Andrus Ansipi ja tema mõttekaaslaste arvates ei saa koroonaviiruse poolt ohustatud ühiskonnas „läbisegi inimesi pidada", mistõttu mittevaktsineeritud tuleb avalikest kohtadest eraldada. Tegemist on ilmselge üleskutsega luua n-ö terviseapartheidi ühiskond, kus inimeste eraldatuse aluseks on vaktsineeritus Covid-19 vastu, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Vikipeedia defineerib apartheidi ametliku rassilise eraldatuse poliitikana, mis kehtis Lõuna-Aafrika Vabariigis aastatel 1948–1994. Kõnealune sõna pärineb afrikaani keelest ning tähendab eraldiolekut.
Kuna mõiste apartheid kirjeldab kõnekalt ühiskondlikku olukorda, kus inimesed on teatud tunnuse alusel üksteisest eraldatud, ning tekitab samas jõulisi assotsiatsioone, sobib seda kasutada ka Covid-19 vastase vaktsineerimise kontekstis.
Inimõiguste ja liberaalsuse kantsiks peetavas Euroopas ringlevad juba mõnda aega ideed (mis mõnel pool on mingil kujul ka teoks tehtud), et Covid-19 vastu vaktsineerimata inimesi tuleks hakata teatud hüvedest või õigustest ilma jätmisega diskrimineerima, et survestada neid laskma endale manustada kiirkorras välja töötatud eksperimentaalseid vaktsiine. Vaktsineerimisele sundijate kooriga on ühinenud ka endine Eesti peaminister ja Euroopa Komisjoni asepresident, praegune eurosaadik Andrus Ansip, kes hiljuti teatas:
„Inimesed peavad olema kaitstud ja kaitstuse tagab vaktsineerimine. Kui tahad sõita Elroni rongis, kui tahad mina kooli 1. septembril, pead olema vaktsineeritud. Avalikesse kohtadesse peaksid inimesed minema siis, kui nad on vaktsineeritud. Küsimus pole vaktsineerimata inimeste vapruses, vaid selles, et nad ohustavad teisi inimesi. Kui lähed restorani, siis peaks olema inimene kindel, et saab sealt ära tulla tervena… Kõigil on vaktsineerida võimalik. (Vaktsineerimisvastaste) põhimõtetega istu kodus. Ma ei näe, et keegi tuleb ja ohustab teisi inimesi. Nii ei saa läbisegi inimesi pidada."
Ansipile sekundeeris endine diplomaat Harri Tiido, kes väljendas sarnaseid mõtteid ja võttis oma pika artikli kokku sõnadega: „vaktsineerimistõend peaks saama vähemalt Euroopa Liidu ulatuses selleks võtmeks, mis avab teiste riikide piirid ning nii välisriigis kui ka kodumaal sööma-joomakohtade, kultuuriürituste kohtade ja kaubanduskeskuste uksed."
Seejärel teatas pisut leebemal toonil peaminister Kaja Kallas, et „kui sügisel jõuab Eesti viiruse tõttu taas keerulisse seisu, siis plaanime valitsusega kehtestada korra, kus me ei lähe sulgemise teed, aga paljud uksed jäävad avatuks vaktsineeritud inimestele, neile, kes on koroonaviiruse läbi põdenud, ja nendele, kellel on ette näidata värskelt negatiivne testitulemus – ehk kõigile neile, kes suudavad tõestada, et pole nakatunud."
Niisiis – Ansipi, Tiido, Kallase ja nende mõttekaaslaste arvates ei saa „läbisegi inimesi pidada". Tegemist on ilmselge üleskutsega luua n-ö terviseapartheidi ühiskond, kus inimeste üksteisest eraldamise aluseks ei ole rass, vaid vaktsineeritus, õigemini vaktsineerimatus Covid-19 vastu. Veel ei räägita vaktsineerimise kohustuslikuks tegemisest, kuid osutatakse sellisele elukorraldusele, kus mittevaktsineeritud leiavad end väga olulistest isikuvabadustest ilma jäetuna. Nad ei tohi kasutada ühistransporti, einestada avalikes söögikohtades, külastada kultuuriasutusi, peatuda hotellis, nad ei saa ka reisida. Suur hulk inimesi lõigatakse sotsiaalsest elust täielikult ära põhjendusega, et mõni neist võib osutuda nakkusekandjaks.
Kui taolised üleskutsed on mõeldud n-ö motiveerima inimesi laskma end vaktsineerida, on need ebaeetilised. Demokraatlikus õigusriigis ei tohiks inimesi suunata ähvarduste ja hirmutamisega osalema meditsiinilises eksperimendis (mida kiirkorras välja töötatud eksperimentaalsete vaktsiinide manustamine endast kujutab).
Kui aga eesmärgiks on üles kutsuda karistama inimesi, kes ei soovi end vaktsineerida lasta, nagu võib Ansipi sõnadest välja lugeda – „(Vaktsineerimisvastaste) põhimõtetega istu kodus" –, siis on asi veel kurjem. Igal juhul illustreerivad Ansipi, Tiido jt avaldused ELis levivat totalitaarset mõttelaadi.
Imestama paneb meie juristide tagasihoidlik reaktsioon. Õiguskantsler Ülle Madise ohkas korraks, et oh kui kiiresti võivad meie vabadused ära kaduda. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kaasprofessor Carri Ginter märkis ettevaatlikult, et „vaktsiinipõhiste erandite kehtestamine oleks suure tõenäosusega proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus." Muidugi on vastuolus, aga miks näib sel teemal valitsevat vaikus?
Vaktsineerimise teema abil ühiskonna lõhestamine on kahtlemata globalistide huvides. Arusaadavalt on inimesed mures oma tervise pärast ning samas soovivad naasta normaalsesse ellu. Kui väita, et mittevaktsineeritud ohustavad teisi inimesi (mismoodi küll?), saab ühiskonna tülli ajada ning tähelepanu olulistelt asjadelt kõrvale juhtida.
Alles see oli, kui ühe vähemusgrupi ideoloogia pealesurumise kritiseerimist üritati summutada emotsionaalsete hüüatusega: „See on kiusamine!" Nüüd aga, kui tehakse üleskutseid sulgeda ligipääs avalikule ruumile suurele osale ühiskonnast, on kuulda kas nõusolevat vaikimist või lausa heakskiitvat mõminat. Paras neile vaktsiinivastastele! Mis nad siis tulevad ohustama MINU tervist. Istugu kodus!
Las aga istuvad hoopis selliste üleskutsete tegijad. Ja mitte kodus, vaid seal, kus on prii ülalpidamine ning ohtralt aega, et süvitsi sisekaemusega tegeleda.