Progressiivsete vaadetega sakslasest kardinal Walter Kasper Vatikanis Püha Peetruse basiilika ees. Foto: Tony Gentile, Reuters/Scanpix

Voice of the Family esindaja Matthew McCusker vaatleb oma ettekandes nn progressiivsete kirikutegelaste püüdlusi muuta Katoliku Kiriku traditsioonilist õpetust kahel Vatikanis toimunud perekonnateemalisel piiskoppide sinodil 2014. ja 2015. aastal.

Käesolevas ettekandes, mis esitati organisatsiooni Catholic Voice poolt korraldatud konverentsil “Faith of Our Fathers” (“Meie isade usk”), käsitleb Voice of the Family esindaja Matthew McCusker korralisel sinodil ilmnenud “progressiivse” strateegia kolme peamist elementi: ettepanekuid Kiriku keelekasutuse muutmiseks, moraalitõdede hägustamist patuolukordade “positiivsete aspektide” rõhutamise kaudu ning üleskutsed doktrinaalse autoriteedi “detsentraliseerimiseks” piiskoppide konverentside kasuks. McCusker toob esile ka mõned põhiprobleemid, mis kerkisid esile sinodi lõppettekandes. Käesolev ettekanne esitati Iirimaal Limerickis 21. novembril 2015.

Sissejuhatus sinodil toimunusse

Esindan tänasel üritusel Voice of the Familyd, kahtkümmend kuut elu ja perekonda kaitsvat organisatsiooni ühendavat koalitsiooni, mida juhib Sündimata Laste Kaitse ühing (Society for the Protection of Unborn Children – SPUC). Voice of the Family asutas SPUC 2014. aasta augustis, ajendatuna kasvavast murest perekonnateemasid käsitleva erakorralise piiskoppide sinodi suhtes, mis möödunud aasta oktoobris Roomas aset leidis. Sinodi põhiteemaks kujunes kardinal Walter Kasperi ettepanek, et lahutatud ja uue tsiviilabielu sõlminud katoliiklasi tuleks lubada Armulauale nõudmata, et nad oma eluviisi parandaksid.

Voice of the Family meeskond oli Roomas kohal nii 2014. aasta oktoobris aset leidnud erakorralisel kui ka 2015. aasta oktoobris toimunud korralisel sinodil. Püüdsime sealviibimise ajal olla sinodile kogunenud vaimulikele abiks perekonda puudutava katoliikliku õpetuse kaitsmisel ning aidata laiemal publikul toimunust aru saada, pakkudes sündmuste täpseid kirjeldusi ja sügavamaid analüüse.

Mõlemad sinodid kutsuti kokku eesmärgil arutada perekonna ees seisvaid probleeme ja tema missiooni kaasaegses maailmas.

Kahjuks andsid mõlemal sinodil tooni katsed õõnestada või muuta Kiriku õpetust, nii abielu, perekonda kui inimeste seksuaalsust puudutavate küsimuste laial skaalal. Mõlemal kogunemisel võis täheldada lahkmeelt katoliku õpetust alal hoida soovivate ning seda õõnestada või muuta püüdvate vaimulike vahel.

Vaatamata mõningate sinodil osalenud vaimulike pingutustele algatada arutelu perekonna ees seisvatest tegelikest väljakutsetest pöörati neile ohtudele nii sinodi aruteludes kui selle kestel koostatud dokumentides väga vähest tähelepanu.

Kõrvale jäetud või ebapiisavat tähelepanu saanud teemade seas olid abort, kehaväline (in vitro) viljastamine, katsetused embrüodega, eutanaasia, abistatud enesetapp, elu- ja perekonnavaenulik seksuaalharidus, ründed vanemlike õiguste vastu ning üha suurenev oht nende paljude lääneriikide kodanikke kodanikuvabaduste piiramiseks, kes soovivad elada ustavuses katoliku usule ja järgida loomuseadust.

Nagu eelpool mainitud, koondus suur osa arutelust ja meediahuvist “lahutatud ja uuesti abiellunud” katoliiklaste Armulaua vastuvõtmise küsimuse ümber. Paraku ei jäänud see ainsaks käsitletud teemaks, mida sinodil osalenud nn progressiivsed vaimulikud olid otsustanud läbi suruda.

2015. aasta oktoobris toimunud korralise sinodi arutelud viidi läbi vastavalt sinodi töödokumendi Instrumentum Laboris sisukorrale. Voice of the Family analüüsis seda dokumenti põhjalikult ning tuli järeldusele, et see kujutab endast tõsist ohtu katoliku õpetuse terviklikkusele.

Me esitasime oma analüüsis väite, mille võib leida ka meie koduleheküljelt, et võtme Instrumentum Laborise ja seeläbi ka sinodil toimunud laiemate arutelude mõistmiseks võib leida järgmisest mõtteavaldusest: “sinodi kogemust kirjeldavaks ja tema ees seisvatele ülesannetele viitavaks” põhimõtteks on “lugeda nii Jumala kui ka inimkonna ajaloo märke kahekihilises, kuid siiski ühtses ustavuses (unique faithfulness), mida selline lugemine endaga kaasa toob.”

Selles mõtteavalduses väidetakse, et sinodi ülesandeks on olla ustav kahele autoriteediallikale: ühelt poolt “Jumala märkidele” ja teiselt poolt “inimkonna ajaloole.” Selline arusaam teeb inimkonna ajaloost ehk inimühiskonnas toimuvatest muutustest ustavuse objekti, millele tuleks Jumalale ustavaks jäämise kõrval samamoodi alluda.

Selle põhimõtte alusel saame väita, et Instrumentum Laboris ja paljud sinodil osalenud vaimulikud püüdlevad selle poole, et viia Kirik vastavusse (conformity) kaasaegse maailmaga.

Kui inimene peab olema ustav nii “Jumala märkidele kui inimkonna ajaloole”, siis järeldub sellest, et iga kord, kui nende nõuete vahel tekib vastuolu, tuleb leida kompromiss. Sellise lähenemisviisi omaksvõtmisel ei nähtaks loomulikku moraaliseadust enam muutumatuna, vaid pigem aja jooksul toimuvatele muutustele alluva subjektina.

Sellest järeldub, et Instrumentum Laboris, korralise sinodi töö alusdokument, ohustab abielu, perekonda ja inimese seksuaalsust puudutavat katoliku õpetuse struktuuri, tehes seda järgmiselt:

  • õõnestades ringkirja Humanae Vitae doktriini, esitades väärarusaama südametunnistuse ja loomuseaduse vahelise suhte kohta (paragrahv137);
  • arutledes kunstliku viljastamise meetodite üle, andmata neile meetoditele moraalset hinnangut ning viitamata kordagi sellele, milliseid tohutud inimelude kaotused nendega kaasnevad (paragrahv 34);
  • rajades tee “lahutatute ja taasabiellunute” lubamiseks Armulauale, esitamata nõudmist, et nad oma eluviisi muudaksid (paragrahvid 120–125);
  • abielu lahutamatuse põhimõtte taandamisega “ideaalolukorra” tasemele (paragrahv 42);
  • mööndusega, et vabaabielul on “positiivseid aspekte” ning et seda saab, teatud piirini, käsitleda legitiimse kooseluvormina (paragrahvid 57, 61, 63, 99, 102);
  • valmistades pinnast samasooliste inimeste vaheliste liitude aktsepteerimiseks seeläbi, et täheldatakse vajadust “selliste ühiskonnas esinevate liitude spetsiifilise iseloomu” defineerimiseks (paragrahv 8);
  • võttes omaks kaasaegseid sekulaarseid arusaamu “sugude võrdsusest” (gender equality) ja nõustudes vajadusega “abikaasade kohustuste ümbermõtestamiseks”, andes sellega tõuke traditsiooniliste perestruktuuride lagundamisele (paragrahv 30);
  • ning viimaks, eitades vanemate täit õigust olla oma lastele esmasteks hariduse andjateks (paragrahv 86).

Nagu juba öeldud, oli see dokument korralisel sinodil toimunud arutelu aluseks. Just selline lähenemisviis ilmnes ka paljude kardinalide ja piiskoppide tegevuses, kes pingutasid selle nimel, et viia katoliku õpetus vastavusse kaasaegses ilmalikus lääne ühiskonnas tooni andvate põhimõtetega. Tõsi, osa sinodil osalenud vaimulikest, eeskätt Aafrika ja Ida-Euroopa riikidest pärit pühad isad, avaldasid neile seisukohtadele siiski tugevat vastupanu ning võtsid eesmärgiks Kiriku muutumatute õpetuste kaitsmise.

Heterodokssete vaadete esindajad olid seetõttu sunnitud kasutusele võtma erinevaid Kiriku õpetuse muutmisele suunatud strateegiaid, püüdes samas jätta muljet, et õpetus jääb puutumata. Sooviksin arutleda neist strateegiatest kolme kõige ohtlikuma üle. Alustan kavatsusest muuta keelekasutust, mida Kirik oma õpetuste väljendamisel kasutab.

1. Keelekasutuse muutmine

See argument põhineb väitel, et keelepruugist, mida Kirik praegu kasutab, ei saa suurem osa inimestest aru, kuna see on liiga spetsiifiline või liialt “kohutmõistev”. Seetõttu tuleks see asendada “asjakohase”, “pastoraalse” ja eelkõige “armastava” keelekasutusega.

Üks prominentsemaid eestkõnelejaid, kes sinodil kiriku keelekasutust radikaalselt muutma kutsus, oli Thomas Rosica – Püha Tooli pressiesindaja ingliskeelses meedias.

Sinodi esimesel päeval tegi isa Thomas Rosica pressibriifingu ajal järgmise kirgliku üleskutse:

“Tõrjuvale ja välistavale kõneviisile peab tulema lõpp. Halastuse aasta nõuab ka uut keelekasutust, nii avalikus kui privaatses suhtluses. [See] nõuab halastuse keelt… Me peame kõnelema kaasamise keeles, mis arvestab alati pastoraalsete ja kanooniliste võimaluste ja lahendustega.”

Kindlasti oleks selle lõigu kohta võimalik paljugi öelda, eelkõige ideoloogilist keelekasutust peegeldavate väljendite “tõrjumine” ja “kaasamine” kasutamise kohta, kuid ma sooviksin keskenduda väitele, et Kirik vajab “uut laadi keelt”.

Sooviksin juhtida teie tähelepanu kahele mõistele, mida prominentsete sinodil osalenud vaimulike meelest ei peaks enam Kirikus kasutama. Nendeks on “seesmiselt korratu” (intrinsically disordered), mida kasutatakse peamiselt homoseksuaalsusest kõneldes ning “lahutamatus”.

Need mõisted olevat kaasajal sobimatud ning vajaksid asendamist “pastoraalset” ja “halastavat” keelepruuki väljendavate terminitega, ilma et muudetaks nende aluseks olevaid õpetusi.

Kuid kas asi on ainult selles?

Keele eesmärgiks on tähenduste edasiandmine. Et kuulaja või lugeja sõnadest aru saaks, peavad need endas kandma selget tähendust, mis on eriti tähtis Kirikus, mille kohuseks on usuvaramu edasiandmine võimalikult puutumatuna, sellisena, nagu see “pühadele kord antud” (Jd 1:3) on. Et püha ilmutuse sisu muutumatult edasi anda, peab selle juures kasutama selget ja täpset terminoloogiat, mille tähendused peavad säilima stabiilsetena.

Väidan siinkohal, et muutused keelekasutuses viiksid tõepoolest ka muutusteni Kiriku õpetuses, ning just seda neid muutusi soovitanud vaimulikud tegelikult tahavadki.

“Seesmiselt korratu”

Fraasi “seesmiselt korratu” kohta on Brisbane’i (Austraalia) peapiiskop Mark Coleridge öelnud järgmist:

“Kui me ütleme, et üks või teine tegu on “seesmiselt korratu” või kuri, ütleme sellega, et selle teo teinud inimene on “seesmiselt korratu” või kuri. Seksuaalsust ei nähta enam sellena, mida inimene teeb, vaid sellena, milline see inimene on… Seega ei saa me enam hukka mõista pattu, mõistmata hukka ka patust.”

Nüüd võiks ju keegi küsida, kas peapiiskop Coleridge’i arvamus selle kohta, millisena seksuaalsust praegu nähakse või ei nähta, on täpne, kuid tema suhtumine on niigi selge. Kordan tema peamist mõtet:

“Seksuaalsust ei nähta enam sellena, mida inimene teeb, vaid sellena, milline see inimene on… Seega ei saa me enam hukka mõista pattu, mõistmata hukka ka patust.”

Ehk teisisõnu: kuna ilmalik maailm on muutnud oma vaateid seksuaalsusele, peab ka Kirik muutma oma keelekasutust, et kaasaegsete trendidega sobida. Seega, kuna paljud inimesed määratlevad ennast homoseksuaalidena ning peavad seda normaalseks ja loomulikuks identiteediks, peaks Kirik, nagu Coleridge seda käsitleb, sellega nõustuma ning mitte enam nimetama homoseksuaalsust “seesmiselt korratuks”.

Seega pole see, mis siin tegelikult toimub, mitte Kiriku keelekasutuse muutmine “pastoraalsemaks”, vaid pigem Kiriku õpetuse mugandamine kaasaja ühiskonnas levinud ideedele.

“Lahutamatus”

Teine mõiste, mida ma sooviksin lähemalt vaadelda, on “lahutamatus”. Nagu me teame, õpetab Katoliku Kirik, et mitte ühelgi maapealsel autoriteedil ei ole võimu lahutada sõlmitud ja teoks tehtud sakramentaalset abielu. Selline abielu saab lõppeda ainult ühe abikaasa surmaga. Seepärast nimetataksegi sellist abielu “lahutamatuks”.

Paljud sinodiisad väljendasid veendumust, et sellist mõistet ei peaks enam kasutama. Chicago peapiiskop Blaise Cupich leiab, et see mõiste on “liiga juriidiline” ja paljude jaoks “liiga raskesti mõistetav”. See tekitavat arusaama, et “abielu ei tähenda mitte lahutamatut sidet, vaid käeraudu”. Alternatiivina pakkus ta välja mõiste “elukestev truudus”. Seda mõtet toetas ka Dublini peapiiskop Diarmuid Martin: “Enamus perekondi ei tunne, et nad oleksid lahutamatud”, ütles ta, “vaid nad lihtsalt elavad truuduses ja läheduses ning üksteise eest hoolitsedes”.

Veel kolmaski sinodiisa, Westminsteri peapiiskop kardinal Vincent Nichols, kõrvutas kontrastselt neid kahte mõistet, lausudes, et “lahutamatust” võidakse näha millegi “ebaatraktiivse ja objektiivsena”, samas kui “truudus” on “elulähedane” mõiste. Ta rõhutas, et tähtis on kasutada mõisteid, millest kõik inimesed aru saaksid.

Seega soovitasid sinodiisad selle mõiste asendamist, põhjendades seda suurema selgusega.

Paraku annaks see vastupidise tulemuse, sest “lahutamatus” ja “truudus” või “ustavus” ei tähenda kindlasti ühte ja sama.

Abielusideme lahutamatus kestab ühe abikaasa surmani, samas kui abielutruudus kas on või ei ole. Abielu jääb lahutamatuks sõltumata sellest, kas abikaasad on abielu kestel teineteisele truud või mitte.

Seega ei saa mõistet “lahutamatu” niisama lihtsalt “truudusega” asendada. Ja kui see nii ka oleks, looks see arusaama, et abielu kestab või kehtib ainult senikaua, kuni abikaasad on teineteisele truud. See on olnud ka mõningate Idakiriku teoloogide seisukohaks, kes on sellega õigustanud teise abielu sõlmimise praktikat.

Seega ei vasta tõele väide, et “lahutamatuse” mõiste asendamine “truuduse” mõistega muudaks Kiriku õpetuse katoliiklastele arusaadavamaks – tegelikult tähendaks see õpetuse sisu muutmist.

Et muudatused keelekasutuses viiksid Kiriku Traditsiooni mõranemiseni, tunnistas avameelselt Genti piiskop Lucas Van Looy, öeldes Vatikani pressibriifingul järgmist: “See oleks uue Kiriku algus,” ütles ta, “ning sellise Kiriku lõpp, mis iga olukorra kohta otsuse langetab”.

2. Absoluutsete moraalitõdede eitamine

Üleskutsega mõistete muutmiseks on lähedalt seotud ka järgmine “progressiivse” strateegia element, mida ma käsitleda sooviksin, nimelt katse efektiivselt kaotada arusaam, et teatud teod on seesmiselt kurjad – selleni püütakse jõuda objektiivselt patuste tegude positiivsete aspektide rõhutamise kaudu.

Nii näiteks rõhutatakse sinodi lõppraportis Instrumentum Laboris erinevate kooseluvormide nn positiivseid aspekte, esitamata selget seisukohta, et abieluvälised seksuaalaktid on oma olemuselt patused ning tekitavad kahju nii üksikisikutele kui ühiskonnale.

Tegelikult minnakse dokumendi paragrahvis 102 koguni niikaugele, et kodanlikku abielu ja vaba kooselu kirjeldatakse “kestva ja stabiilse, elule avatud liiduna” ning sakramentaalset abielu “võimaliku hüvena, millest tuleb kõnelda kui pereelu rikastavast ja tugevdavast kingitusest”. Sellega antakse selge vihje, et tsiviilabielud, mida Kirik ei tunnista kehtiva abieluna, ning koguni vabaabielu on aktsepteeritavad pereelu vormid.

Sellele viitab ka paragrahv 99, milles kõneldakse kooselu positiivsete aspektide väärtustamisest enne kui “võidakse jõuda sakramentaalse liidu täiuseni”, justkui oleks abieluvälises seksuaalsuhtes juba teatav annus legitiimsust.

See, milleni patuste kooseluvormide “positiivsete aspektide” kiitmisega tegelikult jõutakse, on nendega kaasnevate patuste tegude olemusliku kurjuse hägustamine või isegi eitamine.

Sellegipoolest olid paljud sinodiisad täis otsustavust sellist lähenemisviisi järgida. Üks kardinalidest, Vincent Nichols, läks isegi niikaugele, et kritiseeris avalikult sinodil vastandlikku seisukohta väljendanud vaimulikke. Ajakirjale America antud intervjuus ütles ta, et sinodil osales piiskoppe, kelle jaoks “oli väga raske ühelgi viisil tunnistada, et headuse seemneid võib ilmselgelt näha ka olukordades, mida nemad sooviksid liigitada lihtsalt ebamoraalseteks”. Ta jätkas selliste piiskoppide süüdistamist väites, et nende motiivideks on “hirm ja ärevus”.

Selliste vaadete aluseks olevat  absoluutsete moraalitõdede eitamist väljendab ka Müncheni ja Freisingi peapiiskopi, paavst Franciscus I üheksast kardinalist koosnevasse siseringi nõukogusse kuuluva kardinal Reinhard Marxi avaldus:

“Kuidas saavad inimesed ennast meie hulka kuuluvatena tunda, kui meie hinnangul elavad nad surmapatu seisundis?”

Ta jätkas:

“On küsitav, kas teises, tsiviilabielus toime pandud seksuaalaktide üle on võimalik otsustada ilma elulisi olukordi arvestamata. Kas me saame kõiki teise abielu seksuaalakte käsitleda abielurikkumistena?”

Vastuse kardinal Marxi küsimusele leiab Kiriku muutumatust õpetusest, mida väljendas paavst Johannes Paulus II oma ringkirjas Veritatis Splendor järgmiste sõnadega:

“Mõistus tunnistab, et on olemas inimese tegevuses selliseid objekte… mida Kiriku moraaliõpetuse traditsioonis on nimetatud ‘olemuslikult kurjadeks’: nad on sellised alati ja per se, ehk teisisõnu, nad on seda tulenevalt oma objektist, sõltumatult tegutseja varjatud eesmärkidest ja välistest asjaoludest.”

Kardinal Marxi mõtteavaldus on vaid üks näide paljudest, kuidas mitmed juhtivad prelaadid avalikult katoliku õpetuse tagasi lükkasid; mistõttu pole ka üllatav, et Astana peapiiskop Pęta Kasahstanist pidas sinodil vajalikuks ütelda, et paljude osalejate sõnavõttudest levib “põrgulehka”.

3. Üleskutse “detsentraliseerimisele”

Kardinal Reinhard Marx varustab meid hea sissejuhatusega “progressiivse” strateegia kolmanda aspekti käsitlemisse. 2015. aasta veebruaris ütles kardinal Marx Saksamaa kirikule viidates:

“Me ei ole Rooma filiaal. Iga piiskoppide konverents vastutab pastoraalse töö eest oma kultuurikontekstis ning peab Evangeeliumit kuulutama omamoodi. Me ei saa jääda ootama sinodi arvamust selle kohta, kuidas me abielu ja perekonda puudutavat pastoraalset hoolitsust kujundama peaksime.”

Sarnaseid üleskutseid õpetusliku autoriteedi üleandmiseks piiskoppide konverentsidele võis sinodil sageli kuulda. Abt Jeremias Schröder Saksamaalt, kes osales sinodil Ordude Ülemjuhtide Liidu (Union of Superiors General) esindajana, lausus Vatikanis peetud pressikonverentsil järgmist:

“Paljudes üldarutelude ajal peetud kõnedes mainiti võimalust lahendada küsimusi kohalikust kultuurikontekstist lähtuvalt. Ma ütleksin, et sinodil võis kuulda umbes kahtkümmet kõnet, ning ainult kahel või kolmel korral väideti, et võimu üleandmist ei tohiks lubada, kuna sel oleks Kiriku ühtsusele hukatuslikud tagajärjed… Mina näiteks olen sakslane ja mulle näib, et lahutuste ja kordusabielude küsimus on Saksamaal väga tugevalt ja laialdaselt tajutav, rohkem, kui kusagil mujal. See on valdkond, kus võiks olla ruumi originaalsete pastoraalsete ideede jaoks, niisamuti nagu ka homoseksuaalsust puudutavas, kuna see on teema, mis kultuuriti väga varieerub. Rahvuslikud piiskoppide konverentsid peaksid saama loa pastoraalsete lahenduste otsimiseks, mis oleksid kooskõlas igaühe spetsiifilise kultuurikontekstiga.”

Sama abti sõnu tsiteeritakse ka ühes Saksamaa ajalehes:

“Me ei vaja igale probleemile ühtset, kogu Kirikut hõlmavat lahendust, mis oleks vastu võetud Roomas. Kirik peaks jõudma kokkuleppele tõsiasjas, et maailma erinevates regioonides ja ühiskondades võiks lubada erinevaid käsitlusi perekonna kui eriti keeruka ainese osas.”

Ehk teisisõnu: Kiriku erinevad osad võiksid moraaliküsimustes omaks võtta erinevad käsitlusviisid.

Õpetusliku autoriteedi detsentraliseerimisele andis hoogu paavst Franciscus I oma 17. oktoobril 2015 tehtud pöördumises, milles ta ütles: “tunnen vajadust jätkata võimu eluterve detsentraliseerimisega piiskoppide konverentsidele.”

See kordab üleskutset, mille ta juba varem oli esitanud apostellikus üleskutses Evangelii Gaudium: piiskoppide konverentsidele tuleks anda “ehtne õpetuslik autoriteet”.

Säärased üleskutsed on murettegevad, eriti arvestades asjaolu, et autoriteedi üleandmist innukalt toetavad prelaadid, nagu kardinal Marx, on needsamad, kes sammuvad Katoliku Kiriku õpetusega vastuollu viival rajal, tunnistades näiteks, et “lahutatud ja tsiviilabielu sõlminud” inimesed võiksid saada püha Armulauda, ilma et nad oma eluviisi muudaksid.

Elava kujutluspildi sellest, milline detsentraliseeritud Kirik välja võiks näha, pakkus meile Chicago peapiiskop Cupich, kes kõneles Roomas ettevalmistamatult korraldatud pressikonverentsil, et Pühale Armulauale võiks lisaks “lahutatud ja taasabiellunud inimestele” lubada ka homoseksuaalse elustiili harrastajaid.

Kui seda teed mööda edasi minnakse, võime peagi näha, et praktikat, mis ühes maailma otsas peetakse surmapatuks, nähakse mujal täiesti aktsepteeritavana.

Selline lähenemisviis on kahtlemata täielikus vastuolus ortodoksse arusaamaga Katoliku Kiriku olemusest, sellisest Kirikust, mida Püha Robert Bellarminus defineeris kui “inimeste kogu, keda liidab omavahel ühe ja sama kristliku usu tunnistamine ning samadest sakramentidest osasaamine seaduslike hingekarjaste, eeskätt Rooma paavsti juhtimisel, kes on Kristuse ainus asemik maa peal”.

Kirikul ei ole lihtsalt võimalik õpetada erinevates maailmapiirkondades usu ja moraali küsimusi erineval viisil ning jääda samas Katoliku Kirikuks.

4. Vanemate õigused lastele esmase hariduse andjatena

Korraline sinod lõppes 24. oktoobril lõppraporti koostamisega. On märkimisväärne, et see lõppdokument on seniajani kättesaadav ainult itaaliakeelsena. Lasime sellest tõlkida erinevaid katkendeid ning loetu tekitas meis suurimat murelikkust. Paragrahvid 84–86 sisaldavad mitmeid viiteid “lahutatute ja taasabiellunute” lubamisest Pühale Armulauale. Teistes paragrahvides, näiteks paragrahvis 71, on ekslikult rõhutatud patuste kooseluvormide “positiivseid aspekte”, mida me eelpool käsitlesime.

Oma tänase kõne lõpetuseks suunaksin aga teie tähelepanu hoopiski paragrahvile 58, mis käsitleb seksuaalharidust. Selles on öeldud:

“Perekond, säilitades küll hariduses primaarse positsiooni (vt Gravissimum Educationis, 3), ei saa olla ainsaks seksuaalhariduse andjaks”.

Et aru saada, miks see lõik endast vanemlikele õigustele tõsist ohtu kujutab, peame esmalt vaatlema kahte asja: esmalt ohte, millesse vanemad ja lapsed on seadnud riikide valitsused ja rahvusvahelised organisatsioonid ning teiseks Kiriku traditsioonilist reaktsiooni sellistele ohtudele.

Esmalt peame aru saama sellest, et maailma kõige võimsamate poliitikute, nii riikide kui rahvusvaheliste organisatsioonide nagu ÜRO juhid on võtnud kindla suuna takistada vanemate kui oma laste esmaste hariduseandjate õiguste teostamist.

Vaatamata faktile, et Inimõiguste ülddeklaratsiooni 26. artiklis on öeldud, et “Vanematel on oma lastele antava hariduse liigi valimisel eesõigus”, on ÜRO Lapse õiguste konventsiooni järelevalvekomitee asunud riikidele, eeskätt Aafrika riikidele survet avaldama, et anda lastele alates 12. eluaastast juurdepääsuõigus rasestumisvastastele vahenditele ja abordile ilma nende vanemate teadmise ja nõusolekuta.

Lisaks sellele propageerivad ja edendavad UNESCO ja Maailma Terviseorganisatsioon eluvastaseid ja pornograafilisi seksuaalhariduse programme, mis kompavad võimalusi, kuidas tühistada vanemate rolli oma laste esmaste harijate ja kaitsjatena.

Lääneriikide lapsevanemad on ilma jäetud õigusest kontrollida oma laste koolides, sealhulgas katoliiklikes koolides, antavat seksuaalharidust. Näiteks Inglismaal ja Walesis on lastele võimaldatud ligipääs rasestumisvastastele vahenditele ja abordile ilma vanemate teadmata, ning Inglismaa ja Walesi piiskoppide konverentsi otsuse alusel on selline võimalus olemas ka katoliiklikes koolides õppivatel lastel. Lisaks sellele korraldab Briti algkoolide õpetajatele koolitusi sõjakas homoõiguslaste organisatsioon Stonewall – nende eesmärgiks on õpetada lastele, et suureks saades võivad nad abielluda ka samast soost inimesega. Stonewalli koolitused toimuvad kohalike katoliku piiskoppide loal ka katoliiklikes algkoolides.

Kuidas Kirik sellistele ohtudele varem on reageerinud?

Paavst Johannes Paulus II kordas Kiriku senist õpetust oma apostellikus kirjas Familiaris Consortio, sõnades järgmist:

“Seksuaalhariduse andmist, mis on lapsevanemate põhiõigus ja kohustus, tuleb alati läbi viia nende tähelepanelikul jälgimisel kodudes või vanemate poolt valitud ja kontrollitavates haridusasutustes.”

Võrrelge seda seisukohta järgmisega. Sinodi seisukoht kõlab:

“Perekond… ei saa olla ainus seksuaalhariduse andmise koht.”

Kuid Johannes Paulus II õpetas, et see on täielikult vanemate otsustada, kas nad kaasavad sellesse institutsioone väljastpoolt perekonda ning kui nad selle valiku teevad, siis peavad sellised institutsioonid olema vanemate poolt kontrollitavad ning lapsed peavad jääma “vanemate tähelepaneliku jälgimise alla.”

Paavst Leo XIII väljendas sama õpetust oma ringkirjas Sapientiae Christianae:

“Vanematel on loomupärane õigus oma lapsi õpetada, kuid sellele lisandub kohustus, et lapse harimine ja juhendamine peavad olema kooskõlas lõppeesmärgiga, mille jaoks laps Jumala õnnistusel sündis. Seetõttu on vanemate kohustuseks teha kõik neist olenev, et vältida  sekkumist nende õigustesse selles küsimuses ning olla täiesti kindlad, et nende laste haridus jääb nende kontrolli alla ja aitab kaasa nende kristliku kohustuse täitmisele.”

Paavst Pius XI märkis oma ringkirjas Divini Illius Magistri järgmist:

“Ajalugu tunnistab, kuidas – eriti nüüdisajal – riik on tarvitanud ja tarvitab vägivalda õiguste kallal, mille Jumal on perekonnale andnud. Samal ajal näitab see suurepäraselt, kuidas Kirik on neid õigusi alati kaitsnud. Parim tõend selle kohta on eriline usaldus, mida lastevanemad katoliku koolide vastu tunnevad.”

Kahjuks ei saaks Pius XI neid sõnu tänapäeval enam öelda, kuna katoliiklastest vanemate usaldust katoliiklike koolide suhtes on süstemaatiliselt rikutud.

Möödunud nädalal korraldas Paavstlik Teaduste Akadeemia seminari, mille teemana kuulutati välja arutelu, kuidas kasutada lapsi “muutuste käivitajatena” jätkusuutliku arengu tagamisel. Seminarile olid kutsutud mitmed rahvusvahelise rahvastikukontrolli juhtivad arhitektid, teiste seas ÜRO peasekretäri Ban Ki-Mooni erinõunik Jeffrey Sachs.

Jeffrey Sachs on innukas rahvastikukontrolli toetaja, kes on võtnud oma eriliseks hooleks sündimusmäära drastilise alandamise Aafrikas rasestumisvastaste vahendite kasutamise suurendamisele suunatud riiklike programmide abil. Oma 2008. aastal ilmunud raamatus Common Wealth: Economics for a Crowded Planet (“Ühine heaolu: majandus ülerahvastatud planeedil”) loetleb ta muuhulgas üles positiivseid efekte, mida tema hinnangul on riikide rahvastikutasemele avaldanud abordi legaliseerimine.

Tema ettekande lühikokkuvõttest leiab väite, et lapsi ohustavad teadusevastaste vaadetega “vanemad” ja “religioossetele põhimõtetele tuginevad asutused”.

Samast kokkuvõttest leiab ka hinnangu, et katoliiklikud koolid peaksid “omaks võtma ÜRO säästva arengukava eesmärgid” – needsamad eesmärgid, mille teostamiseks kutsutakse üles “reproduktiivse tervise” (reproductive health) ehk teisisõnu, abordi ja rasestumisvastaste vahendite üleüldisele kättesaadavaks tegemisele.

Sellega seonduvalt on eriti häiriv, et ringkirja Laudato Si paragrahvides 209–215 käsitletakse haridust environmentalismi võtmes, viitamata sealjuures kordagi lapsevanematele ja nende rollile.

Selles kontekstis demonstreerib asjaolu, et korralise sinodi lõppraporti paragrahvi 58 kiitis heaks 94% sinodil osalenud vaimulikest, kirikujuhtide poolset väga tõsist eksimust nende ohtude tunnistamisel, millega lapsevanemad kaasajal silmitsi seisavad.

Sooviksin lõpetada tsitaadiga ühelt varasemalt paavstilt, Pius XII-lt, kes juba 1946. aastal tundis muret kriisi pärast, millega me täna silmitsi seisame. Küsimuse, mille tema tookord esitas, peaksime endile esitama ka täna. Ta ütles:

“Sellel teemal on palju kõneldud, kuid ilma hädavajaliku mõistelise selguseta jääb “uus teoloogia” millekski, mis peab olema pidevas muutumises, järgides kõikide teiste maailma asjade eeskuju, mis on pidevas muutumises ja liikumises, jõudmata iial lõpule. Kui me aktsepteeriksime sellist kontseptsiooni, siis mis saaks katoliku usu muutumatutest dogmadest ning usu ühtsusest ja stabiilsusest?”

Täna tuleb meil rohkem kui eales varem ustavaks jääda Katoliku kiriku muutumatutele õpetustele.

Voice of the Family kodulehelt inglise keelest tõlkis Marju Õunpuu

Avaldatud esmalt portaalis Kiriklik Vaatleja