Nii nagu loll pea on kere nuhtluseks, on loll valija riigile nuhtluseks. Demokraatia nõrgim lüli on valija, täpsemalt see osa valijatest, kes ilma kindla eelistuseta loksub ühe erakonna tagant teise ja laseb endaga manipuleerida, arutleb kolumnist Veiko Vihuri.
Tänavatel kampaaniat tegevad poliitikud on märgiks, et tulemas on valimised ja valijatelt tuleb nende hääl kätte saada. Kui uskuda avaliku arvamuse uuringuid, siis Euroopa parlamenti kandideerivatest poliitikutest on kõige populaarsemad Marina Kaljurand (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) ja Urmas Paet (Reformierakond). Kumbki on Euroopa parlamendi liige juba praegu. Ennustatakse, et nende koduerakondadel läheb valimistel hästi ja ilmselt saavad nii SDE kui Reformierakond europarlamendis kaks kohta (kokku on Eesti saadikutele ette nähtud seitse mandaati).
Kui jätta kõrvale valimistulemuste võltsimisele teed sillutava reitingute võltsimise hüpotees, siis tekib küsimus, kas tõesti premeerib Eesti valija kaht praegust valitsusparteid, kes vastutavad enneolematute maksutõusude, majanduse hävitamise, abielu väärastamise, demokraatia lammutamise jne eest, kõrge toetusega eurovalimistel?
Suurbritannia riigitegelane Winston Churchill olevat öelnud, et parim argument demokraatia vastu on viieminutiline vestlus keskmise valijaga. Paistab, et poliitikud teavad seda ja kasutavad niinimetatud keskmist valijat tuimalt ära. Miks muidu jagada tänavatel valijatele pastakaid ja kotte (nagu tabasin hiljuti Urmas Paeda Kuressaares tegevat)? Kusjuures kahtlustan, et need pastakad ja kotid on ostetud maksumaksja raha eest – Riigikogusse kuuluvad erakonnad saavad ju riigieelarvest võrdlemisi kopsakat toetust. Seega astub poliitik valija ette ja jagab talle tasuta nänni viimase enda raha eest, et lollikeselt hääl kätte saada.
Churchillil on ilmselt õigus – demokraatia nõrgim lüli on valija, täpsemalt see osa valijatest, kes moodustab n-ö soo. Igal erakonnal on oma teadlikud tuumvalijad, kes toetavad kindlat maailmavaadet või teatud laadi poliitikat. Nad valivad seda, mida tahavad saada. Lojaalsele EKRE valijale ei pruugi meeldida sotside valija eelistused, ja vastupidi, aga siin ongi tegemist kahe erineva nägemusega Eestist. Lõppkokkuvõttes aga määrab valimiste tulemuse suuresti ilma kindla eelistuseta mass, mis loksub ühe erakonna tagant teise. Ka valimistega manipuleerijad mängivad just taoliste valijate peale, sest nende valikuid on kerge mõjutada.
Praeguse koalitsiooni patud on valijad nuhelnud erakond Eesti 200 turjale, kes on ennast „johhaidii" alla valimiskünnise tantsinud. Raske on nendele hampelmannidele kaasa tunda. Pigem tuleb kaasa tunda sellele „keskmisele valijale", kes, tundub, on järjekordselt panustamas „uuele puhtale jõule", erakonnale Parempoolsed. Ühe uuringu kohaselt olevat Parempoolsete juhi Lavly Perlingu „võrdlusarv" (23 911) eelseisvatel eurovalimistel kõrgem kui EKRE esimehel Martin Helmel (22 583). Tõsi, seekord Parempoolsetele kohta Euroopa parlamendis veel ei ennustata. Kuid on kujunenud mustriks, et valimistest valimistesse astuvad valijad kindlalt samale rehale – oma hääl antakse seltskonnale, kes kas trügib ise pildile või lükatakse süvariigi järjekordse projektina ette, et siis üsna pea nendes pettuda. Nii läks Res Publicaga, Vabaerakonnaga, Eesti 200-ga… Ma ei kahtle, et järgmistel Riigikogu valimistel teevad Parempoolsed hea tulemuse ning Eesti poliitikas jätkub business as usual – „valgete jõudude" valitsemine. Mis ongi valimiste näitemängu taotlus.
Öeldakse, et valijad on oma valitsejaid väärt. Kas tõesti on Eesti rahvas sotside, reformierakondlaste, kahesajaliste ja teiste säherduste nägu, sest peamiselt just selliseid tahetakse ennast esindama? Kirutakse poliitikuid, riiki ja Euroopa Liitu, aga kui on aeg valimiskastide juurde tulla (või arvuti taga hiirt liigutada), siis saab mandaadi täpselt sama seltskond. Teatavate korrektsioonidega muidugi. Peaks olema selge, et Marina Kaljuranna või Urmas Paeda (või teiste taoliste) poolt hääletades toetatakse tavainimest vaeseks tegeva rohepöörde läbiviimist, Eestit lõhkuvat immigratsiooni või riiklikku suveräänsuse nõrgestamist, sest need kandidaadid esindavad just seda programmi. Millegipärast ei lase Marina Kaljuranna muhe naeratus või Urmas Paedalt saadud tasuta kott neid tõsiasju mõista.
Nii nagu loll pea on kere nuhtluseks, on loll valija riigile nuhtluseks. Loll – see tähendab ignorantne. Lollusega võitlemine on kui võitlus tuuleveskitega. Võib-olla õpitakse midagi, kui endal valus hakkab. Senikaua jääb läbinägelikemal üle vaid hüüdja häälena huigata.