Kunstiteadlane akadeemik Irina Antonova, kes juhtis pool sajandit A. S. Puškini nimelist kujutavate kunstide muuseumi, arutleb kunsti olemuse üle meie ajal.
Ma arvan, et 20. sajandi esimestel aastakümnetel lõppes üks gigantne ajalooline kunstiperiood, mis algas renessansiga. Oleme tõeliselt suure kunstisüsteemi kriisi tunnistajateks ja see kriis võib kesta enam kui ühe sajandi, saadetuna reministsentsiatest (lad reminiscentia – mälestus; kaasaegses kunstis kasutatavad varasema kunstiepohhi elemendid ja motiivid). Seda on juhtunud erinevatel etappidel: antiikajast keskajani, keskajast renessansini. Ja nüüd, olles endasse haaranud pea terve 20. sajandi, kestab see kriis tõenäoliselt ka kogu 21. sajandi.
Minult küsitakse sageli, mis asi on see Malevitši "Must ruut". Ma vastan, et see on deklaratsioon: "Poisid, kõik on läbi." Malevitš ütles toona õigesti, summeerides deformatsiooni ja hävingut, mis peegeldus eelkõige kubismis. Ent keeruline on sellega leppida. Nii algaski järgnev: dadaism, sürrealism, "lükkame maailma pjedestaalilt, riietades ta absurdi", ja algas millegi ebamäärase galopp otsekui tirtsujalgadel. Ja nii edasi ja kaugemale… juba jõudsime kontseptualismi ja meist ujus mööda hai formaliinis (briti kunstnik Damien Hörst eksponeeris formaliinis säilitatavat tiigerhai laipa, mis müüdi 12 miljoni dollari eest – tlk).
Aga see ei ole veel piisav – mida veel sellist ette võtta, et üllatutaks, ent päris kaela ei murtaks? Veel enam – alates 18. sajandist algas globaalne protsess, mida mina nimetan "Jumalate hukuks". Mitte asjata ei kirjutanud Richard Wagner sellenimelist ooperit. Mütoloogilisel faktoril ei ole enam mõju plastilisele kunstile (kunstiliigid, mida võetakse vastu nägemismeelega jagunevad kujutava kunsti alaliikideks – kunst, skulptuur, graafika jne – ja mittekujutavaks – arhitektuur, disain, dekoratiivkunst – tlk).
Võib maalida teose "Kristuse ilmumine rahvale" (Aleksander Ivanov, teos valmis aastatel 1837–1857) ka 30. sajandil, ent meile tuntud suure kunsti ajastu on selleks ajaks möödas. Me näeme, mismoodi lõhutakse esteetika, hinge ja ideaalide põhimõtteid – see tähendab lammutatakse kunst kui kõrge eeskuju, mille poole on vaja püüelda, tajudes oma inimlikku ebatäiuslikkust. Võtke kas või Dostojevski. Tema Sonjake (tegelaskuju romaanis "Kuritöö ja karistus", vaesunud aadlineiu, kes elatab end prostitutsiooniga – tlk) säilitab ingelliku hingekõrguse kõige kohutavamates tingimustes. Ent uuel ajal, seega ka kunstis, ei ole Vaimu enam kellelgi vaja. Ent kunst, tahate te seda või mitte, tähendab alati dialoogi maailmaga.
Maailmas aga on alles vaid reaalsus nagu sein, nagu hunnik telliskive, mida meile näidatakse öeldes: vaat see on kunst. Või näidatakse piirituses prepareeritud haid. Ent see võib esile kutsuda vaid vastikustunde. Teisiti ei saaks, sest ta ei kanna endas mitte midagi ülendavat, see tähendab ideaali. Kuidas ehitada maailma ilma ideaalita? Ma ei ole prohvet, ent minu jaoks on selge: see, mida näidatakse praegu meie biennaalidel, see kaob, sest konserveeritud haid ja lambad ei ole kunstiline vorm. See on žest, ilming, ent mitte kunst.
Kuni kestab – ja ta jääb kestma kauaks – ajastu, mil valitsevad reproduktsioonid, inimese mitteotsene kontakt kunstiteosega. Isegi muusikat kuulame kõrvaklappidest, ent see on oluliselt erinev elavast muusikast. Reproduktsioon on degenereeriv, ta ei loo mõõdet, mis veel rääkida muust. Taavet (Michelangelo skulptuur) ja tema vähendatud jäljend ei ole sama teos, ent meie taju, mis teeb vahet erinevusel, on kaotatud. Inimesed, kes vaatavad telesaadet mõnest kunstinäitusest, ütlevad: "Milleks peaksime koha peale minema, nägime ju kõike." Ja see on väga nukker, sest ükski edasiandmine teleülekande kaudu ei õpeta nägema, ei õpeta vaatama. Parimal juhul lubab see jäädvustada teemat.
Vähehaaval harjuvad inimesed elama ilma kunstmälestisteta. Hoolimata turismist ja võimalusest maailmas leiduvat oma silmaga näha, hakkavad uued põlvkonnad üha enam kasutama koopiaid, mõistmata, et koopia ja originaalteose vahel on mõõtmatult suur vahe. See sõltub kõigest: mõõtudest, materjalist, loomismaneerist, värvist, mida on võimatu adekvaatselt jäljendada, vähemalt täna.
Pooltoonid ja ka värvide tumenemine, millest aegade möödudes saab osa teosest, marmor või pronks ja nii edasi ja nii edasi – selle tunnetamine on mass- ja taastootmise ajastul kaotatud. Ma ei ole müstik, kinnitades, et eksisteerib kunstniku poolt teosesse selle valmimise jooksul talletatud jõu peegeldumine. See antakse edasi vaid vahetu kontakti läbi. Sama kehtib muusika puhul. Kuulata muusikat kontserdisaalis ja sama teost kasvõi parimal helikandjal – oma mõju poolest on neid võimatu võrrelda. Ma ei hakka parem rääkimagi sellest osast ühiskonnast, kes loeb "Sõda ja rahu" sajaleheküljelist varianti.
Sellises lühendatud, kokkusurutud ja monotoonses olustikus hakkabki inimkond elama ja ma kardan, et pikalt. On eluliselt vajalik kasvatada inimeses taas arusaamine, et ta ise vajab originaali kui elavat allikat säilitamaks tundeelu täisväärtuslik toonus.
Tehnoloogia võim viib selleni, et kõik piirdub informatsiooni ammutamisega, ent kas tuleviku inimene suudab lugeda sügavust, mõista sisu ja eriti seal, kus see on varjatud? Või ta ei näe midagi näiteks Surikovi "Bojaaritar Morozovis" (maal mõõtmetega 304 x 586 cm, valmis aastatel 1884–1887, kujutab vanausulise bojaaritari vahistamist riigivõimude poolt – tlk) peale faabula: saanidel veetakse minema naist, kes on tõstnud oma käe ususümboliga, ümberringi on aga rahvas. Ent miks sõidab saan alumisest paremast nurgast suunaga maali vasakusse nurka? See aga, muuseas, ei ole tühiasi. Surikov töötas kaua selle maali kallal ja tegi selle just nimelt selliseks. Kas hakkavad inimesed mõtlema selle üle, miks üks või teine portree on profiilis, teine faasis? Või miks on portree foon lihtsalt must?
Et kunsti sisu oleks kättesaadav tuleviku inimestele, on vaja vaadelda olemuselt suuri maale, lugeda olulisi raamatuid – nad on põhjatud. Suurteos, mida loetakse uuesti üle erinevatel eluetappidel, avab meile endast uusi külgi. Seni on mulle veel teada inimesed, kes suuri raamatuid üle loevad. Neid on veel palju. Ent üha rohkem saab olema inimesi, kes ei hakka kunagi üle lugema ei Puškinit, ei Lermontovi, ei Goethet ega Thomas Manni. Poeesia mõistmine kaob samuti. Arvan, et tulevikus hakkavad vaid väga vähesed inimesed naudingiga lugema ridu "Gruusia nõlvadel lebab öine udu…" (A. S. Puškin, "На холмах Грузии лежит ночная мгла…").
Ma ei või ette näha muutusi kogu diapasoonis, nagu ei suutnud ette näha ka interneti tulekut, ent tean, et vajadus kunsti järele, selle esteetiliselt ideaalse inimtegevuse järele, hakkab koguma taas jõudu – ent praegu me ei tea, millises vormis. Kas teate, millest ma teen sellise järelduse? Sellest, et inimesed – teie, mina ja paljud teised – jätkavad maastike maalimist, luuletuste kirjutamist, olgugi, et oskamatult, ent vajadus on olemas. Väike laps joonistab alati esmalt ema. Alguses joonistab ringi ja kepikesed selle juurde, hiljem kui suudab, kirjutab sinna juurde "ema". Hiljem joonistab juurde majakese, sest ta ise elab seal. Hiljem sepitseb ta laulukese, toksib sõrmekesega klahve ja mängib meloodia. Eelajalooline inimene voolis volüümika Veenuse kui sünnitava Maa. Seejärel moondus ta Milose Veenuseks ja Olümposeks. Kuni meil on kaks kätt, käime püsti ja mõtleme, saab olema ka vajadus kunsti järele. See lähtub inimloomusest aegade algusest ja see saab nii olema kui seda muidugi, täiesti ära ei rüvetata. Kuni aga ei ole näha uut Rubljovi, Leonardot, Caravaggiot, Goyat, Monet'd, Picassot, ei ole vaja nii väga kurvastada – inimkond on loonud nii palju suurteoseid, et jätkub küllaga meile ja kõigile teistele.
Nii on kujunenud, et minu eriala eeldab ajaloolist nägemist. Ajaloos on juba olnud sellised hetked, kui kõik liikus finaali poole, ent siis ilmusid uued inimesed ja toimusid muutused. Sellele tulebki loota.
Internetis levitatud materjali tõlkis Roland Tõnisson