Endise USA presidendi Ronald Reagani kuju. Foto: Paul J. Richards, AFP/Scanpix

Ameerika konservatismil on tugevad patriootilised või rahvuslikud jooned, mida Euroopas nii palju ei näe. Nad on vastu riigi kui tähtsaima võimukandja ideele ning toetavad kohalike ja osariigivalitsuste ideed.

Poliitikateoreetik ja kirjanik Russell Kirk avaldas 1953. aastal raamatu The Conservative Mind ("Konservatiivne mõte"). Kirk oli oma kirjutistes esimene tuntud mõtleja, kes määratles Ameerika nüüdisaegse konservatismi. Tuginedes paljuski Edmund Burke'i ja Ameerika asutajate ideedele, arendas ta välja sidusa konservatiivse maailmavaate, mis rõhutas loomuõiguse tähtsust, tavasid, traditsioonilist kultuuri ning vabaduse ja omandiõiguste seotust.

Ameerika nüüdisaegne konservatism seisab kolmel sambal – sotsiaalne konservatism, majanduslik konservatism ja riikliku julgeoleku konservatism. Need suunad ei ole üksteisest välistavad ning paljud poliitikud ja mõtlejad järgivad kõike kolme. Nii näiteks oli USA möödunud poolsajandi kõige edukam konservatiivist riigipea Ronald Reagan tuntud kõigi kolme samba tulihingeline esindaja.

Sotsiaalne konservatism on USAs olnud tihedalt seotud religioossete konservatiividega. Paljude sotsiaalsete konservatiivide prioriteetide hulgas on usu- ja perekonnaküsimused. Paljud neist eitavad abordi- ja homoõigusi ning pooldavad hariduses ja kultuuris traditsioonilisi väärtusi ja traditsioonilist peremudelit.

Majandusliku konservatismi jõud on suunatud poliitikale, mis toetaks majanduskasvu erasektori algatuste ja piiratud valitsemisega. Konservatiivide eesmärgid on maksude alandamine, majanduskasvu ja investeeringuid soodustav maksupoliitika, majanduse reguleerimise vähendamine, vabakaubandus, föderaalsete kulutuste kasvu peatamine või vähemalt aeglustamine.

Riikliku julgeoleku konservatism rõhutab tugevat riigikaitset ja USA jõulist esindatust maailmaareenil. Külma sõja ajal väljendasid riikliku julgeoleku konservatiivid sageli teravat vastuseisu Nõukogude Liidule, olles vastu näiteks relvastuskontrolli lepingutele ning toetades kommunismivastaseid liikumisi ja jõude. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist edendavad riikliku julgeoleku konservatiivid rahvusvahelisi terrorismi tõkestamist ja äärmusluse vastast võitlust, toetades selleks muu hulgas kaitsekulutuste suurendamist ning luureasutustele suuremate vahendite ja volituste andmist.

Ameerika konservatiivid kalduvad rohkem rõhutama individualismi ja isemajandamist. Enamasti pooldavad nad ka valitsemist kohalikul või osariigi tasandil, mis Euroopa kontekstis tähendaks vähem võimu Brüsselile. Samuti meeldib neile riigi väiksem roll majanduses. Seoses valitsuse ja kohtute rolliga poliitika edendamisel, mida peetakse traditsioonilisi väärtusi kahjustavaks, toetavad mõned neist aga valitsuse aktiivset rolli sotsiaalpoliitika valdkondades. Konservatiivid usuvad, et valitsus peab edendama traditsioonilisi väärtusi, rangeid karistusi uimastitarbijatele ning abordiõiguste piiramist.

Ameerika konservatismil on tugevad patriootilised või rahvuslikud jooned, mida Euroopas nii palju ei näe. Patriotismi tähtsust võib näha ka immigratsiooni ja multikultuursuse suhtes valitsevates hoiakutes. Konservatiivide hulgas on nii immigratsiooni pooldajaid kui ka vastaseid, kuid pea keegi neist ei poolda multikultuursust, nagu see on avaldunud Kanadas ja paljudes Euroopa riikides. Ameerika konservatiivid on vastu riigi kui tähtsaima võimukandja ideele ning toetavad kohalike ja osariigivalitsuste ideed, nagu seda on ette näinud USA asutajad ja nagu see on väljendatud USA konstitutsioonis.

Kenno Põltsam