Sajad toidutööstuse ettevõtted töötavad "uuelaadsete toiduainete" väljatöötamise kallal, mis valmivad laboritingimustes, vahendab Welt.
Kogu valdkonnas valitseb praegu suur entusiasm, kes varem toodetega turule jõuab. Sajad ettevõtted kogu maailmas töötavad laboris tehtud kalaliha ja loomse liha väljatöötamise kallal alates suurtest rahvusvahelistest kontsernidest kuni start-up'ideni. "Seetõttu on ka valdkonna areng väga kiire", kommenteeris firma Gea Groupuue toidu valdkonna juhataja Jürgen Kroner, lisades, et ettevõtete nimesid ta nimetada ei tohi.
Uute kunstlike toiduainete väljatöötamist laborites nimetatakse ka nn rakupõllumajanduseks, mis tähendab loomsete ja taimsete toiduainete tootmist rakukultuurist. Rakku kultiveeritakse toidukeskkonnas väljaspool tema loomulikku organismi. "Sellisel viisil saab toota näiteks liha ilma, et tuleks loomi pidada ja neid tappa," selgitas Kroner.
Selleks on vaja loomseid tüvirakke, mis pannakse nn bioreaktoris kasvama, kus need jagunevad ja paljunevad. "Sellega tekib mass, mida järgmistes tootmisprotsessides rafineeritakse ja vormitakse," sõnas Kroner.
"Me ei pea mitte ainult leidma uusi teid toitumisel, vaid me peame need toiduained tegema ka taskukohaseks ja kättesaadavaks," lausus Kroner, kes peab selle teostumist lähikümnendil võimalikuks. "Selle aja sees näeme me nn laboritoiduaineid igas supermarketis. Siis on traditsiooniliste ja alternatiivsete toiduainete tootmise hinnad tasakaalustunud."
"Järgmine samm tuleb," möönab kunstliku toidu võidukäiku tulevikus ka Saksa Põllumajanduskoja president Hubertus Paetow, pidades silmas kogu ampluaad alates sordiaretusest kuni kudede sünteetilise valmistamiseni. "Kui ma tahame toitumismuutust, siis vajame poliitilist tahet ja kliente, kes oma harjumusi muudavad. Meil ei tohi olla mõtlemiskeelde," ütles Paetow.
Kunstlik toidutootmine ei säästa mitte ainult kliimat ja keskkonda, vaid see on oluline ka toitumisfüsioloogiliselt, nentis teadlane Rachel Mazac Helsingi ülikoolist. Uued kunstlikud toiduained olla palju toitainerikkamad, lisaks väheneb maa- ja veekasutus ning süsihappegaasiemissioon 83-87 protsenti.
Toimetas René Allik