Berliinis elav angloameerika kirjanik, näitekirjanik ja poliitikakommentaator C. J. Hopkins kirjeldab arvamusportaalis Off-Guardian, Covidi kultuse eseedesarja kolmandas osas, kuidas Uusnormaalne totalitaristlik globakappide kovidiaanlikule "pandeemiakultusele" on võimalik ots peale teha.
Kovidiaanliku kultuse esseedesarja esimeses ja teises osas ma kirjeldasin, kuidas nõndanimetatud "Uusnormaalsetest" on saanud "globalistlik totalitaarne ideoloogiline liikumine".
Peale nende lugude avaldamist on üha rohkem inimesi teema vastu huvi tundnud ja nad näevad, et tegemist ei ole "hullumeelsuse" ega "ülereageerimisega", vaid reaalselt toimub uue totalitaarse maailmakorra kehtestamine, selle üleilmastunud, patologiseeritud, poliitikast vabastatud vormis, mida viiakse ellu "rahvatervise kaitsmise" varjus.
Mainitud süsteemile vastu hakkamiseks peame me mõistma kuidas see sarnaneb ja erineb varasematest totalitaarsetest süsteemidest. Sarnasused on küllalt silmatorkavad – põhiseaduslike õiguste peatamine, riikide juhtimine määrustega, avaliku teaberuumi on vallutanud ametlik propaganda, toimuvad avalikud kuulekusrituaalid, poliitiline opositsioon kuulutatakse ebaseaduslikuks, tsensuur, sotsiaalne segregatsioon, avalikkust terroriseerivad jõhkardite jõugud ja nii edasi. Erinevused samas ei ole nii selgelt piiritletud.
Uusnormaalsus ei ole natsionaalsotsialism või stalinism. See on globaal-kapitalistlik totalitarism ja üleilmastunud kapitalismil ei ole ideoloogiat selle tehnilises mõttes; ehk pigem on selle ideoloogia "reaalsus".
Kui 20. sajandi totalitarism (totalitarismi vorm, millega suurem osa inimestest on üldjoontes tuttavad) oli vähem või rohkem rahvuslik ja äärmiselt poliitiline, siis Uusnormaalne totalitarism on rahvusteülene ja selle ideoloogiline pool on märksa salakavalam. Uusnormaalsus ei ole natsionaalsotsialism või stalinism. See on globaal-kapitalistlik totalitarism ja üleilmastunud kapitalismil ei ole ideoloogiat selle tehnilises mõttes; ehk pigem on selle ideoloogia "reaalsus".
Kui keegi on konkurentsitult globaalne ideoloogiline hegemoon, nagu seda on olnud globaalne kapitalism viimased kolmkümmend, või midagi sinna kanti, aastat, siis saab sellest ideoloogiast automaatselt "reaalsus", sest võistlevaid ideoloogiaid pole olemas. Pigem, ideoloogiat pole üldse olemas … on olemas ainult "reaalsus" ja "mittereaalsus", "normaalsus" ja "normist kõrvale kaldumised".
Jah, ma tean, reaalsus on reaalsus … selle pärast panen ma need mõisted hüüumärkide vahele.
On olemas reaalsus (mida iganes keegi usub selle olevat) ja siis on "reaalsus", millega määratakse, kuidas ühiskonnad toimivad. "Reaalsus" on konstrueeritud (ehk simuleeritud; simulaakrum) kollektiivselt, seda vastavalt ideoloogiale, või mis iganes süsteemile, mis parasjagu ühiskonda kontrollib.
Minevikus oli "reaalsus" avalikult ideoloogiline, hoolimata inimeste elatavast "reaalsusest", sest selle kõrval olid võistlevad "reaalsused". Sellist olukorda enam ei ole. Olemas on ainult üks "reaalsus", sest kogu planeeti – jah, ka Hiinat, Venemaad, Põhja-Koread ja mis riike iganes veel – kontrollib üks üleilmne hegemoonne süsteem.
Globaalselt hegemoonsel süsteemil ei ole ideoloogiat vaja, sest see ei pea võistlema vastaliste ideoloogiatega.
Globaalselt hegemoonsel süsteemil ei ole ideoloogiat vaja, sest see ei pea võistlema vastaliste ideoloogiatega. Nii see kustutab ideoloogia ära ja asendab selle "reaalsusega". Reaalsust (mida iganes keegi usub selle olevat, mis loomulikult on selle tegelik olemus) kui sellist siiski tegelikult ära ei kustutata.
Reaalsusel pole lihtsalt tähtsust, sest üksikisikud ei saa "reaalsust" ette kirjutada. Globaalne kapitalism saab "reaalsust" dikteerida, või täpsemalt öeldes, see simuleerib "reaalsust" ja nii tehes simuleerib see "reaalsuse" vastandit, mis on sama-, kui mitte rohkem tähtis.
Selline globaal-kapitalistlikult-toodetud "reaalsus" on depolitiseeritud, ajalugu eitav "reaalsus", mis moodustab nähtamatu ideoloogilise raamistiku, mis seab omakorda piirid "reaalsusele". Sellisel viisil globaalne kapitalism (a) varjab oma ideoloogilist olemust ja (b) muudab igasuguse ja kogu ideoloogilise opositsiooni automaatselt ebaseaduslikuks, või, täpsemalt sõnastades, mitte olemas olevaks.
Ideoloogia, nagu me seda teame, haihtub. Poliitilised, eetilised ja moraalsed argumendid taandatakse küsimusele, mis on "reaalne", või "faktipärane", mille tähenduse omakorda panevad paika globakapi [globaalse kapitalismi] "eksperdid" ja "faktikontrollijad".
Globaalsel kapitalismil ei ole põhiväärtuseid – loomulikult peale vahetusväärtuse – ja sellisena on see vaba tootma täpselt sellist "reaalsust", nagu see vajalikuks peab.
Samuti, kuna kõnealune "reaalsus" ei ole sidus põhiväärtustele toetuv ideoloogiline süsteem, millel oleks tuumikpõhimõtted ja nii edasi, saab seda drastiliselt muuta, või enam-vähem hetkega kõiges asendada. Globaalsel kapitalismil ei ole põhiväärtuseid – loomulikult peale vahetusväärtuse – ja sellisena on see vaba tootma täpselt sellist "reaalsust", nagu see vajalikuks peab ja see saab vastavalt oma eesmärkidele asendada ühe "reaalsuse" suvalisel hetkel teise "reaalsusega", nagu lavatöölised vahetavad teatridekoratsioone.
Näiteks 2001. aasta sügisest kuni 2016. aasta suveni oli ametlik "reaalsus" "globaalne Sõda terroriga". Siis käivitati ametlikult "Sõda populismiga". Alates 2020. aasta kevadest kehtib "populismisõja" asemel "Uus normaalsus".
Kõik mainitud "reaalsuse" simulatsioonid toodi välja kiirustades, isegi kohmakalt, mis meenutas "1984" stseeni, kus Partei vahetas ühe ametliku vaenlase teise vastu keset Vihkamise nädala kõnet.
Mõelge palun tõsiselt, kuhu me 18 kuu jooksul uue "reaalsusega" oleme jõudnud ja siis vaadake tagasi, kuidas globakapid kehtestasid 2020. aasta kevadel jultunult Uue normaalsuse … ning enamus rahvamassist ei kergitanud selle peale kulmugi.
Sujuvalt mindi üle uuele "reaalsusele", milles viirusest – mitte enam "valgetest ülemvõimlastest", või "Vene agentitest", elik "islamiterroristidest" – sai uus ametlik vaenlane.
Stsenaariumid, mida kanti viimased neli aastat ja viisteist aastat enne seda, sõna-sõnalt ette, pandi kõrvale ning hakati ärksalt vatrama kovidiaanliku kultuse kõnepruugis, nagu oleks tegemist mõne George Orwelli [teksti põhjal loodud] ülepingutatud paroodia tarbeks näitlejate välja valimisega.
*
Mis seab meid silmitsi Covidi kultuse probleemiga … kuidas me pääseksime kultistidele ligi, mida me peame ühel, või teisel viisil saavutama, sest muidu saab "Uuest normaalsusest" meie jääv "reaalsus".
Ma nimetasin Uusnormaalsed "kovidiaanlikuks kultuseks", seda mitte nende solvamise, või pilkamise pärast, vaid selle tõttu, et säherdune on … suurelt, ühiskonna mõõtmes, kehtestatud kultus. Igaüks, kes on üritanud Uusnormaalsete meelt muuta, peaks kirjeldatud analoogia tõepärasusest aru saama.
Te võite Uusnormaalsetele näidata fakte piirini, kus te ise muutute näost siniseks. See ei muuda nende meelt vähemalgi määral. Te võite mõelda, et arutelu käib faktide põhjal, kuid see ei ole nii. Te ähvardate ainult nende uut "reaalsust".
Te olete hereetik, deemonlike jõudude käsilane, kõige "reaalse" ja "tõese" vaenlane.
Te võite arvata, et te näete vaeva selle nimel, et Uusnormaalsed mõtleksid ratsionaalselt. Teie pingutused on tühised. Te olete hereetik, deemonlike jõudude käsilane, kõige "reaalse" ja "tõese" vaenlane.
Saientoloogid nimetaksid teid "rõhuvaks isikuks" (suppressive person). Uusnormaalsed kutsuvad teid "vandenõuteoreetikuks", "vaktsiinivastaseks", või "viiruse eitajaks". Konkreetsetel epiteetidel pole siinkohal erilist tähtsust.
Need on ainult sildid, mida kultuse liikmed ja totalitaristid kasutavad inimeste demoniseerimiseks, keda nad tajuvad "vaenlastena" … kes on kõik inimesed, kes seavad kultuse, või totalitaarse süsteemi, "reaalsuse" küsimuse alla.
Tuleb leppida lihtsa tõsiasjaga, et inimesi kultusest, või totalitarismist, välja rääkida pole võimalik.
Tuleb leppida lihtsa tõsiasjaga, et inimesi kultusest, või totalitarismist, välja rääkida pole võimalik. Tavaliselt röövitakse inimesed nende kultusest päästmise nimel ära, viiakse nad kuhugi turvalisse kohta, tekitatakse nende ümber seltskond inimestest, kes ei ole kultuse liikmed ja järk-järgult deprogrammeeritakse nende meel kultuse õpetusest.
Sedasi tuleb teha, sest kui inimene on kultuse sees, siis ei saa ta kellestki teisest aru. Ta pole võimeline kedagi väljastpoolt kultust kuulama.
Kultus on kollektiivne, iseendale piisav "reaalsus".
Kultus on kollektiivne, iseendale piisav "reaalsus". See saab oma väe sotsiaalsest organismist, mille moodustavad kultuse juhid ja kultuse kaasliikmed. Seda väge pole võimalik minema "rääkida". Enne kui inimesega saab rääkima hakata, tuleb inimene selle juurest väevõimuga eemale tirida.
Paraku meil sellist võimalust ei ole. Uus normaalsus on üleilmne totalitaarne süsteem. Pole olemas kohta süsteemist "väljas", kuhu taganeda. Me ei saa kõiki inimesi ära röövida ja viia nad Rootsi. Nagu ma kirjutasin käesoleva esseedesarja esimeses osas, on kultuse/ühiskonna paradigma pööratud pahupidi. Kultusest on saanud valitsev ühiskonnakorraldus ja neist, kes ei usu kultusesse, on saanud isoleeritud saared, kes eksisteerivad kultuse sees.
Kasutusele tuleb võtta tesitsugune strateegia. Koletis tuleb sundida ennast avalikkusele ilmutama.
Kasutusele tuleb võtta tesitsugune strateegia. Koletis tuleb sundida avalikkuse ette ilmuma. Mitte ennast näitama meile, kes seda juba näevad, vaid Uusnormaalsetele massidele, kovidiaanliku kultuse liikmetele.
Tuleb luua olukord, kus Jim Jones jätab kõrvale armastuse ja rahu möla, läheb elama džunglisse, ning toob välja kangema kraami. Tuleb luua olukord, kus Charles Manson paneb kõrvale oma kitarri, lõpetab orgiate pidamise, ja muutub massimõrvarist hipiks.
See on viis, kuidas hävitada kultus seestpoolt. Ei pea üritama takistada selle kasvu; kultust tuleb lükata selle loogilise lõpu poole. Tuleb tuua esile selle terviklik vorm, sest see on koht, kus see plahvatab ja sureb. Seda ei saa teha olles viisakas, leplik ja konflikte vältides. Seda tuleb teha tekitades kultuse sees nii palju sisemisi vastuolusid kui vähegi võimalik.
Teiste sõnadega tuleb globokapid (ja selle käsilased) viia maani, kus need muutuvad avalikult totalitaristideks … sest nad ei saa seda endale lubada. Sest kui nad seda saaksid, oleks see juba juhtunud. Globaalne kapitalism ei saa sellisel viisil funktsioneerida. Avalikult totalitaarseks muutumine paneb selle plahvatama … ei, mitte globaalset kapitalismi ennast, vaid selle totalitaarse versiooni.
Globokapp vajab masside kuulekuse nimel "reaalsuse", "demokraatia" ja "normaalsuse" teesklemist. Järelikult tuleb rünnata seda teesklust, simulatsiooni.
Kui vaadata, siis on see juba juhtumas. Globokapp vajab masside kuulekuse nimel "reaalsuse", "demokraatia" ja "normaalsuse" teesklemist. Järelikult tuleb rünnata seda teesklust, simulatsiooni. Seda tuleb taguda nii kaua kui see mõraneb ja selle sees olev koletis saab avalikuks.
Selline on süsteemi nõrkus … uusnormaalne totalitarism ei toimi siis kui massid saavad aru, et tegemist on totalitarismiga, poliitilis-ideoloogilise programmiga, mitte "surmava pandeemia haldamisega".
Süsteem tuleb paljastada totalitarismina.
Uusnormaalsed inimesed tuleb sundida nägema, millega on tegu. Ma ei mõtle, et seda tuleb neile selgitada. Selgitused nende puhul enam ei aita. Ma mõtlen, et me peame tegema süsteemi nende jaoks nähtavaks, tuntavaks; viisil, mida saab katsuda, mille eest pole võimalik põgeneda, seda nii kaua kui nad saavad aru, millega nad on ühte heitnud.
Kultistidega ei tohi vaielda nende kehtestatud reeglite järele, selle asemel tuleb otse rünnata nende "reaalsust".
Kui kultuslased hakkavad jaurama viirusest, tüvedest, "vaktsiinidest ja kõigest muust sarnasest oma kultuskeeles, siis ei tohi lasta ennast imeda sellesse narratiivi. Neile ei tohi vastata, nagu nad oleksid täie mõistuse juures inimesed.
Neile peab vastama, nagu nad räägiksid "Xenust", "keha tetaanidest", "helter-skelterist", või mis iganes kultuslikust jaburusest, sest seda see täpselt on.
Sama kehtib nende piirangute ja reeglite: "näokatete", "sotsiaalse distantseerumise" ja nii edasi kohta. Ei pea vaidlema teemal, et neist lahendustest pole midagi kasu. Loomulikult pole neist midagi kasu, kuid see ei ole asja mõte (ja laskumine sellel teemal vaidlustesse imeb mõistliku inimese kultistide "reaalsusesse").
Sellistele piirangutele ja reeglitele tuleb vastu seista selle pärast, mida need endast kujutavad: veidrate kuulekusrituaalide kollektsiooni, mida sooritatakse kultuse ees kuulekuse demonstreerimiseks ja "eluohtliku pandeemia" õhustiku loomiseks.
Sellise olukorra, ehk kultuse sees sisemise konflikti, loomiseks on mitmeid võimalusi. Mina teen seda omal viisil, teised teisel. Kui te olete üks vastalistest, siis suured tänud teile. Kui te veel ei ole, hakake seda tegema. Tehke seda kuidas iganes ja millal iganes te saate.
Paljastage koletis nii, et Uusnormaased seda näeksid. Paljastage koletis, keda nad toidavad … koletis, kelleks nad ise on saanud.
Toimetas Karol Kallas