Peaminister, kes ei suuda toime tulla aina kasvava majanduskriisiga enda riigis ja koondab oma põhirõhu sooloväljaastetele välispoliitikas, mis viivad meid nüüd juba karjuvasse vastuollu NATO maade kaalukate liidrite väljaöeldud seisukohtadega, näitavad selgelt: see valitsusjuht peab lahkuma, kuna ta on välispoliitikas nagu elevant portselanipoes, kirjutab Erik Jesse Objektiivile saadetud arvamusloos
Kaja Kallas peab lahkuma vabariigi peaministri ametist, sest tema jätkamine kujutab Eestile julgeolekuriski. Lihtkodanikuna, parteituna, tavaliselt EKREt, viimati keski valinuna pean oma kohuseks väljendada oma kategoorilist veendumust: nii edasi minna ei saa.
Vaadates ära Kallase jaoks tüüpiliselt keerutavad vastused riigikogu liikme Varro Vooglaiu kolmele (vrdl video Vooglaiu FBs) selgele, konkreetsele küsimusele riigikogu infotunnis, otsustasin oma arvamust avaldada. Kallas ei suutnud isegi sellele vastust anda, kas ta Vene agressiooni korral Eesti vastu ise Eestisse jääks, ei, ta lihtsalt vältis 3. küsimust üldse.
Eesti režiimimeedia, olgu nad käpardlikud kultuurimarksistlikud Delfid või pealtnäha soliidne ERR kajastavad meeleldi EKRE liialdusi, möödalaskmisi, taktitusi. Macroni „pommuudise" päeval ei olnud AKs sõnagi sellest, et ainsa Eesti parlamendierakonnana avaldas EKRE selge, üheseltmõistetava seisukoha: mitte mingil juhul ühtegi Eesti kaitseväelast Ukrainasse, sest see viiks meid vältimatult sõtta Vene Föderatsiooniga ja Eesti riikluse hävinguni.
Nii et režiimimeedia hoiab end mõnikord isegi tagasi EKREt mustavate mängukestega („Kremli-meelsed!"), kui on ilmne oht, et muidu päevapoliitikasse täieliku ükskõiksusega suhtuv Eesti inimene võiks aduda: oi-ei, hoopis on poliitiline jõud, mis enesetapjalike avantüüridega kaasa ei lähe.
Mäng tulega on liiga kaugele läinud. Kaja Kallas on kuid, semestreid, aastaid mänginud mängu, mis käib nii tal, kui tegelikult käiks ka igal teisel Eesti liidril, üle pea. Kallas positsioneeriks end justkui NATO dirigendina, kelle taktikepi järgi hoopis kaalukamad riigid peaksid mängima. See on Eesti-taolise väikeriigi jaoks mõõdutundetu, vastustundetu, sobimatu.
Pärast Macroni rumalat ideed mingid NATO väed Ukrainasse saata (justkui Ukraina ise mobilisatsiooni korrata ei saaks – hoopis relvadest on puudus!) distantseerusid kohe avantüürist Poola ja Slovakkia liidrid (mõistagi ka Ungari – nende eripositsioon on ju ammu teada). Seda tegi selgesõnaliselt ka Saksa liidukantsler Scholz telepöördumises Saksa sõdurite ja Saksa kodanike poole: ei, mitte ühtegi Saksa sõdurit Ukrainasse ei saadeta. Iseenesestmõistetav oleks olnud Kallase analoogne avaldus. Seda ei ole tulnud ega tule kah.
Kaja Kallas vastupidi jätkab oma egotrippi lääne meedia ees: „Boots on the ground should not be ruled out?" – „We should have all options on the table".
Kallase majandusteadusliku ebapädevuse kohta samast intervjuust näitab omajagu seegi, et ta kinnitab ikka sanktsioonide edu, kuigi reaalsus on see, et Ukraina on kaotanud 1/3 SKPst ja seevastu Vene SKP möödunud aastal kasvas.
Ei läinud siin tegelikult tõlkes kaduma midagi: seepärast teiste riikide (kas Venemaaga ühist piiri omav, ent tugev Poola) või Saksamaa ja Suubritannia liidrid selgesõnaliselt välistasid maavägede saatmise. Peskovi üsna pea publitseeritud ametlik avaldus on samuti teada: NATO vägede saatmise korral Ukrainasse on Venemaa ja NATO sõjaline konflikt „vältimatu" (неизбежно).
Nähes, et ka Vooglaiu FB postituste all on omajagu hurraaoptimistlikke kommentaare, kus nii ja naapidi rindejoone võimalikku pikkust mõõtma kiputi, tahaksin hoiatada. Putini sihikul on just Baltikum. Ta ei hakka sõdima kogu NATOga korraga: selleks ei ole tal kindlasti jõudu. Kui ise provokaatorliku ekstremismiga omalt poolt kaasa aidata, võib õudusstsenaarium just meie suunas esineda varem, kui kartagi võiks.
NATO artikkel 5 kohustab pärast konsultatsioone avaldama abi, sh sõjalist abi agressiooni ohvriks olevale liikmesriigile. Abi aga võib osutada ka moraalsel kujul.
Kallase välispoliitilised soolod ei too mõõdutundetult üht NATO üsna kaitsetut liikmesriiki esile, tema viimased ülesastumised õõnestasid ju ka meie partnerlust NATO suurriikide liidritega, kes Macroni uitmõtete realiseerimise avalikult, selgesõnaliselt välistasid. Asi lõhnab suurushullustuse järele. Kaja Kallas nähtavasti ei adu, mida kujutavad endast Eesti ja Venemaa, ta näikse arvavat, et Eesti on midagi Israeli taolist. Ent ta pole seda.
Kaja Kallase egotripp ei too Eestile kasu, vaid kahju. See suhteliselt atraktiivne, suhteliselt noor daam võib mõnes segmendis populaarnegi olla, kuid paljusid lääne valijaid paneb mõtlema: kas tõesti peaksime meie selle pisiriigi taktikepi järgi mängima? Miks küll see daam pidevalt esile trügib? Mis eriline kaal peaks tal küll olema? NATO peasekretärina oleks ta kits kärneriks. Lõpuks lepiti nähtavasti kokku, et uus peasekretär ei tule üleüldse Kesk- ega Ida-Euroopa riikidest.
Ukrainal läheb sõjas halvasti. Iga päev hukkub Vene terrorirünnakutes Ukraina tsiviilelanikke. Neid enam tagasi ei too. Sõja edasine venimine toob neid veelgi ja territooriumi kaotatakse nüüd iga päevaga. Igale kaine mõistusega inimesele peaks olema selge, et ei ole enam realistlik stsenaarium, et Ukraina võiks jõuda 23. veebruari 2022. aasta relvarahu jooneni.
Venemaa nõudmised Ukrainale olid 2022. a Istanbuli läbirääkimistel nahaalsed, seepärast kokkuleppele ei jõutudki. Kuid Hersoni ja Zaporižžja annekteerimist ka ei taotletud. Nüüd teoreetiliselt võimalikku, hirmutavat varianti, et Ukraina pikapeale lõpuks päris alistuma sunnitakse, ei saa aga enam välistada.
Avdijivka oodatust kiirema langemise põhjus oli katastroofiline puudus laskemoonast. Läänel oli kaks aastat, et tagada Ukrainale pariteet relvastuse osas. Seda ei ole senini saavutatud ja nüüd võime täie kindlusega öelda: ei saavutata kunagi.
Veel mõned kuud tagasi andsid Vene diplomaadid Araabia maades USA diplomaatidele mõista, et Putin oleks nõus vaherahuga, Zelenskõi valitsuse säilimisega Kiievis, ent selle ajani okupeeritud alad jääksid Venemaa kontrolli alla. USA diplomaadid keeldusid kõnelustest, viidates sellele, et ilma Kiievita nad mingeid kõnelusi ei pea.
Järgnes Avdijivka langemine ning paari päeva eest Türgi tehtud ettepanekule vaherahuläbirääkimisi alustada vastas Lavrov eitavalt. Ent ta võib seda seisukohta iga hetk muuta, kui Putin käsu annab, sest mingit iseseisvat liini temal ei ole, nagu viitas hiljuti usutluses Vene opositsioonimeediale Boriss Bondarev, ainus Vene tippdiplomaat, kes on lääne poolele üle läinud.
Möödunud kevade Ukraina vastupealetung oli põhjalikult ette valmistatud. Ukraina üritust igati moraalselt toetanud CNN kajastas seda. Azovi mereni jõudmist peeti vähetõenäoliseks, ehk suure õnne korral õnnestub Melitopol võtta. Tokmaki vabastamine oli ikkagi sine qua non. Hoiatati ette, et vähene edu või läbikukkumine viib paratamatult lääne abi vähenemiseni. Nii ka läks. Vastupealetung vilja ei kandnud.
Halvima stsenaariumi korral võib ka venelastel Ukrainas olla ees uus Harkivi ründamine (Ukraina meedias on läbi käinud viited koondatava Vene grupeeringu kohta). Arvestatavat osa vastutusest ukraina rahva tragöödia eest kannavad ka politikaanid, kes kinnitavad küll jäägitut toetust, kuid vähe suudavad saavutada. USA väljaanne Politico pahandab: Scholzi keeldumine anda jäägitut toetust Ukrainale (ent samas: Saksamaa on Ukrainat abistanud 28 korda suuremal määral kui Prantsusmaa!) tähendavat, et Scholz tahab ärgitada Kiievit läbirääkimisi pidama.
Ent on see iseenesest halb? Zalužnõi tunnistas juba möödunud sügisel: üle tuleb minna strateegilisele kaitsele. Täna teatatigi, et Ukraina rajavat „ešeloneeritud kaitset", mis siiamaani on üsna nõrk. Samas, just venelaste mastaapne nn Surovikini liin peataski Ukraina vastupealetungi okupeeritud Lõuna-Ukrainas. Meie martinlained, kalevstoicescud ja muud tugitoolikindralid võivad arvata mis iganes, reaalne olukord kinnitab: Venemaa möödunud kevadel–suvel pikalt vindunud sisekriis on ammu ületatud. Putini mõneks ajaks kõikuma löönud võimuvertikaal on taas paigas ja nii Vene kodanike kui tšinovnikute hulgas valitseb lihtsalt resignatsioon.
Lähtuda tuleb geopoliitilistest reaaliatest, mitte soovmõtlemisest. Kui Soome juhtkond oleks 1944. aasta varasügisel soovmõtlemisest lähtunud, oleks lõpuks tagajärjeks olnud kogu Soome sovietiseerimine, mitte vaid teatavate alade kaotamine vaherahuga (hiljem 1947. aasta Pariisi rahulepinguga).
Mis puudutab Eestit ennast, siis parlamendienamus on meil just selline nagu ta on: uus peaminister saaks tulla vaid Reformierakonnast. Ent ega asi ei seisne üksnes maailmavaates, ideoloogias: Ungaris on võimul rahvuskonservatiivid, Poolas nüüd liberaalid, Slovakkias rahvusmeelsed sotsiaaldemokraadid jne. Kaja Kallase puhul on eelkõige küsimus kompetentsis, pädevuses, vastutustundes, isiksusomadustes. Milleks muuks kui välispoliitiliseks avantürismiks saab kvalifitseerida tema viimase nädala tegemisi ja tegematajätmisi?
Peaminister, kes ei suuda toime tulla aina kasvava majanduskriisiga enda riigis ja koondab oma põhirõhu sooloväljaastetele välispoliitikas, mis NATO lihtkodaniku jaoks tunduvad sellise väikese riigi puhul nagu Eesti groteskselt ebaproportsionaalsetena ja mis – nagu eri riikide reaktsioon Macroni ettepanekule näitas – viivad meid nüüd juba karjuvasse vastuollu NATO maade kaalukate liidrite väljaöeldud seisukohtadega, näitavad selgelt: see valitsusjuht peab lahkuma. See inimene välispoliitikas on kui elevant portselanipoes.
Brüsselis on ju Kallasele jõukohaseid, hästitasustatavaid, talle südamelähedasi valdkondi küllalt: sooline võrdõiguslikkus, LGBTQ jms. Tööd talle ümberpaigutamise korral leiaks. Aga Vene küsimus jätku rahule. Selleks puuduvad tal vajalikud teadmised, poliitiline realism ja nõutav mõõdutunne.