Prioriteediks number üks peab olema valimistulemuste usaldusväärsus. Ei tohi tekkida kahtlust, kellele minu hääl läks. Kui täielikult kontrollitavat e-hääletussüsteemi ei õnnestu luua või kui seda ei soovita teha, siis tuleb paberhääletusele tagasi minna, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli emeriitdotsent Kuno Janson Objektiivile.
2023. aasta riigikogu valimistel kasutatud riigikogu e-hääletussüsteemi arendust on juhtinud Reformierakonna tipp-poliitik Hannes Astok (e-riigi akadeemia tegevjuht). Selle valimissüsteemi usaldusväärsust põhjendatakse sellega, et programmi kood on usaldusväärne ja testitud asjatundjate poolt. Samuti on asjatundjate poolt kontrollitud, et kasutusel oli just see testitud programm. Kahjuks pole teada, kes on kõiki asjatundjaid kontrollinud, et nad ei peta. Väike arv avalikkusele vähe tuntud inimesi ei ärata usaldust. Vaja oleks sellise e-hääletuse süsteemi kontrollimise võimalust.
Kui kontrollimise võimalust ei ole, siis see põhjustab umbusku. EKRE erakond kahtleb valimiste tulemustes. Osal inimestest on tekkinud ka ebaõiglustunne, rahulolematus ja jõuetu viha. Inimeste rahu on rikutud.
Kasutatud e-valimissüsteemi tegemisel on see püütud teha võimalikult sarnaseks paberhääletussüsteemile. Paberhääletussüsteemis ei saa tagantjärele kontrollida, kellele minu hääl läks. Seda süsteemi peab pimesi usaldama. Ja seda ka usaldatakse pimesi. Usaldust äratab see, et neid valimisi korraldab suur hulk inimesi. Nii suur, et see on juba osa rahvast. On iseenesest mõistetav, et rahvas on aus ja ei peta iseennast.
Väikest arvu e-valimiste läbiviijaid ja ka kogu häälte liikumist e-masinavärgis on vaja kontrollida. Seda ütleb inimeste sisetunne. Kui paberhääletusele sobib pimesi usaldamine, siis e-hääletusele see ei sobi.
E-hääletuse kontrollitavaks tegemisel tekib aga probleem valimissaladuse hoidmisel. Põhiseaduse § 60 sätestab, et valimised on vabad, üldised, ühetaolised ja otsesed ning et hääletamine on salajane. Ka e-hääletamisel tuleb tagada, et hääletamine toimuks vabalt ning et e-hääl jääks salajaseks.
Elektroonilisel hääletusel saabuvad interneti kaudu valimissüsteemi valija isikuandmed ja valitud kandidaadi andmed ühes ümbrikus. E-häälte lugemisel on vajalik säilitada valija hääle salajasus. Selleks eraldatakse töötlemise käigus e-häälest valija isikuandmed (digitaalallkiri). Peale seda ei ole enam võimalik kontrollida, kellele minu hääl läheb. Kuid e-hääletuse usaldusväärsuse jaoks on selline kontroll hädavajalik.
Näib, et on sundvalik, kas hääle salajasus või valimiste usaldusväärsus. Siiski ei ole asi nii hull. Põhiseadus ei sätesta valimissaladuse säilitamise viisi. Elektroonilisel hääletusel on hääle salajasuse hoidmiseks rohkem võimalusi kui paberhääletusel. Seda saab vajadusel kasutada.
Pimesi usaldamine ei ole aga tänapäeval võimalik ühiskonnas välja kujunenud käitumisnormide tõttu. Eesti poliitmaastikul kaklevad kõik kõigega. seda isegi ei varjata. Valimiskampaania ajal hakkas Reformierakond kasutama mõistet EKREIKE (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Isamaa, Keskerakond). Sellele mõistele üritati anda tähendus, et need kolm erakonda tahavad ikestada eesti rahva ja demokraatial on lõpp. See oli laimujutt.
Tavaliselt selgitatakse valimiste eel rahvale, kuidas on kavatsused elu edasi viia. Seda püüavad kõik erakonnad teha igaüks omal viisil. Aga nüüd tuleb Reformierakond lagedale jutuga, et kolm erakonda on rahvavaenlased ja meie võitleme nendega. Asuge meie poolele. See on ju üleskutse sõja pidamisele. Sõjaolukord muudab automaatselt käitumisreegleid.
Sõjaolukorras ei saa olla erapooletuid. Kõik on sõtta haaratud. Kõiki erapooletuid loetakse vaenlasteks. Kõik vaenlase kohta käivad laimujutud võetakse kriitikata omaks. Kõiki oma poole kohta käivaid põhjendamata ülistusjutte võetakse ilma enesekriitikata omaks. Tulemuseks on see, et õiget objektiivset pilti pole kellelgi. Teadmatuse tõttu tekib massiline vale arvamuste levitamine. Kõik valetavad, kas teadlikult või teadmatult. Kõik kardavad usaldada. Kui pudelilt on kork pealt võetud ja valetamise vaim on pudelist välja lastud, siis tuleb koos selle paha vaimuga elada.
Ja inimesed ei saa enam elektroonilise hääletuse läbiviijaid ja nende elektroonikat pimesi usaldada. See elektroonika võib olla väga hea (tõenäoliselt ongi) ja hääletuse läbiviijad võivad olla täiesti ausad, kuid see ei loe midagi. Rahvas on ülesse ärritatud. Kõikide sõda kõikide vastu on käima pandud. Terve ühiskond on kaheks pooleks jagunenud – liberaalideks ja konservatiivideks. See, et rahvas hakkaks elektroonilisi valimisi pimesi usaldama, ei tule enam kõne allagi.
Elektrooniline hääletamine peab olema garanteeritult usaldusväärne. Ja see peab ka paistma usaldusväärsena. Oma hääle kontrollimine peab olema sama lihtne kui pangas oma kontol oleva raha kontrollimine. Valimiste ajal peab alati (lausa igal ajamomendil) näha olema, kui palju inimesi on juba valimas käinud ja kui palju hääli on iga kandidaat saanud. See loob mulje, et ma saan valimiste käiku jälgida.
Kui valimised lõpevad, siis peavad lõplikud valimistulemused kohe näha olema. Muidu tekib kahtlus, et keegi korrigeerib valimistulemusi oma huvides. Kogu valimiste käik peab olema elektrooniliselt protokollitud ja protokoll tuleb varustada selliste lugemisvahenditega, et seda suudab lugeda ka ilma eriettevalmistuseta inimene.
Prioriteediks number üks peab olema valimistulemuste usaldusväärsus. Ei tohi tekkida kahtlust, kellele minu hääl läks.
Valimiste salajasust e-hääletusel saab tagada ka arvuti kast, millele on piiratud arvu isikute juurdepääs. Valve all olev arvuti kast on nagu suur turvaümbrik, mille sisse tulevad interneti kaudu krüpteeritud hääled. Ka peale häälte avamist jäävad hääled elektroonilisele kujule ja ei ole ilma nuhkimise tarkvarata nähtavad. Hääletussaladust ei rikuta. Kuid arvutis olev hääletaja ja häälesaaja vaheline seos võimaldab hääletajal saada vastuse küsimusele, kellele tema hääl läks. Üle kontrollimine annab võimaluse väita, et valimispettust ei ole.
Valimiste arvutit valvavatel isikutel jääb võimalus valimissaladust lekitada. Kuid selle lekitamise eest peavad nad kandma vastutust seaduse ees. Arvuti kasti valvavatel isikutel ei ole aga võimalik valimistulemusi niiviisi võltsida, et see varjatuks jääks. Iga valija saab oma häält kontrollida ja kogu valimiste käiku on lihtne kontrollida protokolli lugemisega.
Kui täielikult kontrollitavat e-hääletussüsteemi ei õnnestu luua või kui seda ei soovita teha, siis tuleb paberhääletusele tagasi minna.
Praegune seis ei ole rahuldav. Valimiskomisjon viis 2023. aasta riigikogu valimised läbi nii, et riigikohus ei suutnud kõiki valimiste kohta esitatud kaebusi sisuliselt läbi vaadata. Põhjus on selles, et olemasolev paberhääletusele mõeldud seadusandlus ei sobi e-hääletusele.
Kasutatud valimisprogrammi põhimõtteline lahendus oli selline, et valimispettuse puudumist oli väga raske kontrollida. Programmi töö käigus oli hävitatud valija ja kandidaadi vaheline seos. Kaebuste kontrollimiseks kuluv aeg oli selle tõttu ettearvamatult suur. See oli kordades suurem, kui seadusandja poolt selleks antud aeg. Seaduseandja oli aja määramisel lähtunud paberhääletusest. Lõppkokkuvõttes oli riigikohtult võetud võimalus veenvalt näidata, et kaebused ei ole põhjendatud.
Sellist olukorda oleks pidanud valimiskomisjon ette nägema siis, kui ta tegi e-valimiste programmi valikut. Juba enne e-valimiste programmi juurde asumist on vaja infotöötlemise põhimõtted detailideni läbi mõelda ja kõik olulised infotöötlemise operatsioonid ette näha. Samuti ka kõik kontrollimeetmed. Peab olema juhend programmi loomiseks. Seadusandja peab selle juhendi heaks kiitma kui põhiseaduse tasandi dokumendi.
Teema on neutraalne. Garanteeritult õiglastest valimistest on kõik erakonnad huvitatud. Koalitsiooni ja opositsiooni vaheline koostöö peaks sujuma. Eesti rahvale on vaja midagi kindlat ja usaldusväärset. Jõudu tööle.