Kusagil on otsustatud, et Eesti peab ellu viima kõik üleilmse revolutsioonilise avangardi ideed, ükskõik, mis see eesti rahvale ka maksma ei lähe. Välispoliitiliselt määratletakse end vastandumise kaudu Venemaale, põletades kõik sillad – justkui oleksime Ameerika Ühendriikide osariik ja meie seljataga oleks igavesti kogu USA vägi ja võim, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Väikesest Eesti riigist on tehtud lääne revolutsioonilise avangardi instrument ja katselabor. Piltlikult öeldes: kui kommunism õnnestub üles ehitada Eestis, kasvõi pärismaalaste ja kohaliku looduse hävimise hinnaga, siis peab see õnnestuma ka mujal. Mistap kogu meie riigiaparaat viib ennastsalgavalt ellu ideoloogiliselt kirgastunud sõgedike poliitikat.
Eesti ametnikud ja võimupoliitikud on otsustanud, et rohepöördele tuleb hoogu juurde anda, ehkki see tõotab hävitada meie elukeskkonna ja majanduse. Me vaename innukusega, mis oli omane esimees Mao kultuurirevolutsioonile, surnuks kohaliku põlevkivienergia, jättes rahva tuule, päikese ja alatasa rikkis Soome kaablite armule. Me kehtestame endile roheutopistide kägistavad reeglid, sest meie väike, kuid edasipüüdlik ja edumeelne rahvas peab kõige esimesena rohekommunismi üles ehitama! Just nii, nagu seisab Eesti NSV hümnis: „Me Liidu rahvaste ja riike seas sa, Eesti, sammu esimeste kindlas reas!"
Me ei olnud küll esimeste riikide seas, kus kiideti heaks edumeelsed samasooliste abielud, aga nüüd on see sellegipoolest tehtud. Lohutagu hiljaks jäämise tõttu pettunud progressiusulisi see, mida kirjanik Ülo Mattheus ütleb samasooliste abielu, soovahetuse ja naiste abordiõiguse vaevalise edenemise kohta ookeani taga: „Tasub meenutada, et pool praegusest Ameerikast oli kunagi orjanduslik ja kulus õige palju aega kuni orjadest said Ameerika võrdõiguslikud kodanikud, mis näitab, et uute väärtuste juurdumine on pikk ja vaevaline protsess." Vaevaline, aga see-eest vääramatu!
Ja see oli ikka päris ammu, aastal 2016, mil ministrid Margus Tsahkna ja Jevgeni Ossinovski sepitsesid ettepanekut lubada inimestel ilma kirurgilise sekkumiseta kaks korda aastas sugu vahetada. „Ettepanek avaldab mõju välissuhtlusele – demokraatiat, inimõigusi, õigusriigi põhimõtteid, majandusvabadusi ja arengut edendav väärtuste ruum," kiideti toona oma mõttelendu. „Eesti on deklareerinud pühendumust inimõiguste ja põhivabaduste kaitsmisele ning edendamisele nii Eestis, kui ka rahvusvaheliste organisatsioonide liikmena. Uue inimõigusi ja võrdset kohtlemist arvestava regulatsiooni loomine parandab rahvusvahelisi hinnanguid Eesti kohta."
See on muide äärmiselt iseloomulik: olgu meie plaanid kui jaburad ja sõgedad tahes, peaasi, et need parandavad „rahvusvahelisi hinnanguid Eesti kohta".
Välispoliitikas on jätkunud Venemaa purustamise ja põlvili surumise retoorika, ehkki me oleme tilluke piiririik, kes ei suuda ennast Venemaa eest iseseisvalt kaitsta (sellega on raskusi Ukrainalgi) ja kel endal pole ei sõjalennukeid ega tanke. Aga meie juhid on meelestatud optimistlikult: kui puhkeb sõda NATO ja Venemaa vahel, laseme oma linnad ja taristud vastu taevast ning evakueerime kogu elanikkonna määramata kohta, et saaksime Venemaa puruks lüüa ja põlvili suruda mitte enam Ukraina, vaid Eesti territooriumil!
Me paneme sanktsioonide alla riigid, mis ei tee lääne globalistide tahtmist. Või noh, me söandame teha seda väikeste riikide puhul, kes ei ulata meid vastu lööma (erandiks on Venemaa, mille puhul me oleme valmis mistahes kahjud sisse võtma). Näiteks teatati sanktsioonidest mitmetele Gruusia ametnikele, teiste seas peaministrile. Hoia ja keela, miks me peame end kogu aeg positsioneerima lääne progressiivse avangardi mõttetu klähvitsana? Mis on meil asja õigeusklike grusiinide valikutega?
Keegi on kusagil otsustanud, et Eesti peab ellu viima kõik üleilmse revolutsioonilise avangardi ideed, ükskõik, mis see meie rahvale ka maksma ei lähe. Välispoliitiliselt määratletakse end vastandumise kaudu Venemaale, põletades kõik sillad – justkui oleksime Ameerika Ühendriikide osariik ja meie seljataga oleks igavesti kogu USA vägi ja võim.
Samal ajal on juhtunud see, mida kardame juhtuvat siis, kui Venemaa peaks meid uuesti okupeerima. Me oleme loovutanud oma suveräänsuse – kõrgeim õigusakt siin riigis ei ole enam Eesti põhiseadus, vaid Brüsseli ukaasid. Me oleme oma riigis lasknud läbi viia enneolematu slaavistamise – määral, mis ületab nõukogudeaegse venestamise. Me laseme oma riiki rüüstata kui koloniaalvaldust. Me oleme loobunud iseseisvusest igas aspektis. Tõsi, Siberisse küüditamist pole toimunud, ent nagu kaitseväe juhataja Andrus Merilo ütles, „[e]vakuatsioon ei piirdu ainult Eesti riigi territooriumiga, mingil hetkel peame olema valmis inimesi evakueerima ka väljapoole ohutsooni, mis hullemal juhul võib olla kogu Eesti territoorium". See oleks küüditamine palju suuremas mastaabis kui bolševike ajal.
Me likvideerimine ennast omaenda kätega. Erinevalt 1939.–1940. aastast pole mitte keegi teine seda meile teinud. Kogu selle olukorra võiks kokku võtta härra Hinckuse sõnadega filmist „Hukkunud alpinisti hotell": „Mina sidusin mind kinni. Mina mind! Mõistate? Mina tulin minule peale." Aga kurta pole seda kellelegi.