Lauri Vahtre Konservatiivsel Konverentsil 26. novembril 2019. Foto: Objektiiv

Miks ei tohi? Sest kultuurimarksistid ei luba. See olevat rõhumine. Toksiliste rollide kaelamäärimine. Aga inimene peab olema vaba. Järgneb pikem sõnamulin teemal, kas vaba millestki või vaba millekski, vabaduse dialektikast ja dekonstruktsioonist, narratiivist ja diskursusest. Mille kokkuvõtteks selgub, et kõik on kohutavalt keeruline ja selge on vaid see, et konservatiivid ja traditsioonide austajad on ühiskonna jaoks nagu mürk elavas ihus, kirjutab ajaloolane ja poliitik Lauri Vahtre Objektiivi kolumnis.

Nii et võtke teadmiseks: lapsi ei tohi õpetada. Neile ei tohi õpetada, mis on hea ja mis on halb, sest nad peavad selle ise otsustama; neile ei tohi isegi seda õpetada, kuidas olla mees või kuidas olla naine, sest see on alles lahtine, kummaks nad hakkavad. Sellegi peavad nad ise ära otsustama. Hoopis hull lugu, kui keegi kipub õpetama, kuidas olla naine oma mehele või mees oma naisele, ema või isa oma lastele, tütar või poeg oma vanematele. 

Miks ei tohi? Sest kultuurimarksistid ei luba. See olevat rõhumine. Toksiliste rollide kaelamäärimine. Aga inimene peab olema vaba. Järgneb pikem sõnamulin teemal, kas vaba millestki või vaba millekski, vabaduse dialektikast ja dekonstruktsioonist, narratiivist ja diskursusest. Mille kokkuvõtteks selgub, et kõik on kohutavalt keeruline ja selge on vaid see, et konservatiivid ja traditsioonide austajad on ühiskonna jaoks nagu mürk elavas ihus, nad tuleb vaigistada, neutraliseerida ning välja juurida. Siis lähevad peerud lõkendama, Kalev jõuab koju ja toob oma lastele nii palju vabadust, et nood võivad soovi korral üksteist tänaval tapma hakata.

Olen neist asjust palju kirjutanud. Suhteliselt tagajärjetult, sest Lääne tsivilisatsioon on suur ja järelikult on ka tema liikumise inerts tohutult tugev. Inimõigustega absurdini jõudmist ennustasin paarikümne aasta eest, peagi olemegi päral ehk siis olukorras, kus on juba raske leida asja, mis poleks inimõigus ja kus need õigused juba ammu üksteisele vastu käivad. 

Kunagi kujutlesin ette Lääne hiigellaeva kohtumist jäämäega, st tegelikkusega, mis teeb selgeks, et inimõiguste lõpmatu laiendamine pole võimalik juba sellepärast, et maakera ressursid saavad otsa. Kuid seda, et läänemaailma kaptenisillal võetakse lausa teadlikult suund laeva põhjalaskmisele, ma ei osanud arvata. Ehkki oleksin võinud, kui oleksin lähemalt tutvunud Herbert Marcuse loominguga, sealhulgas tema esseega „Repressive Tolerance“ (1965), kus esitatakse olemasoleva, väidetavalt rõhumisel baseeruva ühiskonna lammutamise kava. Pealkiri on paljuütlev. Vene kuulsa dissidendi ja vabamõtleja Vladimir Bukovski karmisõnaline kokkuvõte nimetatud esseest kõlab: tuleb vaid igasugune patoloogia kuulutada normiks ja kõik normid kuulutada patoloogiaks. 

See on otsapidi juba tegelikkus. Kui mõni poiss tunneb tahtmist nukkudega mängida, siis selgitatakse talle, et see on täiesti loomulik, paljud poisid mängivad nukkudega. Mis vastab täiesti tõele. Kui aga poiss on hull autode järele ja veedaks 24 tundi kardirajal, kihutaks ja ärpleks tulemustega, siis selle kohta enam ei tohi öelda, et see on loomulik ja et poisid enamasti ongi sellised. Nagu väikesed kuked. Hoopis ohtlik on kuulutada, et oleks veel eriti tore, kui ta seal kardirajal toimetaks koos isaga. See oleks vana hea toksilise soostereotüübi kaelamäärimine, lapse õel programmeerimine ja nõnda edasi. Saatesarja „Laupäeval koos isaga“ väljatulek oleks tänapäeval ilmselt võimatu. 

Referendumi küsimus tõstis selle temaatika uuesti jõuliselt pinnale. Taas hüüavad lugematud pasunad, et lastele ei tohi seda, teist ja kolmandat õpetada – seda esiteks – , kuid samas neile tuleb ikkagi õpetada, et kõik on võimalik ja enda teha. Nii et kuidagi ja midagi lastele siiski nagu tuleks õpetada.

Paraku vaid seda, mis on õige ja edumeelne. Näiteks teosega Sapiens. Inimkonna lühiajalugu maailmakuulsuse saavutanud Iisraeli ajaloolase Yuval Noah Harari vaateid, kes muuhulgas kirjutab, et „bioloogilisest perspektiivist ei ole miski ebanormaalne.“ Kõik, mida bioloogia võimaldab, ütleb Harari, on juba definitsiooni järgi loomulik (loodusele vastav). Sellise uudise peale võiks õnnetundest peapöörituse saada, ja paljudega see ongi juhtunud; paraku ei torka inimestele õnneuimas pähegi, kui kole see on, kui me hakkame üksteisega tegema kõike, mida bioloogia võimaldab. 

Peaks olema ammu teada, et väga lihtsustatult öeldes eristab inimest loomast kultuur, järelikult kui kultuur ära võtta, jääb alles loom või midagi veel vähemat. Kultuur on eelkõige keeldude süsteem – selle tõsiasja konstateerimine ajab moodsad võrdõiguslased alati väga tigedaks – , niisiis on keeldude kui selliste hävitamine ühtlasi kultuuri hävitamine. (Ma ei kõnele mingist üksikust keelust, vaid sõjast igasuguste keeldude vastu.)

Nii et võitlus ei käi enam ammu kapitalismi, vaid inimkonna, inimsuse ja inimlikkuse vastu ning loomastumise nimel. Ma ei tea, kas Marcuse oma arulagedas üleskutses ikka seda silmas pidas. Või mida ta üldse silmas pidas, sest tema maailmakuulsa essee põhisõnum on intellektuaalselt tasemelt võrdväärne jalgu trampiva mudilase jonniga.

Tõsi, nagu lugeja märkas, ei nõudnudki Marcuse normide hävitamist, vaid patoloogiate normiks kuulutamist. See on just seesama, mida õpetamisega seoses äsja täheldasime: „Lapsi ei tohi õpetada, neile tuleb hoopis õpetada, et…“ Ehk siis mingi haige, väärastunud normikogumik, mille all on tore elada vaid neil, kes valvavad normide täitmise järele ja kellele on selleks tarbeks antud suured okkalised nuiad.

Meie aga võiksime hetkeks kinni pidada, kuskile põlluserva kivi peale istuda ja järele mõelda. Sajandeid võitlesid Euroopa rahvad selle nimel, et rahva arvamust kuulda võetaks. Prantslased nägid vaeva, kukutasid monarhia; inglased nägid vaeva, laiendasid valimisõigust. Sajandeid nägid eesti talupojad vaeva, et oma lastele haridust anda. Forselius nägi vaeva, õpetaja Laur nägi vaeva, Ferdinand Eisen nägi vaeva. Ignatsi Jaak õppis, pärast õpetas.

Nüüd on rahva arvamuse küsimine äkki paha – tuleb hoopis vaguralt mingite nähtamatute valitsejate sõna kuulata – ja laste õpetamine veel pahem – sest kõik, mille inimkond tuhandete ja miljonite aastatega on loonud, olevat rämps ja kuulub lammutamisele.

Kuidas me niikaugele jõudsime?

Artikkel ilmus ka Lauri Vahtre blogis.