Kolumn: viha ei vaibu

Kersti Kaljulaid määrab 24. aprillil 2019 ametisse uue valitsuse, mille moodustavad Keskerakond, EKRE ja Isamaa. Foto: Scanpix

On selline ütlemine: kui sa tahad konservatiivi vihaseks ajada, siis valeta talle; kui sa aga tahad vihastada liberaali, siis räägi talle tõtt. Ja seetõttu ei paista kusagilt Kersti Kaljulaidi soovitud sadat „vihavaba“ päeva, sest kumbki pool jääb endale kindlaks, leiab kolumnist Veiko Vihuri.

President Kersti Kaljulaid kutsus uut, EKRE osalusel kokku pandud valitsust ametisse nimetades kõiki üles võtma sada vihavaba päeva. „Kutsun täna siin seda valitsust ametisse nimetades võtma sada vihavaba päeva. Kutsun üles poliitikuid, kutsun üles kõiki, kes harjunud kas internetis, tänaval või muul moel viha ja mõistmatust külvama. Ma usun, et see on võimalik. Ma tahan uskuda Eestisse, kus ka selle saja päeva möödudes on meil tee edasi. Tee Eestile, kus on vähem viha ja hirmu,“ rääkis Kersti Kaljulaid.

Kahtlemata kuulub presidendi ametiülesannete juurde ühiskonnas lepituse ja üksmeele otsimise edendamine. Üleskutse rahuneda pärast valimisi maha ja lasta uuel valitsusel atra seada on igati mõistlik. Ehkki mõni võib tsiteeritud lõigust lugeda vaid esimest lauset ja leida, et president andis uuele valitsusele (konkreetselt just EKRE liidritele) korralduse sada päeva mitte viha õhutada, samas kui opositsioon võib oma retoorikat jätkata, kuna nad seisvat vabaduse ja demokraatia eest.

Paraku ei tule mitte ühtki „vihavaba“ päeva, sajast rääkimata. Probleem pole ju selles, et valimiskampaania ajal sai saun natuke liiga kuumaks köetud. Asi on põhimõttelises maailmavaatelises vastuolus, mida ei saa niisama lihtsalt olematuks muuta. Ka president ise on osutanud väärtuste kriisile, mis tema vaatepunktist tähendab ilmselt rahvuslik-konservatiivsete väärtuste vastandumist n-ö ametlikele euroliberaalsetele väärtustele.

Meil on täiesti selgelt kaks mitmeski mõttes vastandlikku nägemust oma riigist, ühiskonnast, demokraatiast, rahvast, rahvusest ja inimesest ning tema õigustest ja vabadustest. Nii nagu 30 aastat tagasi põrkusid impeeriumimeelne ja rahvusmeelne hoiak, nõnda on tänapäeval vastamisi globalism ja patriotism, kui veidi lihtsustatult väljenduda.

Konkreetsemalt – Eesti on kas iseseisev rahvusriik koos kõige sellest tulenevaga või kvaasisuveräänne europrovints, kus täidetakse püüdlikult Brüsseli tahtmist, isegi kui see tahtmine riivab meie rahvuslikke huve. Mõlemat korraga olla ei saa.

Niisamuti ei saa Eesti olla ühtaegu riik, mis oma põhiseaduse preambuli kohaselt on loodud eesti rahva, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade, ja internatsionaalne „kõigi Eesti“.

Eesti kas väärtustab rahva vahetut osalemist riigivõimu teostamises otsedemokraatia erinevate mehhanismide kaudu või jutlustab jätkuvalt nn liberaalset (juhitud) demokraatiat, kus ühiskonna asju otsustab tegelikult valgustatud liberaalne eliit.

Eestis kas väärtustab loomulikku perekonda, abielu ja lasterikkust või peab väärtuseks äärmuslikult individualistlikku arusaama vabadusest, kus inimese sugu, sättumus jne peab ilma „tagurlike“ piiranguteta vulada ja virrata saama ning kus igaüks võib vabalt oma keha üle otsustada, ainult et kogu ühiskond peab tema otsuse kinni maksma.

Kuid mida siiski teha, et ühiskonnas oleks vähem viha ja hirmu, ehk teisisõnu – et inimeste pahameel ja rahulolematus poliitilise eliidiga ei kasvaks ning rahva kartus, et eliit temast ikka ja jälle teerulliga üle sõidab, ei suureneks?

Kahtlemata oleks sellele võinud mõelda juba siis, kui „progressiivsuse“ nimel ja välissaatkondade toel hakati kooseluseadust läbi suruma, kui rändekriisi ajal nõtkutati Brüsseli ees truualamlikult põlve või kiideti ööistungil heaks Rail Baltic ja ühineti ÜRO rändeleppega, millele Eesti saadik andis meie nimel poolthääle kaugel eemal, New Yorgis – kui nimetada vaid mõningaid tugevaid tundeid tekitanud teemasid.

Sellele, kuidas vähendada ühiskonnas hirmu ja viha, oleks võinud mõelda kogu aeg, kui „progressiivid“ sõimasid ühiskonna konservatiivset osa natsideks, tagurlasteks, ksenofoobideks, homofoobideks, Putini käsilasteks jne – juba ammu-ammu enne, kui Mart ja Martin Helme retoorika hoo sisse sai. Meenutagem näiteks, et Eesti Päevaleht tembeldas SAPTK eestvedajad Kremli käsilasteks juba 2014. aastal, kui EKRE polnud isegi mitte parlamendis.

Ja kas ei ole meie kõigi raha eest ülal peetaval Rahvusringhäälingul kohustus vahendada tasakaalustatult erinevaid ühiskonnas esinevaid seisukohti? Selle asemel tegeldakse seal võitleva poliitaktivismiga – „Aktuaalsest kaamerast“, „Esimesest stuudiost“ ja „Ringvaatest“ kuni „Välisilma“ dokfilmide valikuni. Meenutagem, et kui SAPTK andis mõne aasta eest riigikogus üle traditsioonilise perekonnakäsituse toetuseks kogutud kümned tuhanded allkirjad, ei peetud seda kajastamise vääriliseks. Seevastu näiteks paarisaja vasakaktivisti „Naiste marss“ oli oluline teema.

„Progressiivne avalikkus“ vangutab peab: „kui on must, näita ust“, „lilla brigaad“ ja „õõnespuit“ – küll on alles retoorika meestel, kellest nüüd on saanud ministrid! Muide, kas president muretses ministri sõnakasutuse pärast, kui valitsuse liige Jevgeni Ossinovski nimetas „etnilist rahvusriiki“ – meie riigimudelit! – ebainimlikuks ja ohtlikuks düstoopiaks? Ossinovski tõeliselt vaenulikule retoorikale pole konservatiivid suutnud midagi ligilähedastki pakkuda. Ka oma poliitiliste oponentide natsideks tembeldamine on mõnede EKRE poliitikute sõnakasutusest kordades kangem.

On selline ütlemine: kui sa tahad konservatiivi vihaseks ajada, siis valeta talle; kui sa aga tahad vihastada liberaali, siis räägi talle tõtt.

Nn liberaalne leer ei jäta oma jonni ning jätkab valetamist ja vale edendamist, sest nende maailmavaatelised seisukohad on rajatud antikristlikule revolutsioonilisele mõtlemisele. Ja konservatiivne leer ei loobu liberaalidele ja kõigile teistele tõtt ütlemast, sest keegi peab seda tegema.

Sellega peab aga nõustuma, et tõtt tuleb rääkida viisakalt, argumenteeritult ja rahulikuks jäädes. Lõppude lõpuks murrab tõde läbi ka kõige tugevamast valede müürist.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!