Oberhauseni protestantlikust kirikust on kõrvaldatud altar, et teha ruumi saabunud pagulastele. Foto: Ina Fassbender, Reuters/Scanpix

Kui kirikud tahavad saada olulisteks tegijateks illegaalse rahvasterände reguleerimisel ja likvideerimisel, siis panustatagu oma usutunnistuse ja palveelu tugevdamisse. Palutagu Issandalt halastust meie Euroopale ning usulise ärkamise saatmist, leiab kolumnist Roland Tõnisson vastuses neile, kes räägivad pagulaste võõrustamisest ja kristlikust külalislahkusest.

Väga palju sõltub meie elus sellest, millise mätta otsast maailma kaeda. Ühe ja sama aasa kohal lendlevad mesilane ja kärbes leiavad sealt üles just selle, mida kumbki otsib. Nii võime suhtuda erinevalt ka pagulaskriisi. Mõned ringkonnad ei  nimeta seda katastroofiks, vaid pagulasõnnistuseks ning leiavad, et illegaalidega hirmutajad ei ole korralikud kodanikud. Kumb seltskond on sellisel juhul kärbsed, kumb mesilased – selle üle võiks vaielda.

On tõsi, et inimese tugevust ei saa hinnata tema oskuse järgi teisi alla suruda, minna üle laipade oma eesmärgi poole või lihtsalt nahaalitseda. See ei ole tugevus, vaid matslus, ning ei too kaasa mitte midagi muud peale ajutise edu, millele järgneb distantsi hoidmine ühiskonna tervete liikmete poolt. Vähemalt euroopalikus arusaamas ühiskondlikest suhetest.

Inimese tugevusteks peetakse samas õppimisvõimet, empaatiat, ligimesearmastust, intuitsiooni – seega oskust panna ennast teise inimese olukorda. Praeguses maailmas on need inimest arendavad ja ülesehitavad oskused eriti vajalikud, sest Lääne elukorraldus (või pigem korraldamatus), mida me ise tsivilisatsiooniks tahame nimetada, käriseb igast õmblusest. Neid kärisevaid auke ei ole võimalik isegi mitte peavoolumeedia ajalehtedega katta. Ja pealegi – mitte kunagi varem ei ole meie planeedil olnud nii palju oma kodukohast lahkunud inimesi.

Ei saa öelda, et eurooplastes või ka eestlastes puuduks oskus või tahe näha teise keele ja meele kandjas Inimest. Igapäevases elus näeme, et meie ametiasutustes saab oma asjad aetud ka inimene, kes valdab eesti keelest vaid väljendeid “tšuhna” ja “fašist”. Meie ametnikud lähevad sujuvalt üle vene keelele, kui näevad, et kliendiks on inimene, kes ei ole osanud või suvatsenud ära õppida (tema arvates) endiste holoppide keelt. Kuigi meil on ametlikult vaid üks riigikeel. Mille tõttu on Eesti riiki võimalik pidevat süüdistada apartheidipoliitikas. Üks hiljutine Michigani osariigi ülikooli poolt korraldatud ülimalt kahtlase väärtusega uuring positsioneerib eestlased, aga ka lätlased, leedulased, rootslased  ja soomlased empaatiavõime poolest viimaste hulka maailmas.

Eks ta ositi ole õige küll. Meie, eestlased, ei taha, et poolvõõrad külalised meie kodudesse väga pikaks ajaks pidama jääksid. Venelased ütlevad, et kutsumata külaline on hullem tatarlasest, sellest röövvallutajast. Ja üleüldse on igasugune külaline nii eestlaste kui venelaste arvates kaks korda hea – siis, kui ta tuleb, ja siis, kui ta läheb. Juutidelt laenatud tsitaati “võta lahkelt vastu võõras, sest sinagi oled kord olnud ümberrändaja karjane” armastavad kasutada piiritu inimlembuse propageerijad üpris üliväga. Ent juutidelt võime laenata ka ütluse: “Kallid külalised! Ega pererahvas ei ole teid viimaks ära tüütama hakanud?”

Kui 400 000 soomlast ja karjalast liikusid 1944. aastal pealetungiva Punaarmee eest läände, majutati nad ära valdadesse ning see ei olnud sõjas kannatada saanud riigi jaoks vist küll väiksem majanduslik ja humanitaarne väljakutse kui Saksamaade taasühinemine. Igatahes Lääne- ja Lõuna-Soome rootsikeelsed vallad kauplesid toona – kogu riiki tabanud suure õnnetuse ajal – endale välja eesõiguse sõjapõgenikke mitte vastu võtta. Samas kandis Rootsi hoolt kümnete tuhandete Soome sõjalaste eest, kes evakueeriti end turvaliselt tundva läänenaabri juurde. Ehk seega – elu on üks igavene keeruline värk ning sugugi mitte must-valge. Ja kogu see michiganlaste “uuring” on üks suure mütsiga löömine, nagu ühes loos ameerika kõneldakse turistist, kes Pariisis giidi seletuste peale: “Louvre, Eiffeli torn, Montmartre…” nähvab: “Mind detailid ei huvita! Mis maal me oleme?”

Me võime rääkida palju inimeste eest hoolitsemisest, ent kui jõuab kätte aeg külalislahkust üles näidata, veendume, et igasugune teooria katsutakse järgi praktikas. Ühes kirikulehes avaldati hiljuti artikkel, milles räägiti hiljuti toimunud kirikutevahelisest, immigratsiooniteemalisest üritusest. Samuti jäätise ostmisest pagulaslapsele ja Downi sündroomiga vallatust poisist, kelle tempudesse suhtutakse koguduses rahuliku leebusega. Selles räägiti, et “Piibel kutsub meid üles pidama lugu võõrast, ning et külalislahkus on üks keskseid kristlikke väärtusi.” Tsiteeriti Canterbury peapiiskop Justin Welbyt: “Külalislahkus ja armastus on parimad relvad viha ja ekstremismi vastu.” Rõõmustati, et paljud vananevad ja vähenevad kogudused Euroopas on saanud tänu pagulastele uue elu, lootuse ja hingamise. Pagulaskriisist olevat seeläbi saanud pagulasõnnistus. Tõeline armastus suutvat ajada välja kartuse. Innustati usaldama Jumalat: “Me ei tea, mis on ees. Aga Jumal kontrollib olukorda.” “Kui me kõik elame tõeks seda, mida usume, kui juhime oma eeskujuga ja teeme koostööd, saame ka ise osa õnnistusest. Õnnistusest, mida saame kogeda vaid võõrustades ja mitte kunagi võõristades.”

Need on ilusad mõtted ja teguviisid. Ligimest peab aitama ning ligimene ei ole mulle ainult see, kes räägib minuga sama keelt, näeb minu moodi välja, usub samuti nagu mina. Ligimene, kristlikus mõistes, on iga inimhing, millele on siin ilmas elu antud. Ristiinimesena ei saa ma siis muud kui eelpool räägituga nõustuda. Samas sooviksin lähemalt teada, millist kartust armastusega välja aetakse ja kas kartjaks olen selles loos mina, meie või keegi teine. Ilmselt on siis teiste all mõeldud pagulasi, õigemini illegaalselt Euroopa territooriumil viibivaid isikuid, kelle suhtes Euroopal puudub julgus ja suutlikkus oma seadusi rakendada.

Heakene küll. See selleks. Stabiilsust ja rahu tahame me kõik. Vähemalt eestlased ja eurooplased üldse. Meil ei ole vaja sõda, sest teame kui kole see on. Õnneks enamuses ainult teiste inimeste kogemuse läbi, ning inimkonna kohus on kanda hoolt kannatavate hingede ja kehade eest. Sellest on räägitud nii palju, et kordamisel ei oleks mõtet. Mis mind aga eelpool nimetatud kirjatüki juures eriti häiris, oli järgnev seisukoht: “Kristlikul kirikul võib olla võtmeroll tulevikumaailma stabiilsemaks muutmisel. Sest kas läbimõeldult või intuitiivselt ei taha muslimid minna mitte teistesse muslimimaadesse, vaid just sinna, kus kristlike väärtuste järgi elatakse.”

Mis mõttes “võib” olla võtmeroll? Kas me siis ristiinimesena ei usu Jumala Sõna vägevusse? Ja millisel moel kirik maailma stabiilsemaks muudab? Kas õpetades oma liikmetele islami usukombeid, et need kogemata millegagi ei pahandaks moslemitest illegaale?

“Külalislahkus ja armastus on parimad relvad viha ja ekstremismi vastu” – sedasi võib rääkida antud eriolukorras vaid inimene, kes näeb maailma läbi kabinetiakna või teenri, kes talle teed serveerib. Soome jätkab džihadistidele sotsiaaltoetuste maksmist ning laseb neil vabalt liikuda sõjapiirkonda ja tagasi – kas on täheldatud islamisõdalaste innu vähenemist naasta kodumaale uskmatuid tapma?

Rootsi tegeleb ISIS-ega, legaliseerides nende sümboolika kasutamise ning suurendades riigipoolset abi terrorismis kahtlustavatele isikutele, et neil ei oleks põhjust oma doonormaad põlata ja sõita uuesti sõdima (tegelikult Rootsi maksumaksja raha eest) – millised on viljad?

Prohvet Eelija tõi oma maale rahu ja stabiilsuse, lüües vaenlast pimedusega, nii et need oma maale tagasi eksisid. Prohvet Joona kutsus okupeeriva riigi pealinna Niinive rahva meeleparandusele ning päästis sellega terve nende riigi. Kui me räägime palvest, pöördumisest ja iseenda muutmisest Issanda templiks, siis me räägime muudatustest, mida kirikud võivad maailmale ja üksikisikutele tuua. Ei Eelija ega kuningas Taavet või kuningas Saalomon kutsunud oma rahvast loobuma oma Jumalast, et vaenlased oleksid rahul. Prohvet Joona lähetati Niinivesse selleks, et vaenlase rahvas meelt muudaks ega survestaks enam Iisraeli. Joonat ei saadetud Jeruusalemma templisse sealset ususümboolikat maha võtma.

“Kas läbimõeldult või intuitiivselt ei taha muslimid minna mitte teistesse muslimimaadesse, vaid just sinna, kus kristlike väärtuste järgi elatakse,” öeldakse kirikulehes. Küsin – miks siis müüakse kirikuid mošeedeks? Miks moodustuvad üha kiirenevas tempos no-go tsoonid, kuhu eurooplastel asja ei ole? Kas on nii keeruline mõista, et moslemitest illegaalid ei tule Euroopasse leeritundidesse, vaid saama materiaalseid hüvesid, mida tööd tegemata nautida?

Külalislahkus ja armetu enda ära kasutada laskmine on väga erinevad asjad. Muhammadki on moslemitele andnud käsu jagada almuseid ainult siis, kui on teada, et neid kasutatakse ausal viisil. Jeesus on keelanud heita pärleid nende ette, kes trambivad kallihinnalised annid porri. Me ei saa olla naiivsed, sest pinnapealsus ja argus on moslemitega suhtlemiseks väga halvad nõuandjad. Me taunime nahaalsust, ent teistes kultuurides on teiste enda tahtele allutamine auküsimus. Kui Euroopa riigid võimaldavad oma eelarvest eraldatavate rahade eest illegaalidel minna puhkama kodudesse, mis on väidetavalt sõjakolded, siis on tegemist argusega ja otsustamatusega, ning asiaatlikes kultuurides on see karistatav hukkamõistu ja põlgusega. See just ongi Euroopale osaks saanud.

Kui kirikud tahavad saada olulisteks tegijateks illegaalse rahvasterände reguleerimisel ja likvideerimisel, siis panustatagu oma usutunnistuse ja palveelu tugevdamisse. Palutagu Issandalt halastust meie Euroopale ning usulise ärkamise saatmist, mitte ärgu võrreldagu Euroopasse saabuvaid sõjakurjategijaid, rahaliste vahendite väljalüpsjaid ja valeandmeid esitavaid (kas või tugevalt habetunud eelteismelisi) sissetungijaid poisikesega kogudusest, kes aegajalt meie kannatlikkust proovile paneb.