Šveitsis pidi elumarssi turvama politsei, sest just needsamad „vähemused", kellele päev-päevalt õigusi juurde antakse muutuvad ise neist erinevate mõttemaailmade suhtes järjest agressiivsemaks. Näeme, kuidas ebanormaalsetele „liitudele ja peredele" nõuavad õigusi ideologiseeritud vandaalid, kes terve mõistusega pereinimesi terroriseerima asuvad, kirjutab Mailis Tulva lugejakirjas.
Härda häälega, nutt kurgus, hüüavad ühiskondlikult represseeritud vähemused – palun kuulake meid ka, lubage meil olla sellised nagu me oleme! Selline klišee valitses millalgi eila veel, praegu on „vähemustest" saanud hirmuäratav teerull, kes sõidab üle kõigest ja kõigist, kes nende mõttemaailmaga kokku ei sobi.
26. septembril toimus Šveitsis rahvahääletus olulisel teemal, kus inimestelt küsiti, kas nad nõustuvad normaalse mehe ja naise vahelise abielu ja samasooliste paaride partnerluse võrdsustamisega. Inimkeeli väljendades – kaotame abielu pühaduse ja võrdsustame kõikvõimalikud „partnerlussuhted". Esialgne tulemus on teada ning 64% on selle poolt. Kahjuks.
Ainuke positiivne aspekt, mis selle rahvahääletusega seondub ongi seega vaid tühi fakt, et hea veel et rahva käest üleüldse küsida suvatseti. Meie edumeelses demokraatias ei julgetud referendumit läbi viiagi. Teisalt, kui rahvas on nii rumal ning eelnevalt korralikult ajupestud, siis on ju turvaline sellist formaalset rituaali ka korraldada. Ilmselt ei anna paljud „võrdsuse pooldajad" endale adekvaatselt arugi, mis risti nad seeläbi ikka kandma asuvad ning mis tagajärjed see endaga kaasa toob kui käitutakse naiivselt loomuliku elukorralduse vastu.
Kahjuks on selle nn sallivuse mõjud palju suuremad kui ette näha osatakse.
Esiteks, see sisuliselt kaotab ära perekonna kui institutsiooni, mis põhineb aegade algusest mehe ja naise vahelisele liidule, nende kohusele luua pere ja kasvatada oma lapsi, taandades selle nüüd vaid suvaliste ühikute juriidilisele kooselule paberil. Emotsionaalne suhe vanemate ning nende laste vahel ei oma siin enam mingit tähtsust.
Teiseks, isadelt võetakse nende roll ja olulisus, sest lesbilised paarid saavad nüüdsest lapsi hankida anonüümse spermadoonorluse kaudu. Või nagu Šveitsi konservatiivne ajakirjanik ja poliitik Roger Köppel ütles, sisuliselt isa kui selline kaotatakse ning laste saamine muudetakse tööstuslikuks.
Kolmandaks, edastatakse keskkonda väga tugev signaal, et väärastunud seksuaalne orientatsioon on normaalne ning isegi soovitav. Milleks vajadusel pingutada seadmaks oma väärtusmaailm korda ühiskonna normaalsete kommete ja tavade kohaselt kui lapsi saab niikuinii laborist?
Sellised ongi siis tolerantselt mõtlevate inimeste eelistused enamusdemokraatias ning seda peaks aktsepteerima?
Siin peitubki aga kogu selle protsessi kõige varjatum ja ohtlikum konks. Lisaks sellele, et aktsepteeritakse täiesti mõistuse- ja inimsusevastaseid väärtuseid, käitumismudeleid, mis esindavad eranditult marginaalsete vähemuste huve antakse edasi sõnum, et palun, me lubame kõike, olge ainult hakkajad ja nihutage normaalsuse piire. Kui keegi hakkab vastu või selles kahtlema, siis rullime neist üle, teeme neist marginaalid või terroriseerime muul moel.
Nädal varem, 18. septembril, toimus Šveitsis elumarss, „Marsch fürs Läbe", mis on kristlik, inimese- ja elukeskne üritus. See peaks olema demokraatlikus keskkonnas ka ju lubatud ja aktsepteeritud, aga vot võta näpust. Seda üritust pidi turvama politsei lisajõududega, sest just needsamad „vähemused", kellele päev-päevalt õigusi juurde antakse (kellegi teise arvelt) muutuvad ise neist erinevate mõttemaailmade suhtes järjest agressiivsemaks ning sisuliselt terroriseerisid rahulikke kohalolijaid.
Siin peitubki meie ajastu absurd – ebanormaalsetele „liitudele ja peredele" nõuavad õigusi ideologiseeritud vandaalid, kes samas normaalseid terve mõistusega pereinimesi terroriseerima asuvad.
Toimetas Markus Järvi