Berliinis elav angloameerika näitekirjanik, kirjanik ja politikakommentaator C. J. Hopkins selgitab portaalis Consent Factory Inc ilmunud kovidiaanlikku kultust lahkava essee teises osas, kuidas patologiseeritud "Uusnormaalne" totalitaristlik ühiskonnakonnakorraldus võtab üle inimeste meeled.
C. J. Hopkinsi kovidiaanliku kultuse esseedesarja esimest osa on võimalik lugeda siin.
2020. aasta oktoobris ma kirjutasin essee Covid-19 juhtumitest on tehtud kovidiaanlik kultus, milles ma kirjeldasin globalistliku totalitaarse ideoloogilise liikumise nõndanimetatud "Uut Normaalsust". Viimase kuue kuu arengud on tõestanud mainitud diagnoosi tõepärasust.
Aasta peale kohutavate ja kõiges välja mõeldud fotode avalikustamist, millel kujutati tänaval surnult maha kukkunud inimesi; kui ennustati 3,4 protsendist surmade määra ja kõike muud ametlikku propagandat, hoolimata sellest, et maailma lõppu kuulutava katku kohta polnud mitte mingisuguseid teaduslikke andmeid (küll aga oli ohtralt vastupidist – olulist katku ei ole – teaduslikku teavet), käituvad miljonid inimese jätkuvalt tohutu surmakultuse liikmete viisil. Inimesed käivad avalikult ringi meditsiiniliselt välja nägevate maskidega [osutus mõnes riigis kehtestatud nõudmisele, et "mask peab välja nägema meditsiiniliselt"], kordavad roboti kombel mõttelagedaid loosungeid, piinavad lapsi, vanureid, invaliide; nõuavad, et kõik peavad saama vaktsineeritud ohtlike eksperimentaalsete "vaktsiinidega" ja käituvad lihtsalt mõistusevastaselt ning psühhopaatidena.
Kuidas me üldse oleme sellesse punkti jõudnud … punkti, mida ma "Kovidiaanlikus kultuses" kirjeldasin järgnevalt:
[Kovidiaanlik] kultus ei ole enam saar keset valitsevat kultuuri, vaid kultusest endast on saanud valitsev kultuur ja neist, kes pole kultusega ühinenud, on saanud eraldatud saared keset seda.
Kovidiaanlikku kultust aitab mõista arusaamine, kuidas kultused kontrollivad oma liikmete meeli. Totalitaarsed ideoloogilised liikumised toimivad vähem või rohkem sarnasel viisil, ühiskonna vallutanud totalitarism teeb seda ainult määratult suuremal, sotsiaalsel tasandil. Sellel teemal on tehtud ohtralt teadusuuringuid ja üllitatud raamatuid (mina mainisin oma esimeses essees Robert Jay Liftonit), kuid asjade lihtsuse huvides kasutaksin ma kovidiaanliku kultuse vaatlemise läätsena käesoleval juhul Margaret Singeri 1995. aastal avaldatud raamatu "Kultused meie keskel" (Cults in Our Midst) peatükki "Kuus meelekontrolli tingimust" (Six Conditions of Mind Control).
(Kaldkirjas on välja toodud Singeri kirjutatu.)
Kuus meelekontrolli tingimust
1. Hoia inimene tema ümber toimuvast ja kuidas teda samm-sammult muudetakse teadmatuses. Kultuse tulevasi liikmeid juhitakse samm-sammu haaval läbi käitumise muutmise programmi ilma, et mõjutatavad oleksid teadlikud, mis on lõppeesmärk või milline on grupi ideoloogia terviklik sisu.
Vaadates tagasi on hõlbus näha, kuidas samm-sammult mõjutati inimeste meelsust, et nad lepiksid "Uue Normaalsuse" ideoloogiaga.
Vaadates tagasi on hõlbus näha, kuidas samm-sammult mõjutati inimeste meelsust, et nad lepiksid "Uue Normaalsuse" ideoloogiaga. Neid pommitati hirmu külvava propagandaga, pandi tuppa kinni, jäeti ilma kodanikuõigustest, sunnití avalikult kandma meditsiiniliselt välja nägevaid maske, panema toime absurdseid "sotsiaalse distantseerumise" rituaale, alluma korduvale "testimisele" ja kõike muud sinna juurde. Kõiki, kes sellise käitumise muutmise programmiga kaasa ei läinud, või seadsid selle tõepärasuse ja mõistlikkuse küsimuse alla, hakati "vandenõuteoreetikutena", "Covidi eitajatena", vaktsiinivastastena", või kelle iganes sarnasena demoniseerima. Demoniseerima kellegina, kes olemuselt on kultuse vaenlane, kes on võrreldav saientoloogia kiriku "rõhuva inimesega" (suppressive person).
2. Kontrolli inimese sotsiaalset ja/või psühholoogilist keskkonda, eriti pööra tähelepanu inimese ajakasutusele.
Põhimõtteliselt on ühiskond muudetud millekski nakkushaigla kinnise osakonna laadseks, elik tohutuks haiglaks, millest ei pääse keegi pakku.
Tänaseks üle aasta kontrollivad "Uue Normaalsuse" võimud inimeste sotsiaalset/füüsilist keskkonda ja seda, kuidas "Uusnormaalsed" kulutavad oma aega. Seda tehakse piirangute, sotsiaalse distantseerumise rituaalide, "eluliselt mitte tähtsate" ettevõtete sulgemise, kõikjale tungiva propaganda, eakate üksindusse sundimise, reisipiirangute, kohustuslike maskikandmise kohustuste, meeleavalduste keelu ja tänaseks "vaktsineerimatute" segregatsiooniga. Põhimõtteliselt on ühiskond muudetud millekski nakkushaigla kinnise osakonna laadseks, elik tohutuks haiglaks, millest ei pääse keegi pakku. Kõik on näinud pilte, kuidas õnnelikud "Uusnormaalsed" einestavad restoranis, lõdvestuvad plaažidel, teevad sporti, käivad koolis, ja nii edasi; elavad oma "normaalset" elu koos oma meditsiiniliselt välja nägevate maskide ning profülaktiliste näokaitsmetega. Mida te tegelikult näete, on ühiskonna patologiseerimine [ühiskonda käideldakse kui haigust; tervenisti haigena], igapäevaelu patologiseerimine, füüsilise (sotsiaalse) haigusest ja surmast seestumise morbiidset manifestatsiooni.
3. Tekita süstemaatiliselt inimeses mitte hakkama saamise tunne.
Fakt, et kovidiaanlikus kultuses on kombekohane karismaatiline juht asendatud meditsiiniekspertide ja riigiametnike loomaaiaga, ei vähenda kultuse liikmete täielikku sõltuvust ning armetut võimetust, nende alandamist infantiilsusele lähenav piirini.
Milline inimene tunneks ennast veel vähem võimelisena midagi korda saatma kui kodus istuv kuulekas "Uusnormaalne", kes kinnismõtteliselt jälgib "Covidi surmade" arvu, jagab endast pilte meditsiiniliselt välja nägeva maskiga ja "vaktsineerimise" eest saadud käepaelaga; kes ootab võimude luba, et minna õue, külastada oma perekonda, suudelda oma kallimat, või teretada kolleegi kättpidi? Fakt, et kovidiaanlikus kultuses on kombekohane karismaatiline juht asendatud meditsiiniekspertide ja riigiametnike loomaaiaga, ei vähenda kultuse liikmete täielikku sõltuvust ning armetut võimetust, nende alandamist infantiilsusele lähenav piirini. Sellist armetut võimetust ei tajuta "Uusnormaalsete" poolt millegi hädisena; hoopis vastupidi, seda esiteldakse uhkusega kui midagi erakordset. Sellisest könnlusest johtuvad mantra laadsed "Uusnormaalsuse" tühised loosungid, nagu näiteks "Usalda teadust!", mida kuulutavad inimesed, kes [nõuetekohase] teadusega silmitsi seatuna kukuvad vaimselt kokku ja hakkavad teid vaikima sundimise eesmärgil agressiivselt pommitama erinevate mõttetustega.
4. Manipuleeri preemiate, karistuste ja kogemuste süsteemi viisil, mis pärsib inimese varasemat sotsiaalset identiteeti kajastavat käitumist.
Antud punkti mõte on teha endisest enam-vähem mõistlikust inimesest täiesti erinev, kultuse poolt heaks kiidetud, inimene, ehk kõnealusel juhul "Uusnormaalne" inimene. Singer käsitleb seda detailsemalt, kuid tema arutelu keskendub peamiselt subkultuursetele kultustele, mitte mastaapsetele totalitaarsetele liikumistele. Oma eesmärgi huvides võime me selle siduda viienda tingimusega.
5. Manipuleeri preemiate, karistuste ja kogemuste süsteemi viisil, mis utsitaks inimesi õppima grupi ideoloogiat, usukumuste süsteemi ja grupi poolt heaks kiidetud käitumisviise. Et inimene õpiks nõuete kohaselt käituma, tema käitumises väljenduks grupi uskumuste mõistmine, nende järele tegutsemine ja kuulekus. Tuleb näidata, et sellist käitumist premeeritakse, samas kui küsimuste esitamist, kahtluste välja näitamist või kriitikat saadab halvakspanu, ümberõpetamise püüdlused, või isegi grupist väljaheitmine. Kui keegi esitab mingi küsimuse, siis tehakse kõik selleks, et küsimuse esitanud inimene tunneks, et küsimuste esitamises on midagi põhimõtteliselt valet.
Siinkohal ma räägin teile ühe loo. See on minu isiklik kogemus, mille osas ma arvan, et te kõik olete midagi sellist läbi elanud. See on lugu ühest "Uusnormaalsest", kes on mind kuude kaupa ahistanud. Ma kutsun teda nimega Brian Parks, sest see on tema nimi ja tänaseks on olukord temaga selline, et mitte miski ei takista mind seda jagamast.
Brian on endine sõber/kolleeg teatrimaailmast, kellest on saanud täielik "Uusnormaalne" ja kes on läbi ning lõhki vihane selle peale, et mina seda ei ole. Brian on minu kultusega mitte ühinemise peale nii endast väljas, et ta külvab mööda internetti minu kohta laiali iseloomustusi, nagu "vandenõuteoreetik" ja esitab väiteid, nagu ma oleks üle elanud mingit laadi närvivapustuse, mis nõuab kohest psühhiaatrilist ravi. Ta teeb seda kõige selle tõttu, et ma ei usu ametlikku "Uusnormaalsuse" narratiivi. Sellest poleks suuremat lugu kui Brian ei käiks mööda mu teatrimaailma kolleegide Facebooki lehekülgi ja ei püüaks heita minu isikule varju. Ta tunneb, et tal on selleks õigus, sest ma olen "Covidi eitaja", "vandenõuteoreetik" ja "vaktsiinivastane" – või mis iganes –, sest tema poolel on riigivõim, meedia ja kes/mis kõik veel.
See ei ole tavaliselt NKVD, kes teile esimesena kallale kargab. Need on pigem teie sõbrad ja kolleegid.
See on täpselt laad, kuidas toimivad kultused ja suured totalitaarsed ühiskonnad. See ei ole tavaliselt NKVD, kes teile esimesena kallale kargab. Need on pigem teie sõbrad ja kolleegid. Mida Brian teeb on kirjeldatud preemiate ja karistuste süsteemi rakendamine, mille eesmärgiks on oma ideoloogia peale sundimine, sest ta teab, et suurem osa teisi teatrimaailma kolleege on samuti hakanud üdini "Uusnormaalseteks", või vähemalt vaatavad kõrvale ning vaikivad kui "Uut Normaalsust" kehtestatakse.
Selline taktika, ilmselgelt, on põhjustanud Brianile tagasilöögi, sest mul on täiesti ükskõik, mida mõni "Uusnormaalne" minust arvab, kas nad töötavad siis teatrimaailmas, või kusagil mujal. Ma olen isegi pigem priviligeeritud positsioonis, sest ma olen teatrimaailmas saatnud korda seda, mida ma olen soovinud ja ma pistan oma käe ennemini hakklihamasinasse kui saadan oma novelli mõnele suurele kirjastajale, kes saadab selle üle vaatamiseks "sotsiaalse tundlikkuse kontrollijatele" (sensitivity readers). Ühesõnaga, neid asju, millega mind ähvardada, pole väga palju. Siia võib lisada veel asjaolu, et mul ei ole lapsi, kelle eest ma peaksin hoolt kandma ja mul pole ülemusi, kellele ma peaksin aru andma. (Mark Crispin Milleril ei lähe paraku nii hästi, keda tema tööandja, New Yorki Ülikooli, "Uusnormaalne" administratsioon taga kiusab.)
Nõustumise sund on jõhker, sest pühendunud kultistidele, või totalitaarsete ideoloogiliste liikumiste liikmetele, pole midagi rohkem ähvardavat kui inimesed, kes seavad küsimuse alla nende põhiuskumused, seisvad neile faktidega vastu, või näitavad mingil muul viisil, et nende "reaalsus" pole üldse reaalne, vaid kujutab endast haige ajutegevuse sünnitatud paranoilist luulut.
Asja mõte on selles, et säherdune ideoloogiline inimeste meelte vormimine leiab aset kõikjal, iga päev, töökohtadel, sõprade seas, isegi perekonna keskel. Nõustumise sund on jõhker, sest pühendunud kultistidele, või totalitaarsete ideoloogiliste liikumiste liikmetele, pole midagi rohkem ähvardavat kui inimesed, kes seavad küsimuse alla nende põhiuskumused, seisvad neile faktidega vastu, või näitavad mingil muul viisil, et nende "reaalsus" pole üldse reaalne, vaid kujutab endast haige ajutegevuse sünnitatud paranoilist luulut.
Peamine erinevus, kuidas viidatud süsteem toimib kultustes ja totalitaarsetes ideoloogilistes liikumistes seisneb selles, et kultused on tavaliselt subkultuurne grupp ja kultusesse mitte kuuluvatel inimestel on kultuse meelekontrolli ja isiksuse ümber programmeerimise püüdluste puhul võimalus toetuda domineeriva ühiskonna ideoloogiale … samas kui meie kirjeldatud juhul, on see jõudude tasakaal pööratud pahupidi. Totalitaarse ideoloogilise liikumise poolel on valitsuste, meedia, politsei, kultuuritööstuse, akadeemia ja nõustuvate rahvamasside jõud. Nii pole neil vaja kedagi veenda. Nende käes on võim käskida "reaalsust". Kultuste puhul on see võimalik ainult siis kui need tegutsevad täielikus isolatsioonis, nagu näiteks Guajaanas asunud Jim Jonesi Inimeste Templi puhul.
Muganemise sunnile ja ideoloogilisele meelsuse mudimisele tuleb vihaselt vastu seista, pööramata sealjuures tähelepanu tagajärgedele, seda nii meie avalikus- kui eraelus, või vastasel juhul saab "Uuest Normaasusest" ka meie "reaalsus". Vaatamata tõsiasjale, et Covidi kultuslasi on täna märkimisväärselt rohkem kui meiesuguseid "Covidi eitajaid", peame me käituma viisil, nagu me ei oleks vähemus, me peame kinni hoidma reaalsusest, faktidest ja päris teadusest ning suhtuma "Uusnormaalsetesse" täpselt sellisena, nagu nad on – uue totalitaarse liikumise liikmetesse, märatsevatesse arust ära kultuslastesse. Kui me seda ei tee, tabab meid Singeri kuues tingimus…
6. Kehtesta suletud loogika süsteem ja autoritaarne pealisehitus, milles tagasiside pole lubatud ning mida on keelatud muuta, välja arvatud juhtkonna heakskiidul või juhi korraldusega. Grupil on ülalt alla püramiidi struktuur. Juhtkonnal peavad olema verbaalsed lahendused selle kohta, kuidas nad eales ei saa kaotada.
Me oleme teel globalistliku, haiguse ümber pöörleva, totalitarismi suunas.
Hetkel me veel kirjeldatud olukorrani jõudnud ei ole, kuid me oleme sinnapoole teel … globalistliku, haiguse ümber pöörleva, totalitarismi suunas. Seega, palun, ärge olge vaiki. Nimetage asju nende õigete nimedega. Seiske Brianitele oma elus vastu. Hoolimata sellest, et need "Brianid" kinnitavad endale, et nad üritavad teid aidata "tulla mõistusele", või "näha tõde", või "uskuda teadust". Nad eksivad. Nad on kultistid, kes meeleheitlikult üritavad teid sundida nõustuma nende paranoiliste uskumustega, avaldavad teile survet, manipuleerivad teiega, kiusavad teid taga, ähvardavad teid. Ärge võidelge nendega nende kehtestatud reeglite järele, ega võtke omaks nende eeldusi. (Kui neil õnnestub teid imeda oma narratiivi, olete te kaotanud.) Paljastage sellised inimesed, seiske neile vastu suunates nende vastu nende enda taktika ja nende enda motiivid. Teil ei õnnestu ilmselt vähemalgi määral muuta nende meeli, kuid tänu teie eeskujule võib mõni "Uusnormaalne" kaotada oma usu ja hakata nägema, mida on nende meeltega korda saadetud ja kultusest lahti öelda.
Toimetas Karol Kallas