemid nii eluta kui elavas looduses, universumis, päikesesüsteemis ja Maa peal pürgivad maksimaalselt korrastatud ja miinimumini viidud entroopiaga tasakaalustatuse poole. Korrastatud, tasakaalulise struktureerituse printsiip on universumis universaalne.

Loodus ise ei suuda seda kunagi häirida. Teoreetiline suur kollaps, kui tähtede gravitatsioonilised kollapsid, mustad augud, lähevad üle tervikuniversumi kollapsiks, on teoreetiline universumi lõpp, kus temast saab singulaarsus ja uue Suure Pauguga saab alguse uus universum, s.o. uus tasakaaluline struktureeritus. Aga pole teooriat, mille kohaselt universum jõuaks entroopia maksimumini kasvu läbi absoluutse soojussurma seisundisse, so lõppu, olekusse, kus tasakaaluprintsiipi enam pole ja polegi vaja.

Inimühiskonna põhimõtteline vahe ülejäänud loodusega on see, et ta suudab ise oma tasakaalulist struktureeritust häirida. Inimühiskond jõuab kergesti olukorda, kus ta hakkab väitma, et ajalooliselt kujunenud tasakaaluline struktureeritus tuleb progressi nimel lõhkuda.

Märksõna on siin progress, maailmaajaloolise progressi suund, mida väidab teadvat mõni esilekerkinud teooriarühmitus. Inimene kui mõtlev ja seega teooriateks võimeline olend on suuteline progressiteooria ainuõigeks kuulutama ja asuma selle nimel uut maailmakorda rajama jõuga, õigustatud vägivallaga ja ühiskonna ajaloolist tasakaalustatud struktureeritust maha lõhkudes. 

Kui seda on ka varasemas inimkonna ajaloos toimunud, siis lokaalsetes mastaapides. Üleilmsesse keerisesse paiskus inimkond selle mõjul seoses marksismiteooria loomisega. Selle praktikad on vene bolševism ja saksa natsionaalsotsialism, mis lõppesid laibakuhjadega õige maailmakorra loomise nimel.

Aga uue õige maailmakorra rajamine läheb täna uue ja laastavama hooga edasi neomarksistliku maailmarevolutsioonina. Peeter Espak ütleb väga tähenduslikult olevikulises-tulevikulises võtmes:

“Eesti välispoliitika üks peamisi eesmärke maailmaareenil peab olema marksismist-kommunismist tuleneva maailmarevolutsiooni tõelise olemuse, valgustusliku liikumise nime all otse põrgust maale paradiisi ehitama kippuva utoopia tõelise palge teadvustamine avalikkusele kõikide olemasolevate vahenditega. Meie ellujäämine sõltub otseselt sellest.” 

Nii varasemate marksistlike kui tänase neomarksistliku maailmarevolutsiooni eesmärk on olnud ja on algusest peale marksimiteooria olemuse kohaselt totalitaristlik maailma allutamine – õige maailmakorra loomine.

Seevastu meie riigi ja meie kõigi põhiülesanne peab täna olema ellujäämine, so elupõhise, ajalooliselt korrastatud struktureeritud süsteemsuse säilitamine ja selle lõhkumise ning entroopia piiramatu kasvamise teadlik tõkestamine meie ajaloolisel elualal.

Tõelise progressi nimel tuleb peatada rahvuste ja kultuuride kui ajalooliste optimaalsete tasakaalustruktuuride hävitamine ning perekonna kui otse loodusest pärineva optimaalse uue põlvkonna kasvatamise mudeli lõhkumine. 

Peatada tuleb inimese moonutamine tema olemuse alustes uute vähemuste kaitsmise ja piiramatult paisuvate inimõiguste sildi all. Inimene on neomarksistide jaoks konstruktsioon, mis võetakse bioloogiliste ja hingeliste osisteni lahti ja monteeritakse uuesti soovitud viisil kokku – soolise, päriliku, rahvusliku, religioosse identiteedita olendid, LGBTQ ja gender-ideoloogia jm. See võib olla Josef Mengelele ja Herbert Marcusele intellektuaalselt huvitav küsimus, aga tuleb rõhutada, uuele totalitaristlikule maailma allutamisele on see täna praktilise teostuse küsimus. 

Seoses tasakaaluprintsiibiga inimühiskonnas tuleb rääkida veel religioonidest, mis inimühiskonnaga on kõigil aegadel ja kõigi rahvaste puhul kaasas käinud. Miks inimene kui teadvuse ja tahtega olend on erinevalt teistest elusolenditest vajanud religioone kui inimeseüleseid õpetusi, on tegelikult elementaarselt arusaadav. Korrastatud, tasakaalulise struktureerituse printsiip universumis on inimese tahtega vastuolus. Inimene põhimõtteliselt vabatahtlikult oma tahet (absoluutset vabadust) sellele printsiibile ei alluta. 

Kuid ta on suuteline seda printsiipi tunnetama. Kui Immanuel Kanti moraalifilosoofia üks nurgakivi on kategooriline imperatiiv, põhimõtteliselt tõestamatu ja tõestamist mittevajav a priori olemasolev printsiip, siis selles väljendub inimese võime nii vastavaks tunnetuseks kui nõustumiseks sellega.

Kristlus on kõrgreligioon, mida uus aeg 2000 aastat tagasi vajas. Ta on lunastususund inimese suhtes, kes olemuselt on ekslik (patune), kuid printsiip “Mina olen tee, tõde ja elu, Minu tahtmine sündigu” on absoluutne.

Seda printsiipi ei ole võimalik ümber kirjutada tänaste geomeetrilises progressioonis paisuvate meelelisusel põhinevate deklaratiivsete uusinimõiguste võtmes. Ei ole võimalik kantslist kuulutada inimesele “sinu tahtmine sündigu” (homoabielud, perekonna liikumine kollapsisse), ilma et kirik kaotaks absoluutselt igasuguse olemusliku mõtte ja seose Jumalaga. Paraku on see Põhjamaades juhtunud ja kristlus käib alla suuremas osas Euroopast. 

Meie kohus rahvusena, ajaloolise, elupõhise tasakaalulise struktureeritud etnoloogilise ja kultuurisüsteemina on mitte lasta seda tasakaalulist süsteemi suunata vabalangusse, entroopia piiramatusse kasvu neomarksistlike uusdeklaratiivsete väärtuste ja inimõiguste nimel. 

Selles mõttes on meil täna olukord riigis suurepärane. Ajal, mil põhivastuoluna maailmas tuleb märkida maailmaallutusliku neomarksismi ja konservatismi vastasseisu, on meil viimaste valimiste tulemusel rahva konservatiivsele enamusele toetuv valitsus, mis on suuteline kaitsma elu olemuse põhiseid väärtusi tasakaalulises ajaloolises etnoloogilises- ja kultuurisüsteemis, Eesti Vabariigis anno 2019 selle põhiseaduse alusel. 

Uusdeklaratiivsetel euroväärtustel põhinev progressi jutlustamine on tühine, elu lammutava olemusega ja tuleb tõrjuda (kasutades Peeter Espaki sõnu) kui „valgustusliku liikumise nime all otse põrgust maa peale paradiisi ehitama kippuv utoopia“.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!