Põhiseadusega tagatud isikuvabadusi ei saa käsitleda egoistlike soovidena. Kui riik loobub õiglusest ja õigusest ning ei austa enam kodanike põhilisi õigusi, muutub ta lihtsalt röövlijõuguks, leiab kolumnist Veiko Vihuri.
Mõne päeva eest rääkis Külli Taro Vikerraadio päevakommentaaris, et koroonatõend saab peagi meie elu loomulikuks osaks. Ta märkis, et Prantsusmaal ja Itaalias on vaktsineerimine hoogustunud pärast seda, kui vaktsineerimistõend tuleb ette näidata kinos, muuseumis, spordisaalis või restoranis, ning lisas: „Veel rangemad on teistsuguse riigikorralduse ja valitsemistraditsiooniga maad. Vaktsineerimistabelite tipus trooniv Fidži on teinud vaktsineerimise kohustuslikuks kõigile avaliku ja erasektori töötajatele. Saudi Araabias peavad olema vaktsineeritud kõik väljaspool kodu toimetavad töötajad."
Seda lugedes käis peast läbi mõte, et nüüd siis seatakse meie „liberaalsele demokraatiale" eeskujuks Saudi Araabiat. Tõsi, autoritaarsetes riikides on võimalik inimesi palju efektiivsemalt „pidada" (kui kasutada Andrus Ansipi väljendit) kui demokraatiates, kus on seni kombeks olnud rõhutada üksikisiku õigusi riigivõimu ees.
Endine riigikohtu esimees Märt Rask ütles koroonapiirangute üle arutledes, et üksikindiviidi egoistlikud soovid ei saa kunagi üle kaaluda ühiskonnas aktsepteeritud ja teaduslikult põhjendatud lähenemisnurkasid.
Paraku napib Kaja Kallase valitsuse kehtestatud piirangute puhul just teaduslikult põhjendatud lähenemisnurka. Näiteks: miks käsitletakse nakkusohtlikuna ainult vaktsineerimata inimest ning mitte vaktsineerituid, kelle hulgas leidub samuti haigestunuid ja viiruse edasikandjaid?
Veebilehel kriis.ee öeldakse, et „COVID-19 vaktsiinide üks olulisemaid eesmärke on raske (haiglaravi vajava) ja surmaga lõppeva haigestumise ära hoidmine." On fakt, et enamik inimesi ei haigestu raskelt, mistõttu pole vaktsiin neile hädavajalik. Arvestades, et koroonavaktsiinid on eksperimentaalsed, nende pikaajalised kõrvaltoimed ei ole teada ning vaktsineeritutel on esinenud tõsiseid reaktsioone, on ebaeetiline ja samuti ebaseaduslik sundida inimesi vaktsineerima teiste, mitte enda kaitseks. Ja kui vaktsineerimine ei pruugi üldse tagada, et inimene enam nakkust edasi ei kanna, siis variseb väide, et end vaktsineerides kaitstakse ka teisi, kokku.
Kuid peamine, mida käesolevaga rõhutada tahan, on see, et põhiseadusega tagatud isikuvabadusi ei saa iial käsitleda inimese egoistlike soovidena. Kui me elame vabas ühiskonnas, siis on loomulik, et inimeste elementaarsed õigused seatakse esikohale ja riigivõim austab neid ka hädaolukorras, rakendades poliitikat, mis neid õigusi kõige vähem riivab.
Tervel inimesel, olgu ta vaktsineeritud või mitte, on õigus liikuda avalikus ruumis täiesti vabalt, ilma et keegi teda tülitada tohiks. Kui oleks olemas lihtne ja odav testimisviis, siis võib kaaluda selle kasutamist täiendava abinõuna, ent on absurdne ja vastuvõetamatu, kui näiteks töökohale või kultuuriasutusse sisenemiseks tuleb teha 50–70 eurot maksev test. Enda tervise kaitsmine ja riskide kalkuleerimine on eeskätt iga inimese individuaalne vastutus.
Paraku tuleb kaaskodanike seas päris tihti esile mõtteviis, et mittevaktsineeritud kui „roojased" ja ohtlikud tuleks avalikust ruumist eemal hoida. Näiteks kui kohviku Komeet kaasomanik, tuntud homoaktivist ja meelelahutusärimees Peeter Rebane teatas, et Komeedis ei hakata koroonapassi küsima, vaid kliendid – mitte rohkem kui 50 – paigutatakse istuma hajutatult, jäeti uudise juurde mitmeid kriitilisi kommentaare. Üks kodanik deklareeris: „mina nt. küll ei tüki koos oma sõpradega vaktsineerimata potentsiaalsete Covid-19 haigetega koos „hajutatult" Komeeti istuma". Teine aga teatas: „Riik peaks kehtestama selge nõude – kohvikusse (jt avalikesse asutustesse) saavad siseneda vaid vaktsineeritud."
On loomulik, et inimesed tunnevad võimaliku ohu ees hirmu, ent hirmuõhkkonna kujunemisele kaasa aitamine või koguni selle tahtlik tekitamine riigivõimu poolt on kuritegelik. Seda enam, et ise jutlustatakse kõlavalt kõikvõimalike vähemuste õiguste kaitsmisest, aga koroonakriisi olukorras luuakse administratiivsete vahenditega surveõhkkond, mille eesmärgiks on muuta vaktsineerimata kodanike olukord nii keeruliseks ja ebamugavaks kui võimalik.
Püha Augustinus, õhtumaa suurim kirikuisa, on tõdenud, et kui õiglus ära võtta, ei ole riigil ja röövlijõugul mingit vahet. Kui vabadusele, õiglusele ja õigusele – nagu Eesti põhiseadus deklareerib – rajatud riik ei järgi enam neid printsiipe, vaid ründab oma kodanikke, muudab nad teise järgu inimesteks, kehtestab nende suhtes ebaõiglased ja suvalised reeglid, ei ole enam tegemist legitiimse riigiga, vaid röövlijõuguga, mis surub oma tahte peale toore jõu abil. Diskrimineerimine ja apartheid, mida paljud riigid, sealhulgas Eesti, on asunud ellu viima, on absoluutselt vastuvõetamatu ja peab kohe lõppema.