Objektiiv jätkab märtsikuiste Riigikogu valimiste lähenedes artiklitesarja, milles taasmeenutame valitsuserakondade viimase nelja aasta jooksul tehtud otsuseid. Seekord on olulisemate ühiskondlike ja meediakirgede keerises Isamaa (varasemalt IRL). Ülevaate teeb Lennart Käämer.
1. Tants kooseluseaduse ümber
2017. aasta 22. augustil, kolm aastat peale kooseluseaduse rahva tahte vastast vastuvõtmist, teeb Eesti Juristide Liit avalduse, milles nõuab selle lõplikku läbisurumist. Teisisõnu, selle tänaseni vastu võtmata rakendusaktide vastu võtmist. Vastutav isik, kelle taga see seisab, on isamaalasest justiitsminister Urmas Reinsalu.
Varasemalt on Reinsalu oma seisukohta kinnitanud kaks aastat varem 19. novembril saadetud vastuses Riigikogu liikmele Henn Põlluaasale. Kokkuvõtvalt on kirja sisu ühene – rakendusaktide vastuvõtmine on kooseluseaduse jõustumise eeltingimuseks.
"Kui valitsus kujundas seisukohta kooseluseaduse rakendusseaduse suhtes rõhutasin ma, et KooS rakendussäte § 26 on Eesti õiguskorras pretsedenditu, seades seaduse jõustumise tingimuseks rakendusaktide olemasolu," seisab Reinsalu vastuses.
Samas on endine Isamaa esimees, praegune Eesti 200 niiditõmbaja Margus Tsahkna iseloomustanud kolme aasta taguse IRLi seisukohti märksa ümmargusemalt.
"Me ei ole võtnud enda ülesandeks kõiki vahendeid kasutades kooseluseaduse vastu seista. Meie ei ole seda algatanud ja meie ei vastuta ka kooseluseaduse vastuvõtmise eest," kirjutas ta Postimehes avaldatud kirjas erakonnakaaslastele.
Märkida tasub ka, et hilisemad EKRE algatatud katsed kooseluseaduse tühistamiseks mõneltki IRLi (endiselt) liikmelt poolehoidu ei leidnud. Näiteks on nii Marko Mihkelson kui Maire Aunaste hääletanud seaduse tühistamise vastu või jätnud üldse hääletamata.
2. "Kanakarja kambakas" Urmas Reinsalule
2016. aasta 14. jaanuaril leiab aset inetu vahejuhtum praeguseks uksed sulgenud Teater NO99 esisel. Teatrijuht ja lavastaja Tiit Ojasoo tõukab noort näitlejannat. Viimane kukub lumehange. Väidetavalt järgnevad jalahoobid. Teatrijuht lahkub sündmuskohalt. Näitlejanna läheb politseisse juhtunu kohta avaldust tegema.
Paari päeva jooksul võtab ühiskonnas ja meedias maad tõeline hüsteeria. Feministliku rühmituse "Virginia Woolf sind ei karda" eestvedamisel koostavad 104 aktivisti – peamiselt feministid, LGBTlased ja inimõiguslased – kirja president Kersti Kaljulaidile. Selles nõutakse, et Tiit Ojasoo ei lavastaks umbes kuu aja pärast toimuvat Vabariigi aastapäeva programmi.
Päevalehed võtavad Ojasoo suhtes ühese hoiaku kui naisepeksjast. Samas juhtumi tagamaid ja võimalikke provokatiivseid põhjuseid ei uurita. Kuu aega hiljem avaldabki Põhja ringkonnaprokuratuur Postimehele, et meedia on kogu loo osas lekitanud väga vastuolulist infot. Kuid samas ei eita Ojasoo jalalööke. Kinnitust ei leia ka meedia väited Ojasoo vägivaldsest natuurist ega naise väidetavatest kehavigastustest, mida tegelikult ei olnud.
NO99 vastutust ei võta, taandades selle kahe inimese omavaheliseks asjaks. Küll võtab meediahüsteeria rahustamiseks sõna justiitsminister Urmas Reinsalu, kes nõuab "lõpetada juba see kanakarja kambakas".
Ministri kaitselause kutsub esile uue tormi. Seekord nõuavad Reformierakonna naisliikmed Reinsalu tagasiastumist. Reinsalu kriitikaga liituvad parteijooksikud Marko Mihkleson ja Margus Tsahkna, kes selleks hetkeks IRLi mundrid juba seljast heitnud on. Ministri meediakriitilisele ja ühiskonna ülereageerimist korrale kutsuvale sõnumile väänatakse vägisi külge vänge meesšovinistlik vint.
Reinsalu kaitseks astub välja ka IRLi/Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder. Umbusaldusavaldus Riigikogus ei lähe läbi ja peagi Reinsalu vabandab avalikult oma avalduse sõnastuse pärast. Opositsiooni survest hoolimata jääb minister ametisse.
Küll lahkub Tiit Ojasoo teatrijuhi kohalt. NO99 viimase etenduseni jääb sellest hetkest viis kuud.
3. Surrogaatemadus on inimkaubandus
Veel enne kui NO99 novembris lõplikult uksed sulgeb, läheb meedia kihevile Eesti esihomopaari Taivo Pilleri ja Mart Haberi kaksikute saamise üle. Tegu on esmakordselt surrogaatemaduse teel saadud lastega Eestis.
Kuna Eestis on asendusemaduse teenuse pakkumine karistusseadustiku paragrahviga 132 keelatud, tellivad Haber-Piller kaksikud Ameerika Ühendriikidest, kus selline praktika on lubatud ning toimib ka ärilistel alustel. Objektiivi stuudios leiab kaasus kohest arutlust kui inimkaubanduse üks vorme.
Peagi liituvad kriitikutega Martin Helme ja Peeter Ernits, kostma hakkavad ka Isamaalaste Helir-Valdor Seederi ja Riina Solmani hääled. Seeder sõnab Postimehe stuudios, et tegu on piirideülese probleemiga ja vajaks riikideülest seadusandlust.
Riina Solman nimetab asendusemadust üheselt inimkaubanduseks, mis on asetatud ühe ühiskonnagrupi huvide teenistusse. "Kuhu on teel meie ühiskond, kui mõne grupi erahuvid on muutunud niivõrd oluliseks, et nende nimel tuleb välistada seisukohavõtud fundamentaalsetes eetilistes küsimustes, nagu inimkaubandus? Kurb ja piinlik on vaadata, kui avalikus meediaruumis tõtatakse eetikaküsimuse tõstatamise asemel maalima ilupilti, mis väljast sädeleb, kuid mille sisus on midagi väga korrast ära," kirjutab Solman Postimehes.
Ometi leidub Isamaa ridades ka neid, kes Haberi-Pilleri avangardile takka kiidavad põhjendades seda isikliku vabaduse ülimuslikkusega. "Oleksin nii surrogaatemaduse kui ka eutanaasia poolt – midagi vabadusest tähtsamat maailmas pole!" leiab Maire Aunaste intervjuus Pealinnale.
4. Jüri Luik õigustab USA rünnakuid Süüriale
2017. aasta 7.aprilli varahommik. Kell 04.00 teatab USA president Donald Trump Valgest Majast, et koostöös Suurbritannia ja Prantsusmaaga on alustatud sõjalist operatsiooni Süüria keemiarelvarajatiste vastu.
Süüria president Bashar al-Assadi ja tema režiimi tuleb karistada väidetava keemiarünnaku eest ja välistada selle kordumine.
Arvamused väidetava rünnaku kohta seejuures lahknevad. Al-Assadi süüdistajate kõrval jäävad teised meediakanalid sügavalt skeptiliseks versiooni suhtes, nagu oleks sealne režiim enda rahva vastu keemiarelva kasutanud. Tõendeid selle kohta ei ilmne isegi aasta peale konflikti.
Sama päeva õhtul on Aktuaalse Kaamera (vt 19:25 – 20:04) stuudios Isamaalane Jüri Luik, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktor ja varem Eesti esindajana NATOs ning suursaadikuna USAs töötanud diplomaat. Saate põhifookus USA varahommikusel sekkumisel Süüra konflikti ja rahvusvahelise õiguse rikkumise süüdistustel.
Saatejuht Astrid Kanneli küsimusele "kas USA rikkus rahvusvahelist õigust?" vastas Luik: "Minu arvates ei rikkunud."
"Tuleb arvestada seda, et USA ja teised lääneliitlased panid ÜRO julgeoleku nõukogus lauale resolutsiooni, mis pidi seda küsimust käsitlema. Kahjuks Venemaa blokeeris selle küsimuse arutamise. Siis ei jäänudki enam muud üle. See ongi liikmesriikide kohustus kaitsta inimelusid. Selle alusel USA sekkus ja tulistas välja oma tomahookraketid," põhjendas ta.
Samas leiab USA otsus autoriteetset kriitilist vastukaja. Teiste seas ilmub Varro Vooglaiu arvamus, et Eesti juhtivate poliitikute, ametnike ja peavoolumeedia ühine püüdlus õigustada USA rahvusvahelise õiguse rikkumist ei peegelda tõetaotlust, vaid hoopis kahjustab Eesti välis- ja julgeolekupoliitilisi huve.
"Eirates või isegi õigustades rahvusvahelise õiguse rikkumisi kujundatakse rahvusvahelist praktikat ja hoiakuid, mis omakorda tähendab, et sarnaseid õigusrikkumisi saab mingil hetkel toime panna ka Eesti vastu," kirjutab Vooglaid.
"Oleks väga naiivne loota, et Venemaa ei hakka oma õigusvastaste sammude õigustamiseks kasutama samu argumente, mida meie (jt USA vasallriikide) poliitiline ja ametkondlik juhtkond kasutab USA õigusvastaste sammude õigustamiseks. /–/ Kui Venemaal oleks soov rünnata mõnda oma naaberriikidest, oleks tal väga mugav kasutada nt Jüri Luige sõnu selle kohta, kuidas "on niisugune kontseptsioon nagu kohustus kaitsta…" (oma tagakiusatud kaasmaalasi)…," lisab Vooglaid.
Luike kritiseerib ka EKRE fraktsiooni juht Martin Helme, kes nimetab esimest Eesti üheks suurimaks globalistiks.
Helme tuletab 12. juuni 2017 saates "Räägime asjast" meelde, kuidas Jüri Luik omal ajal kaitseministrina oli see, kes ehitas Eesti riigikaitse ainult ühele alusele – olla abijõud liitlastele. Kelle sõnul ei vaja Eesti iseseisvat kaitsevõimekust, vaid operatsiooni- ehk missioonivõimekust. Kelle sõnul on Eesti riigikaitse põhiülesanne käia Afganistanis, Iraagis, Liibanonis jne, et teenida sellega kannuseid USA silmis, kes vajadusel tuleb meile appi.
"See, et tema sai kaitseministriks, ei edenda mitte mingil moel Eesti iseseisvat kaitsevõimet," arvas Helme.
5. Vastuseis ÜRO rändeleppele ja sotside teerull
10.–11. detsembril Maroko pealinnas Marrakeshis allkirjastatakse Ülemaailmne Turvalise, Korrapärase ja Regulaarse Rände Leping ehk lihtsamalt ÜRO rändelepe. (Vt "Fookust" samal teemal).
Selle järgi kohustuvad liitunud riigid edendama "sõltumatut, objektiivset ja kvaliteetset kajastust meediaväljaannetes, mis hõlmab ka internetipõhist informatsiooni, mille juurde kuulub meediatöötajate harimine ja vastuvõtlikumaks muutmine migratsiooniga seotud küsimustes ja terminoloogias."
EKRE liige Jaak Madison nimetab lepet rünnakuks sõnavabadusele ja riiklikule suveräänsusele. Seejuures pole lepet esitatud isegi mitte parlamentaarse arutelu objektiks, vaid sellest on vaikselt üritatud teha president Kersti Kaljulaidi soolot ÜRO-s.
EKRE juhtimisel toimuvad korduvad meeleavaldused rändeleppe vastu (vt SIIT ja SIIT).
16. novembril toimunud pressikonverentsil teatabki justiitsminister Urmas Reinsalu, et sarnaselt USA, Ungari, Poola, Tšehhi ja teistega ei liitu Eesti leppega.
"Eesti Vabariik on viimase kahekümne seitsme aasta jooksul hoidnud migratsiooniküsimuses alalhoidlikku joont. /…/ Minu vastuseis leppele pole radikaalne, vaid kaalutletud ja õiguslikele argumentidele toetuv. See pole taganemine senisest Eesti Vabariigi konservatiivsest migratsioonipoliitikast," põhjendas Reinsalu Isamaa ühtset otsust.
Sotsid ja teised valitsusjõud ei lepi sellise asjade kuluga. Jevgeni Ossinovski esitab peaminister Jüri Ratasele ultimaatumi: kui ta Reinsalut ametist ei vabasta, laguneb Ratase juhitud valitsus loetud kuud enne valimisi. Kuid Reinsalu kangutamine ministritoolilt ei õnnestu seegi kord ja valitsus jääb püsima. Ometi õnnestub Ossinovskil valitsus enda pilli järgi tantsima saada ja Sotsid suruvad ÜRO rändeleppe viimase sõna Riigikogu hääletusele.
Valitsuse esialgne otsus pööratakse ümber. Sotside ning Keskerakonna häältega otsustatakse lepet siiski toetada. EKRE, Isamaa ja Vabaerakonna vastuhäältest jääb seekord väheks.
EKRE fraktsiooni esimees Martin Helme soovitab Isamaa esimehele Helir-Valdor Seederile, et kui Isamaa ei toeta rändepakti, siis tulgu valitsusest ära. Teine võimalus valitsust mõjutada on hääletada samal ajal menetletava riigieelarve vastu. Sest ilma Isamaa nõusolekuta seda vastu ei võeta. Isamaa seda ei tee ja Helme leiab, et erakond tühjadest sõnadest kaugemale polegi jõudnud.
6. Toomas Tõniste kütuseaktsiise ei langetaks
Reformierakonna algatatud kütuseaktsiisi tõus, mida Keskerakond oma valitsusajal jätkas, on tänaseks viinud Eesti transiidi tupikriigi staatusesse. Bensiini aktsiis on Euroopa Liidu liikmesriikide arvestuses kallinenud üle kümne koha võrra. Diisli puhul oleme aktsiisikalliduselt Ühendkuningriigi, Rootsi ja Soome järel neljas (vt sama viide).
Isamaalasest rahandusminister Toomas Tõniste selle probleemi ei näe.
Minister sõnas Äripäevale, et diislikütuse aktsiisi langetamine Läti tasemele tähendaks vähemalt 90 miljoni euro suurust maksuauku.
"Võime arvestada sellega, et osa tarbijatest tuleb tagasi, aga praegu on suurem probleem veel Leedu ja Poola. Ka Venemaal käiakse endiselt kütust toomas," jäi Tõniste kahtlevale seisukohale aktsiisidega piirikaubanduse vähendamise võimalikkuse suhtes.
7. 2015. aasta valimiste programmi täitmine majandus- ja maksupoliitika osas
Isamaa on käesoleva aasta valimisprogrammi lõpus koostanud ise tagasivaate möödunud valimiste lubadusele. Kui paikapidavad need on, võib igaüks veenduda ise. Programmi saab alla laadida SIIT. 2015. aasta Isamaa programm on loetav SIIT.