Hirm, et EKRE suudab loodavas koalitsioonis taastada äkki õiguse ja õigluse "eliidi" hästi elamise projektis nimetusega Eesti Vabariik, on vebfonditava ja autorollotava poliitilise "eliidi" ridades põhjustanud paanika, kirjutab vabadusvõitleja Tiit Madisson.
Minu jaoks pole moraalses kloaagis viibivas Eesti ühiskonnas reformierakondlike suhtekorraldajate ja "spinndoktorite" poolt lahtipäästetud hüsteerias midagi imekspandavat. Sellest hoolimata oli ERR-i õhtustesse teleuudistesse jõudnud laim siiski mõningaseks üllatuseks.
EKRE kauaaegse toetajana olen põhjalikult tuttav selle erakonna eesmärkidega Eesti ühiskonna terveks ja elamisväärseks muutmisel. Muidugi sõdib "eliidi" huve esindav, traditsiooniliselt vaid rikkurite huvide eest seisev reformierakondlik klikk (kelle esimees pidas EKRE poolt hääletanud 100 tuhandet rahvusmeelset inimest "poetagusteks bokivendadeks") koos igasuguse tõsiseltvõetavuse kaotanud kloaagimeediaga selle vastu.
Võimaliku valitsuskoalitsiooni moodustamise läbirääkimised pole kaugeltki veel lõppenud, mistõttu EKRE demoniseerimine jätkub, sest rahvast pikka aega kottinud Süsteem kardab kaotada oma elitaarset positsiooni.
Ettearvatult on seni liberaaldemokraatliku lääne poliitika trumpäss väidetavast antisemitismist siingi kasutusele võetud. Seega süüdistati riigikokku valitud ajaloodoktor Jaak Valget antisemitismis, kuna ta on ajaloolasena võidelnud ajalooliste sündmuste uurimisvabaduse eest. Antisemitismis süüdistajaks on ajaloolane ja raamatu "Hääletu alistumine" autori Magnus Ilmjärv, keda Valge kritiseeris, kuna too kasutas oma raamatus enda poolt väljamõeldud viiteallikaid, mida ajaloodoktor Valge ei suutnud tuvastada ei Eesti ega Moskva arhiivides uurimistööd tehes. Nüüd tabas ebaaus ajaloolane selle seni Läänes hästi toimiva "võluvitsa", kuidas oma oponenti diskrediteerida!
Samasse väravasse oli suunatud ka Postimehe stuudios Kiisler–"ajakirjaniku" rünnak riigikokku pääsenud Ruuben Kaalepi vastu, kes julges väita, et Hitler oli nagu Tšingis-khaan ja Napoleongi hea väejuht, mis muidugi on ajupesumeedia arvamusel terve EKRE natslikku olemust paljastav jutt.
Julgen Kaalepit kaitsta: Saksamaa suutis 1939-1941 vallutada terve mandri-Euroopa ja Adolf Hitleri plaani järgi teostus Prantsusmaa alistamine 1940. aastal lausa paari nädala jooksul. Kuidas see ikkagi iseloomustab Saksa Reichi juhtinud Hitleri väejuhi omadusi? Kusjuures Prantsusmaa relvastus ja armee arvukus ei jäänud kuidagi maha sakslastest.
Vahetult peale seda iseloomustas briti kirjanik William Somerset Maugham prantsuse ühiskonda kui mädanenut ja sügavalt lõhestatut, kus "eliit" ei tahtnud midagi teada lihtsamate prantslaste muredest. See mõjus otseselt ka armee võitlusvõimele, mida "imelikel" asjaoludel surnud Hardo Aasmäe võrdles praeguse Eesti ühiskonna oludega, kus "oma mullis" elav poliitiline eliit ei taha midagi teada lihtsama rahva muredest.
Huvitav, kui keegi julgeks kiita, et Hugo Bossi väljatöötatud saksa ohvitseride mundrid olid soliidsed, kas ta oleks tänapäevaseid "demokraatlikke väärtuseid" jagavas Eestis sellega antisemiit? Ülesklopitud hüsteerilises Eestis poleks selline süüdistus üldse võimatu, kuna meenub, et 2015. aastal riigikokku pääsenud Jaak Madisoni süüdistati väites, et Hitler tõstis 1930. aastail Saksamaa majandust, vähendades katastrofaalset tööpuudust ja toetas igati väikettevõtlust, talunikke ja töölisi.
Nüüd on hüsteerilistes süüdistustes jõutud antisemitismi hukkamõistmiseni ja ühe Tallinna linnatranspordis asetleidnud juhtumi üleskütmiseni, kus asjaosaliseks oli mupo poolt bussist väljatõstetud noormees, kes ärritunult verbaalselt ründas juhuslikult mööda minevat rabi Shmuel Koti.
Nagu kartellimeediast lugeda võis, algatati ärritunud noore vastu kogunisti politseiuurimine. Intsidendi paiskas sotsiaalmeediasse ilmselt Koti seltskonnas viibinud Gennadi Gramberg, endise hingusele läinud venekeelse juudilehe Hashahar ja ETV venekeelsete saadete toimetaja, kes oma väikese tiraažiga lehekeses publitseeris 20. septembril 2004. aastal Lihula kalmistul Eesti sõjameeste monumendi avamiselt valedest kubiseva paskvilli: "Lihula – Eestimaa München". Seal kirjutas Gramberg: "Kohalik vaimulik tõstis käe natslikuks tervituseks, õnnistades mälestusmärgi."
Intelligentsetele ja ajalugu tundvatele kodanikele ei ole saladuseks, et aastatel 1940–1941 patriootlikke eestlasi tabanud tapatalgud olidki põhjuseks, miks 1944. aastal Sinimägedes ja Emajõe ääres okupantidele relvaga vastu astuti. Nende mälestusele oligi Lihula mälestusmärk "Nelikümmend aastat Eesti kaitselahingutest" pühendatud. Olen sellest kirjutanud raamatu "Lihula õppetund" (2005).
Lihula monumendi püstitamise eel olin kirjavahetuses ka rabi Shmuel Kotiga, kus selgitasin, mis põhjusel eestlased panid selga Saksa mundri, et sõdida vihatud okupantidega. Rabist aga jäi mulje kui intelligentsest mehest, kes mulle vastu kirjutas: "Aga seda peab teie valitsus maailmale selgitama."
Muidugi ei ole midagi selgitatud ja lastud Moskval, kõrvad lidus, meie patriootilise meelega võitlejaid juuditapjateks sõimata. Kuigi Relva-SS-il ei olnud mingit pistmist juutide ega koonduslaagritega. Pigem oli see Saksa armee eliitväeosa, kus ohvitserid sõid lihtsõduritega kamraadlikult ühest katlast. Waffen-SS-i satuti seetõttu, et välismaalased ei tohtinud sel ajal riigiarmees ehk Wehrmachtis sõdida.
Kuigi pearabi solvanud nooruk teadaolevalt ei ole EKRE liige, kasutatakse seda olmeintsidenti siiski ära EKRE vastases hüsteerilises laimukampaanias. Muidugi ei lähe laimavale-sõimavale meediale korda, et otsustades saates "Räägime asjast" ja Uutes Uudistes avaldatud kirjutiste põhjal, on selle partei juhid pigem juudi riiki väga positiivselt suhtuvad konservatiivid, kui mingid põlatud "juudiõgijad". EKRE oli Eesti erakondadest ainus, kes toetas Iisraeli saatkonna üleviimist Iisraeli poolt okupeeritud Jeruusalemma ja nüüdki ruttas EKRE Kristlaste Ühendus olmelises transpordiintsidendis asetleidnut hukka mõistma, kuigi EKRE selles kuidagi osaline ei olnud.
Just eestlaste tollast võitlust kasutab Venemaa oma propagandas "väikesest natsiriigist" oskuslikult ära. Paistab, et seda toetavad kõik need "sallivuslased", kes seisavad selle eest, et teatud seltskond edaspidigi võiks Eesti ühiskonda röövida ja maksude abil kottida. Nemad on ju riigi palgal: nagu kõik need LGBT-ühingud, Tallinna ülikooli katuse alla kogunenud vasakpoolne haritlaskond ja kulka nisa otsas rippuvad kirjanikud, kes juba ammu ei seisa rahvuse edasikestmise eest, vaid on valinud globaalse rahamaailma toetamise ja ühiskonna perverteerimise tee.
EKRE toetajaskonda kuuluvad suuresti maapiirkondades elavad väikeettevõtjad, kes meeletute pingutustega suudavad end ja oma peret (üha raskemalt) ära elatada, kuna nn riik neid armutult maksudega kotib. Olen ise väikeettevõtjana aastaid tegutsenud ja olnud kolm aastat Lihula vallavanemaks. Seega tean, millest kirjutan.
Hiljaaegu Lihulat külastanuna jäi vanade väikettevõtjatest kamraadidega kohtudes hinge tunne, et "Lihula veri endiselt ei värise"! Olen varem kirjutanud, missuguse vastuvõtu said ausambaröövlid 2. septembril 2004 Lihulas. Seega on vähemalt lõunaläänlased, kellest vildaka haldusreformi järgi on saanud pärnumaalased, endiselt hakkamas. Seda iseloomustab kohaliku EKRE liikmeskonna kiire täienemine peale valimisi ja rahvuslasest poemehe heisatud EKRE lipp oma kaupluse katusel Lihula äärelinnas.
EKRE sidumine mingisuguse väidetava antisemitismiga on karjuvalt ebaõiglane ja otsitud teema. Ainult valesid kasutavale seltskonnale ei lähe see aga korda, sest hirm, et EKRE suudab loodavas koalitsioonis taastada äkki õiguse ja õigluse selles "eliidi" hästi elamise pojektis nimetusega Eesti Vabariik, on vebfonditavale ja autorollotavale poliitilisele "eliidile" eluline küsimus. Neil tuleb kasvõi valimispettuste abil uuesti "pumba juurde" saada, et hiiglasliku rahapesuafääri lahtiharutamine taas meelsuspolitsei abil riigisaladuseks kuulutada, nagu juhtus omal ajal haisva VEB-fondi looga. EKRE valitsusse pääsemisel jääks see ära.
Just see on minu arvates peamiseks põhjuseks, miks Süsteem on paanikasse sattunult käivitanud enneolematu laimukampaania. Eesti on minu arvates kunstlikult ja leppimatult lõhestatud, mis võib lähiajal ka eliidivastase "kollaste vestide" tegevuse käivitada. Establishmenti-vastased meeleolud valitsevad ka mujal Euroopas. Lapsik oleks arvata, et need Eesti puudutamata jätavad.