Peavoolumeedia puhul ei ole halb maailmavaateline määratletus, vaid olukord, kus kaitstakse ja edendatakse vaid üht ideoloogilist usutunnistust, kirjutab portaali Objektiiv kolumnist ja endine peatoimetaja Veiko Vihuri.
On hea, et ajakirjanduse kallutatuse küsimus on tõusnud peavoolumeedias vähemalt aruteluteemaks. ETV saates „Suud puhtaks" kõlas 19. mail sel teemal mitmesuguseid mõtteid, ent paraku ei tõusnud see, mis minu arvates on tegelik põhiprobleem, piisava selgusega esile. Jutt hüples ühelt asjalt teisele, peatuti erinevatel aspektidel, ent peamine näis kõrvale libisevat.
Jätame kõrvale erameedia kõmujanu, konfliktidele ja vastandumisele keskendumise, äärmuste võimendamise ja muu seesuguse. Põhiküsimus ei ole selles, vaid selles, et nn peavoolumeedias on saavutanud ülekaalu niinimetatud liberaalne baaskonsensus, kui kasutada Postimehe endise peatoimetaja Peeter Helme väljendit.
Seda alushoiakut võib nimetada ka kuidagi teisiti, ent see on siiski aksiomaatiline platvorm, mis määrab uudiste, arvamuslugude, vestlussaadete, intervjuude jne tonaalsuse ehk selle, millest ja mil viisil räägitakse.
Kui tavainimesele tundub, et ajakirjandus on kallutatud, siis ei tugine ta meediauuringutele või meediaekspertide analüüsidele, vaid oma kogemusele. Ja see kogemus või kõhutunne ütleb, et ajakirjanikud on suuresti üks liberaalne partei või seltskond (loomulikult teatud eranditega). Ja et see partei vastandub kõigele, mis tema eelistusi või väärtushoiakuid näib ohustavat.
Muide, ajakirjanikest kui parteist rääkis nimetatud saates ka Kalle Muuli, kes juhtis tähelepanu meedia käitumisele möödunud kevadel, kui Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast sai valitsuserakond: „Ajakirjandus muutus nagu poliitiliseks parteiks, mis võitles ühe teise poliitilise parteiga." (Selles osas, et olukord on nüüdseks muutunud ja alles on jäänud vaid üksikud võitlejad, ma Muuliga kahjuks nõustuda ei saa.)
Ajakirjanduse kallutatust võib otsida kogu sisust, ent see oleks tähelepanu hajutamine. Kallutatus, millest me siin räägime, ehk teisisõnu liberaalne baaskonsensus lööb välja teatud poliitiliselt ja kultuuriliselt oluliste teemade puhul. Nendeks on näiteks rahvusriik ja rahvuslus, Euroopa integratsioon, immigratsioon, mitmekultuurilisus, liberaalsed väärtused jne.
Kallutatus, millest me siin räägime, ehk teisisõnu liberaalne baaskonsensus lööb välja teatud poliitiliselt ja kultuuriliselt oluliste teemade puhul.
Suure tõenäosusega on rutiinne uudis mõne kolmanda maailma riigi majanduslikust arengust igati neutraalne ja asjalik. Seevastu USA presidendi Donald Trumpi tegemisi kajastades hakkab kindlat narratiivi esitama juba uudise pealkiri, sisust rääkimata. Põhjuseks on teema olulisus liberaalse baaskonsensuse seisukohalt.
Näiteks nende ridade kirjutamise hetkel kandsid portaalis Delfi viimased Trumpist kõnelevad uudised järgmisi pealkirju (kujutades USA praegust presidenti arulageda ja kiusliku parempopulistist jõmmina):
- Trumpi sõnul on USA esikoht maailmas koroonajuhtumite arvult „aumärk"
- Trump ähvardab jätta WHO rahata ja reklaamib ohtlikku ravimit
- Trump teatas, et võtab koroonaviiruse eemal hoidmiseks tõestamata mõjuga ravimit
- Trump ähvardas WHO finantseerimise püsivalt lõpetada
- Donald Trump töötles oma näo legendaarse filmikõne peale ja näitlejad pole rahul: see on tüüpiline s****** käitumine
Kõnekas on ka see, millest peavoolumeedias seoses Trumpiga rääkimata jäetakse. ETV saates osalenud Objektiivi toimetaja Jaanus Vogelberg juhtis tähelepanu asjaolule, et Trumpi paljuräägitud kokkumäng venelastega on osutunud vandenõuteooriaks – aga sellest ei taheta enam rääkida.
Just niisugune valikuline, maailmavaatelistest eelistustest motiveeritud käitumine on see, mis inimesi ajakirjanduse puhul ettevaatlikuks või koguni põlglikuks teeb. Ajakirjandus peaks olema avalikkuse alandlik teener, ent käitub pigemini avaliku arvamuse kujundaja ja suunajana.
Tundub, et meedia jaoks eksisteerib vaid üks õige usutunnistus ning kõik, mis on sellega vastuolus, tembeldatakse ketserluseks või vähemalt kahtlaseks. Meenutan taas kord seda, kuidas kõik suuremad meediaväljaanded 2014. aastal kooseluseaduse läbisurumist üksmeelselt toetasid. Sarnane harras üksmeel ilmneb ikka ja jälle ka teiste ideoloogiliste projektide puhul, isegi kui meediamajad muude asjade pärast omavahel tülis on.
Ajakirjandus peaks olema avalikkuse alandlik teener, ent käitub pigemini avaliku arvamuse kujundaja ja suunajana.
Saates toodi näide, et opositsioonis olles süüdistas Keskerakond ajakirjandust parempoolsuses, nüüd aga heidetakse meediale ette kallutatust vasakule. See justkui näitab, et tegelikult ei ole kaldu ajakirjandus, vaid pigemini selle süüdistajad, kes lähtuvad oma poliitilistest eelistustest.
Minu meelest on asi lihtne. Kui meedia ise käitub parteina, siis tuleb harjuda ka kriitikaga. Tõenäoliselt ei ole eriti muutunud ajakirjanike baashoiakud – muutus vaid see, kelles või milles nähakse liberaalsele, progressiivsele konsensusele ohtu. Edgar Savisaare juhitud Keskerakond esindas „valgete jõudude" silmis tagurlust, nõukameelsust, autoritaarsust, suletust. Jüri Ratase juhitud Keskerakond aga püüab end valgeks, liberaalseks jõuks muuta.
Nüüd on Savisaare asemele kerkinud uued „avatud ühiskonna" vaenlased – algul (2014. aasta paiku) Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ning siis juba Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja üldse kogu rahvuslik-konservatiivne suund, mis on end Eesti poliitilisel maastikul üsna jõuliselt kehtestanud ja väljendab muuhulgas ka teravat kriitikat peavoolumeedia aadressil.
Ajakirjanike leerist kostab hüüdeid: aga Objektiiv on ju ka kallutatud! Näiteks kirjutab Tartu Postimehes ajakirjanik Janno Zõbin: „Eesti suuremaid ajalehti ja portaale alternatiivmeediaga võrreldes ilmneb aga kohati, et näiteks Objektiivile ebasümpaatne Eesti minister seal mitmel juhul sõna ei saa. Tema sõnavõtt on refereeritud teisest väljaandest ning ajakirjanik ministrilt kommentaari küsinud pole, kuigi fookus on just ministri öeldul. Kas see siis on tasakaalustatud ajakirjandus või mitte?"
Objektiiv on algusest peale olnud maailmavaateliselt määratletud ja teatud teemaderingi kajastav portaal, mis püüab oma vaatepunkti esile tuues tasakaalustada peavoolumeedia ühekülgsust. Ja teha seda ausalt, lugejaid eksitamata ja oma väärtushoiakuid varjamata.
Kokkuvõtteks taandub eelnevalt käsitletud probleem aususele lugejate suhtes. Keegi ei heida mõnele kristlikule väljaandele ette usupropagandat (siinkirjutaja on portaali Meie Kirik peatoimetaja) või parteilehele oma erakonna vaadete kajastamist. Vastupidi – see ongi nende väljaannete ülesanne. Nad ei pretendeeri enamale.
Kui mõnel meediaväljaandel on aga palju suurem ambitsioon – nimelt esineda avaliku arutelu platvormi ja neljanda võimuna –, siis tuleks kõigepealt deklareerida oma maailmavaatelised huvid ning tegutseda ilma varjatud agendata. Täpselt nõndasamuti, nagu me ootame seda võimu juurde pääsenud erakondadelt. Halb ei ole maailmavaateline määratletus, vaid olukord, kus pea kogu peavoolumeedia kaitseb ja edendab vaid üht ideoloogilist usutunnistust.