Kolumn: valelike loosungitega roosasse paradiisi

Malle Pärn. Foto: Scanpix

Valelike loosungite keskel tõstab Objektiivi kolumnist Malle Pärn esile enda loosungi: “Minu Eesti on arukas Eesti. Sõbrale sõbralik, vaenlasele vaenulik. Ausale avatud, petisele suletud.” 

Meil on üks õhinapõhine seltskond, kes on juba 30 korda käinud Toompeal uue valitsuse vastu oma “meelt” avaldamas. Ju see on nende jaoks põnev tegevus, mis tõotab natuke ka meediakuulsust, ning võimalik, et muidki “lihapotte”, sest nad on ju ideoloogiliselt “õigel” poolel. Tõsi, mitte meie uue valitsuse poolel, nende paleus on meie kohalikust võimust kõrgemal, Euroopa Liidu südames.

Meeleavaldus on täiesti normaalne asi, kui see on aus. Demokraatia tähendabki seda, et mingi grupp inimesi võib tänavale tulla, oma siiraste soovidega või kriitikaga. Et öelda välja, mida nemad tahavad, või mida nad ei taha, ja millega nemad poliitikas rahul ei ole.

Aga see Toompeal protestiv seltskond kannab valelikke loosungeid. Nad varjavad oma tõelisi eesmärke. Võimalik, et nad ise õieti ei teagi neid. Sest nad on ideoloogia teenrid.

Nad kutsuvad rahvast üles kaitsma demokraatiat ja vabadust. Tore. Aga miks nad siis käivad demokraatilikult valitud demokraatlikult tegutseva valitsuse vastu protestimas? Miks nad tahavad kolmelt riigikokku valitud erakonnalt ÄRA VÕTTA vabaduse koos Eesti riiki juhtida? 

Nende meeleavaldus tahab demokraatia muuta diktatuuriks. Nad lubavad vabadust ainult nendele, kes on nendega nii-öelda ühes ideoloogilises paadis, kes sõuavad ühes (Brüsseli) suunas. Nad nõuavad ainult oma isiklike soovide täitmist, mitte miski muu, mitte keegi muu neid ei huvita. 

“Jüri, ära tee seda Eestile!” 

Ära tee: mida? Ja kes on see Eesti, kellele Jüri midagi teeb, mis jääb saladuseks selle loosungikandja meeltesse? Ma ei usu, et “Jürigi” seda teab. Sest see ongi vaid selle loosungikandja meelepete. 

Rahvas valis riigikogu, ja kolm erakonda moodustasid uue valitsuse. Mingi konkreetse poliitilise otsuse vastu on ennegi Toompeal protestitud, aga mitte kunagi terve valitsuse vastu, lausa esimesest päevast peale. Oleks nagu riigivastane õõnestustegevus? 

Meie “riigivastaste” käitumine on lapsikult isekas: MINU soov, minu arvamus, minu meelepete peab olema kõigile vastuvõetav, lausa kohustuslik? Ei pea! 

Demokraatia tähendab kokkuleppimist, läbimõtlemist, läbiarutamist, üksteisega arvestamist! Ühiste eesmärkide otsimist ja täitmist! Ühise kasu nimel isiklike himude ohjeldamist. 

“Ma ei taha kliimamuutuste eitajaid valitsusse!” 

Kas pole lapsik tulla tänavale mingi isikliku sooviga? MINA ei taha? 

Keegi, muide, ei eita kliimamuutusi, terve mõistusega inimene lihtsalt ei torma kaasa iga kahtlaselt ärihõngulise kampaaniaga, ei kirjuta alla mingile salakavalale lepingule. 

Kas võiks tulla tänavale ka selliste loosungitega: 

“Ma ei taha kiilaspäiseid poliitikuid valitsusse”? 

“Ma ei taha r-i põristavaid poliitikuid valitsusse”? 

Meeleavaldusi tuleks korraldada arukalt, loosungid peaksid olema mõistlikud, põhjendatud, selged ja loogilised. Ja muidugi ausad. Primitiivsele demagoogiale ei tohi anda võimu ja vabadust, sest see “vabadus” viib anarhiasse või diktatuuri! 

Ja nende protestijate kõige suurem vale on loosung: 

“Minu Eesti on sõbralik Eesti!”

Miks te nõuate sõbralikkust teistelt, aga ise olete vaenulikud? Miks te nõuate sõbralikkust ainult oma väljavalitutele? 

Te sõdite iseenda vastu, kannate loosungeid, millega mõistate hukka omaenda tegevuse!

Vastan sellele analoogilise poliitilise loosungiga:

Minu Eesti on arukas Eesti. Sõbrale sõbralik, vaenlasele vaenulik. Ausale avatud, petisele suletud.

Ja mina muuseas mõtlen päriselt nii. See on minu siiras loosung. Ma ei ütle seda kellegi käsu peale, ma ei ütle seda mitte kellegi mahategemiseks ega ärakeelamiseks! 

Ka mitte enda ülesupitamiseks. 

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!