Narva ja Ivangorod. Foto: Veiko Vihuri

Vähem kui kümnendi eest näis, et viisavabadus Euroopa Liidu ja Venemaa vahel kehtestatakse juba lähiajal. Välisminister Urmas Paet soovitas olla mitte liialt paranoiline ning Läti president teatas, et küsimus on juba Euroopa Liidu tasemel otsustatud. Viisavabaduse toonaseid rahvuslastest kriitikuid nimetatakse aga täna Kremli mõjuagentideks ja kasulikeks idiootideks, kirjutab Veiko Vihuri.

Peavoolumeedias – nii meil kui mujal – esitletakse Venemaad kui Lääne peamist vastast või isegi vaenlast. Kremlit süüdistatakse ei rohkemas ega vähemas kui lääneriikide demokraatia õõnestamises – süüdistus, mis kõlab väga kurjakuulutavalt. Taolist retoorikat oleme hakanud kuulma alates 2014. aastast, kui Venemaa haaras endale Krimmi ning asus õhutama separatismi Ida-Ukrainas vastusena läänemeelsete jõudude võimuletulekule Kiievis.

Suhted Venemaaga on veel liiga head?

On omaette küsimus, miks Lääne establishment on otsustanud käsitleda just Venemaad Lääne põhivaenlasena – suisa mütoloogiliselt vabaduse valgusele vastanduva autoritarismi pimedusena –, kuigi ideoloogilises plaanis on militantne islamifundamentalism igas aspektis Vaenlane suure algustähega, ning geopoliitilises mõttes muutub üha olulisemaks Hiina. Pealegi, Putini Venemaa polnud ju enne 2014. aastat põrmugi teistsugune kui täna.

Venemaa sekkumise narratiiviga tuldi välja USA valimisvõitluses ning rahvusluse esiletõusust paanikasse sattunud globalistlik eliit näikse nüüd tembeldavat igasuguse kriitika ja vastuseisu nende valitsemisele (sealhulgas niinimetatud populismi) Venemaa kätetööks. See on neile väga mugav. Mitte et Venemaa oleks vaga ja süütu suurkannataja, keda õel ja kuri Lääs verejanuliselt rattale tõmbab, kuid kohati on hüsteeria Venemaasse suhtumise küsimuses muutunud talumatuseni idiootseks.

Näiteks kirjutas hiljuti globalistide hääletoru, väljaande The Economist toimetaja Edward Lucas, et suhted Venemaaga peaksid olema veelgi halvemad: "Suhted Kremliga on tõepoolest halvenemas, kuid nad ei ole veel kaugeltki piisavalt halvad. Lääneriigid peavad näitama, et neil on režiimi pahategudest ja sekkumisest lõplikult kõrini saanud."

Kõige selle taustal tasub meelde tuletada, et veel mõne aasta, igatahes vähem kui kümnendi eest näis viisavabadus Venemaaga olevat meie euromeelse nomenklatuuri jaoks põhimõtteliselt kõrgemal pool otsustatud asi. Iseasi, kui palju see kohalikele võimuteostajatele meeldis, aga seda võeti ilmselt kui paratamatust. Sest "meie liitlased" soovisid seda.

Paet: ei maksa olla liialt paranoiline

Juba 2008. aasta märtsis ei välistanud reformierakondlasest välisminister Urmas Paet tulevikus viisavabaduse kehtestamist Euroopa Liidu ja Venemaa vahel.

2011. aasta jaanuaris ütles Urmas Paet riigikogu infotunnis, et toetab viisavabadust Venemaaga, kuid osutas mõnedele n-ö tehnilistele asjaoludele, mis vajavad veel lahendamist. Ta mainis seejuures ka õigusriigi põhimõtete ja inimõiguste järgimist. "Nii et lühidalt kokku võttes on Eesti viisavabaduse poolt kõigi nende riikidega, kes vastavad nii tehnilistele kui ka poliitilist konteksti arvestavatele kriteeriumidele. … Mis puudutab võimalikku kuritegevusriski või muid riske, siis kindlasti ei maksa siin olla liialt paranoiline," rääkis Paet.

Sama aasta veebruaris nimetas välisminister Paet kolme tingimust – nendeks on tehniliste nõuete täitmine, tagasivõtmise leppe sõlmimine ja poliitilise loogika järgimine, et kõigepealt peaks EL kehtestama viisavabaduse idaparnterluse programmi raames neile riikidele, kes on ise loobunud viisanõudest ELi kodanike suhtes.

"See küsimus on otsustatud Euroopa Liidu tasemel"

Vaid veidi rohkem kui kuu aega varem, 22. detsembril 2010, teatas Venemaal visiidil viibinud Läti president Valdis Zatlers, et Läti toetab Venemaa ja Euroopa Liidu vahel viisavabaduse kehtestamist. Zatlers viitas sellele, et asi on juba ELi tasandil otsustatud. Küsimusele, kas Läti seisukoha väljakujundamisel konsulteeriti ka Leedu ja Eestiga, vastas president Zatlers pressikonverentsil: "See küsimus on otsustatud Euroopa Liidu tasemel. Ei Leedul ega Eestil ei ole siin suuremat rolli kui Lätil. Euroopa Liidus on kõik riigid võrdsed."

9. veebruaril 2011 avaldas viisavabadusele Venemaaga jõuliselt toetust väljaanne Äripäev (meenutagem, et toona polnud pronksiöödest möödunud veel nelja aastatki ning Gruusia sõjast oli kulunud umbes kaks ja pool aastat):

"Äripäeva arvates on see [viisavabaduse kehtestamine] igati mõistlik jutt. Ammugi oleks juba aeg meil see vaenukirves maha matta ja Venemaaga heanaaberlikult suhtlema hakata. Kuigi viisavabadus pole vaid Eesti otsustada, peaksime Äripäeva arvates hakkama Euroopas lobbitööd tegema, et see peagi ka reaalsuseks saaks, sest see oleks meile kasulik. Puhtpragmaatiliselt võttes."

Tuues välja, et viisavabadus mõjuks hästi majandusele (turism, eksport), võttis leht teema kokku:

"…Mis kasu me sest väiklasest naabri-vihkamisest saame? Et surume aga hambad risti ja kinnitame, et ei tee Venemaaga mitte kunagi mitte mingit koostööd? Keda me sellega karistame? Venemaad? Nalja teete või? Ainus, kes kannatab, on lihtne eestlane, kes saaks Vene turistidelt reaalset raha teenida, lihtne eestlane, kes saaks Venemaa avarustes matkata, Venemaa vaatamisväärsusi kaeda. Kasvõi Petseris-Peterburis ära käia.

Ühesõnaga, meil oleks aeg silmad lahti teha ja aru saada, et mitte kõik 140 miljonit venelast ei soovi meile halba. Mitte kõik 140 miljonit venelast ei taha meid vallutada ega siin asja eest teist taga mässama hakata."

Praeguses õhustikus tooksid taolised blasfeemilised read kohemaid kaasa süüdistuse putinismis ja Kremli mõjuagendiks või kasulikuks idioodiks olemises. Kuid toona oli argumenteerimine viisavabaduse poolt igati salongikõlbulik, eesrindlik, progressiivne, ja seda vastustasid vaid russofoobideks peetud isamaalased ja rahvuslased.

Näiteks tollane irlikas Marko Mihkelson kirjutas 14. jaanuaril 2011 oma blogis järgmist:

"Olgem ausad – rääkida viisavabadusest Euroopa Liidu ja Venemaa vahel on võimalik ikkagi alles siis, kui suur idanaaber on asunud reaalselt ka poliitilise moderniseerimise teele ning kinnistanud õigusriigi põhimõtete järgimise. Tehnilised probleemid on siin hetkel isegi teisejärgulise tähendusega. Minu arvates peaks Eesti edendama just eelöeldust lähtuvat selget ja arusaadavat poliitikat oma partnerite seas. Ja me ei pea mitte kartma, et meid ei mõisteta."

EKRE eelkäija Eesti Rahvuslik Liikumine asus seisukohale, et viisavabaduse kehtestamine Venemaaga on otseselt vastuolus Eesti rahvuslike huvidega, äärmiselt ohtlik julgeolekule ja perspektiivis kogu Eesti riigi ja rahva eksistentsile. ERLi juhatuse liige Henn Põlluaas ütles:

"Tänases olukorras, kus Eesti ei kontrolli piiriülest rännet EL suunalt, ei oma vähimatki ülevaadet juba niigi sisserännanute tegeliku arvu suhtes ja ei oma ka Venemaaga illegaalsete immigrantide tagasivõtmise lepingut, on meie poliitikute valmisolek sõlmida Venemaaga viisavabadus kuritegelik ja eesti rahvast hukutav."

Suursaadik Mart Helme kritiseeris Terve Mõistuse Sündikaadis end Eesti kõige rahvuslikumaks poliitiliseks jõuks deklareerivat IRLi, et see on valimiste eel asunud koos Reformierakonnaga jõuliselt propageerima viisavabadust Venemaaga. Helme hinnangul tähendaks see sisuliselt viisavabadust kogu SRÜ-ga. Muuhulgas küsis ta:

"Mind isiklikult huvitab ka see, kas Aaviksoo [Jaak Aaviksoo] ja teised viisavabaduse eestvõitlejad on juba praegu nõus võtma ka vastutuse selleks puhuks, kui viisavabadus ei too mitte neid positiivseid tulemusi, mida nemad loodavad, vaid annab hoopis need negatiivsed tulemused, mida viisavabaduse vastased kardavad? Ja kui nad on nõus vastutama, siis kuidas? Ning kelle mandaadiga kavatsevad nad üldse astuda sedavõrd riskantse sammu? Kas eesti rahvalt on midagi küsitud?"

Nagu teame, jäi viisavabadus Venemaaga teoks tegemata (nagu seni pole õnnestunud sõlmida ka loovutuslikku piirilepingut, kuigi tahe on kõva) ning alates Ukraina sündmustest on see päevakorrast maas. Järeldus aga on, et Eesti poliitladvik ei lähtunud ega lähtu iseseisva riigi huvidest, vaid püüab olla meele järgi ELi jõukeskustele. Kui vaja, oleme Venemaale avatud, kui nõutakse, siis kütame kuumenenud suhetesse hagu juurde.

Märkimisväärne on ka see, et toona Venemaa eest hoiatanud rahvuslased on Venemaaga viisavabadust sisse seadma valmistunud poliitladviku silmis kui mitte Kremli otsesed käsilased, siis vähemalt kasulikud idioodid.

Let that sink in.

Päisefoto: Veiko Vihuri