Eesti rahvas seisab taas küsimuse ees: kas olla moonakas või peremees? Küllap on väliselt turvalisem olla suure impeeriumi või liidu koosseisus, saada osa impeeriumi või liidu ressurssidest ja elada vaikselt oma moonaka-elu. Peremehena tuleks ju enda eest ise hoolt kanda ja võidelda oma koha eest päikese all, mõtiskleb Veiko Vihuri.

Kolmkümmend aastat tagasi, 1989. aasta 24. veebruaril, tõusis Pika Hermanni torni taas sinimustvalge. Sellele ajaloolisele sündmusele tulid kaasa elama tuhanded eestlased, teiste seas ka nende ridade kirjutaja. Oli kirjeldamatult pühalik tunne näha Eesti NSV punase plagu asemel vabalt lehvimas meie oma trikoloori, mida nõukogude ajal üles kasvanud põlvkonnad polnud kunagi avalikult näinud.

Ometi pakitses kusagil südamesopis murelik küsimus: kas meie sinimustvalge heiskamisega ei kiirustatud? Formaalselt kehtis Eestis veel nõukogude võim. Mäletan, et tollased järjepidevuse liini eestkõnelejad ei toetanud Eesti Vabariigi sümbolite kasutusele võtmist okupatsioonivõimude poolt, pidades seda eksitavaks ja enneaegseks.

Siiski väljendasid need sümbolid, konkreetselt rahvuslipp, paljude unistust, et Eesti saab taas vabaks ning iseseisvaks. Mõisteti, et kuigi me pole veel vabad, on sinimustvalge heiskamine Pika Hermanni torni meie kavatsuste ja lootuste deklareerimine kogu maailmale.

Aga põikame hetkeks ajas veel kaugemale tagasi. Juhan Liiv kirjutas oletatavasti 1905. aasta paiku sündinud, ent dateerimata luuletuses „Kas näitad?“: „ükskord – kui terve mõte – / ükskord on Eesti riik!“ Neid ridu on peetud prohvetlikeks värssideks, mis kuulutavad ette Eesti riigi sündi. Tollal püsis kindlana Romanovite impeerium, ehkki revolutsioonilised meeleolud olid seda seesmiselt nõrgestamas. Ja Eesti polnud kunagi varem olnud iseseisev riik. Mõte sai küll ilmasõja ja Vene revolutsiooni taustal teoks, aga iseseisev Eesti riik on alati pidanud võitlema oma koha eest päikese all. Selle olemasolu on olnud pigem arm kui ettemääratus, pigem ime kui endastmõistetavus.

Eesti Vabariigi ajalugu võib jagada järgmisteks perioodideks: iseseisva demokraatliku riigi loomine ja ülesehitamine aastatel 1918–1934, Konstantin Pätsi autoritaarse korra ajastu 1934–1940, okupatsioonide ja anneksiooni ajajärk 1940–1991 (riikluse säilimine de jure), iseseisvuse taastamine ja demokraatliku riigi ülesehitamine 1991–2004, eksisteerimine piiratud suveräänsuse tingimustes Euroopa Liidu liikmesriigina alates 1. maist 2004. Oma riigi saja ühest aastast on seega alla poole seda aega, mil võime rääkida täielikust iseseisvusest, ja veel vähem seda aega, mil saame rääkida täiesti vabast ühiskonnast.

Juba 2003. aastal oli valdav osa eesti rahvast nõus teatud ulatuses suveräänsuse loovutamisega, et Eesti pääseks uude liitu. Selles nähti nii geopoliitilise julgeoleku kui majandusliku arengu garantiid. Me teadsime, millest loobume ja mida loodame vastu saada. Veel enne rahvahääletust selgitas tollane justiitsministri nõunik Ülle Madise: „Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse järgi on Euroopa Liidu õigusel prioriteet liikmesriikide õiguse, sealhulgas põhiseaduse ees. See on Euroopa Kohtu korduvalt väljendatud seisukoht. …Euroopa Liidu õigusakti kehtivust ega selle toimet liikmesriigis ei saa mõjutada väited, nagu oleks see vastuolus kõnealuse riigi põhiseadusega.“

Täna, 15 aastat hiljem, käärib ühiskonnas rahulolematus. Tõsi, ametlikud uuringud näitavad endiselt väga kõrget toetust Eesti kuulumisele Euroopa Liitu. Rahulolematust siiski eitada ei saa, see on osa palju üldisematest läänemaailmas levivatest meeleoludest. See on tingitud muuhulgas sellest, et EL on muutumas millekski, milleks talle pole mandaati antud ja mida suur osa meie rahvast tegelikult ei soovi – rahvusriike absorbeerivaks ebademokraatlikuks föderalistlikuks moodustiseks. Euroföderalistide õõvastavad unistused ja nägemused on ilmekalt kokku võetud Daniel Cohn-Benditi ja Guy Verhofstadti „Euroopa manifestis“.

Eesti rahva ees on taas põhiküsimus, lausa kiusatus: kas olla moonakas või peremees? Möödunud sajandi jooksul on see küsimus päris mitmel korral aktualiseerunud. Küllap on väliselt turvalisem olla mõne suure impeeriumi või liidu koosseisus, saada osa impeeriumi või liidu ressurssidest ja elada isanda kaitse all vaikselt oma moonaka-elu. Peremehena tuleks ju enda eest ise hoolt kanda ja võidelda oma koha eest päikese all.

Arvan, et paljud meist oleksid olnud rahul Nõukogude Liidu edasikestmisega, selle reformimisega „inimnäoliseks sotsialismiks“, kui sellel väliselt suurel ja võimsal liidul oleks jätkunud rohkem moona, mida oma elanikele jagada ja tagada. Paraku sai sotsialismi tingimustes moon otsa ning tuli hakata otsima alternatiive. Tühjad letid, pikad järjekorrad, defitsiit, venestamine ja immigrantide lakkamatu juurdevool – kõik see õõnestas režiimi palju efektiivsemalt kui üksikute vaprate dissidentide vastuhakk totalitaarsele ideoloogilisele süsteemile ja ajaloolisele ülekohtule. Kui süsteem murenema hakkas, kirgastus lootus iseseisvast Eesti riigist.

Euroopa Liidul on seni ümberjagatavat moona rohkesti jagunud ja küllap see on ka kõrge rahuloluprotsendi põhjuseks. Projektide kirjutamine ja eurorahade taotlemine üleliidulistest fondidest on oluline osa paljude kaaskodanike elust ja tegevusest. Euromeelne „eliit“ ei jäta rõhutamata, et ka riigieelarvesse voolavad suured summad Euroopa Liidu raha, rääkimata muudest võimalustest, mida EL pakub. „No millal oli parem kui praegu? Lembitu ajal?“ küsis äsja endine president Toomas Hendrik Ilves.

Kuid olemuselt on ka EL sotsialistlik ettevõtmine ning sellisena ilmselt jätkusuutmatu. Moonakad üritavad mõistagi nii palju moona kätte saada, kui võimalik, kuid selleks tuleb vähemalt väliselt süsteemi suhtes lojaalsust üles näidata. Tuleb kinnitada oma usku nn liberaalsetesse väärtustesse, mis konfronteeruvad mitmete elupõliste arusaamadega, väljendada solidaarsust ELiga ning taunida populiste-rahvuslasi.

Kui sinimustvalge tõusis 24. veebruaril 1989 Pika Hermanni torni tippu, oli meil vaid iseseisva riigi taastamise unistus. Reaalsust meie ümber kujundas veel Nõukogude Liit. Kui 30 aastat hiljem, 24. veebruaril 2019, tõuseb sinimustvalge Pika Hermanni torni, on meil küll formaalselt oma riik, ent reaalselt oleme olulise osa oma suveräänsusest ja otsustusõigusest delegeerinud Euroopa Liidule. Vahe on selles, et toona tahtsime saada peremeesteks, ent praegu tundub, et tahaksime olla pigem moonakad…

Ma ei ole siiski kaotanud usku sellesse, et meie rahvas saab jagu kiusatusest jääda moonakaks ja väljendab tahet olla peremees oma põlisel maal; et ükskord – kui terve mõte –, ükskord on Eesti taas riik. Omariiklus on kallis anne, taeva kingitus, ja seda ei ole kaugeltki mitte igal rahval. Ajalugu õpetab, et seda on kerge kaotada ja raske tagasi võita.

Head Eesti omariikluse 101. aastapäeva!

Päisefoto: sinimustvalge heiskamine Pika Hermanni torni 24. veebruaril 1989 (Veiko Vihuri slaidifoto)

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Tuhat tänu kõigile toetajatele, kelle abil jätkab Objektiiv oma tööd!