Paasaööl, 21. aprillil 2019, lahkus 93-aastaselt igavikku armastatud ja tunnustatud vaimulik, teoloog, ajaloolane, kirjamees ja sõdur isa Vello Salo.
Vello Salo (kuni 1945. aastani Endel Vaher) sündis 1925. aasta 5. novembril Viljandimaal, Võisiku vallas kooliõpetajate perre. Ta õppis Odiste ja Lalsi algkoolis ning Põltsamaa Ühisgümnaasiumis. 1943. aastal astus ta gümnaasiumi lõpuklassist vabatahtlikult Soome sõjaväkke.
1944. aastal naasis Salo soomepoisina Eestisse, kuid Saksa vägede taandumise aegu ta vangistati ja viidi Saksamaale – põhjuseks katse hankida sakslastelt relvastust, et osutada Punaarmeele improviseeritud vastupanu.
1945. aastal osales Salo Sileesias toimunud lahingutes ja viibis "Tšehhi põrgus", kust tal õnnestus eluga pääseda ning Itaaliasse jõuda. Et oma Eestisse jäänud sugulasi repressioonidest säästa, võttis ta kasutusele nime Vello Salo.
1952. aastal lõpetas Vello Salo Roomas Pontificia Università Gregoriana filosoofialitsentsiaadi kraadiga, 1962. aastal Roomas Pontificium Athenaeum Angelicumi teoloogialitsentsiaadi kraadiga, 1964. aastal Roomas Pontificium Institutum Biblicumi kraadiga ning 1976. aastal kaitses ta samas teoloogiadoktori kraadi väitekirjaga "Phönizisch-hebräische Wortpaare" ("Foiniikia-heebrea sõnapaarid").
Aastatel 1966–1969 oli Salo professor Kaldea katoliiklaste seminaris Mosulis (Séminaire Syro-Chaldéen de St. Jean), 1976-1991 professor Toronto Ülikoolis, ühtlasi 1976–1985 eesti keele instruktor ja 1986-1987 lektor.
Aastatel 1974–2004 oli ta Kotkajärve Metsaülikooli lektor, 1993–1994 ka Tartu Ülikooli, 2001–2005 Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari ning 2003–2006 EAÕK Püha Platoni Seminari külalisprofessor. Aastatel 1996–2005 oli Salo ka okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni esimees.
Õpingute ja töö tõttu elas Salo pikemalt kümnes riigis ning õppis suhtlema kuni 16 erinevas keeles.
Aastast 2001 oli ta Pirita kloostri preester ja tegeles ka mitmesuguste, peamiselt vaimuliku sisuga raamatute kirjastamise ning eestikeelse Piibli uue tõlke toimetamisega.
2011/2012. õppeaastal oli isa Vello Salo Tartu Ülikooli vabade kunstide professor, kellena uuris armastuse mõistet ning armastuse käsitamist ja käsitlemist Eestis, eesti keeles, folklooris ja kirjanduses. Ta oli ka Helsingi Ülikooli audoktor.
Ta on tõlkinud itaalia keelde oluliste eesti luuletajate loomingut ning Piibli vanadest algtekstidest eesti keelde vaimulikku luulet. Teabekirjanduse alal on ta avaldanud uurimuslikke materjale eesti kultuuriloost ja ülevaateid okupatsioonivõimude repressioonidest Eesti territooriumil.
1998. aastast oli isa Vello Salo ka Eesti Kirjanike Liidu liige. Lisaks sellele on ta olnud ka paljude teiste kultuuriorganisatsioonide, sealhulgas Soome Kirjanduse Seltsi, Balti Uuringute Edendamise Ühingu, Eesti Teadusliku Ühingu Ameerikas, Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi (Rootsis) liige ning Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane.
Riiklike tunnustustena on ta pälvinud 1997. aastal Valgetähe II klassi teenetemärgi ja Riigivapi II klassi teenetemärgi aastal 2006. 2018. aastal valmis temast ka režissöör Jaan Tootseni dokumentaalfilm "Vello Salo. Igapäevaelu müstika".
Oma akadeemilise karjääri vältel on tema peamisteks uurimisvaldkondadeks olnud eksegees, kirikulugu, ajalugu (sh okupatsioonide repressiivpoliitika Eestis), kirjanduslugu (sh Eesti-Itaalia kontaktid), eesti kunstnikud välismaal ning Välis-Eesti perioodika.
Ta on koostanud ka artikleid teatmeteostele "The Catholic Encyclopedia", "Enciclopedia Cattolica", "Lessico Universale Italiano", "Enciclopedia dello Spettacolo", "Dizionario degli Istituti di Perfezione" ja "Eesti entsüklopeedia". Tema poolt 1962. aastal asutatud kirjastus "Maarjamaa" on välja andnud üle 50 teose.
Roomakatoliku kiriku Eesti apostelliku administratuuri koduleheküljel avaldatud järelehüüdes nenditakse, et kuigi isa Vello Salo panus Eesti kultuurilukku oli väga suur, oli ta eelkõige tuntud hea hingehoidjana.
Toimetas Martin Vaher
Isa Vello Salo – preester, kes armastas pühendunult nii Jumalat, inimest kui ka isamaad