Lugeja kirjutab: meie valik on vabadus!

Eesti lipu päev. Eesti lipu pidulik heiskamine Pika Hermanni tornis. Foto: Scanpix

Riigikogu valimised on seekord mitte ainult valimised parema, vasema või keskmise poliitika vahel, vaid ka põhimõtteline valik meie edasise sõltumatuse- või sõltuvuse tee vahel, kirjutab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kandidaat, arst Karine Siiak. 

Kallid inimesed – me ei pea valima ‘peibutusparte’, ‘kloune’, ‘häältemagneteid’ ega muid ‘aknaaluseid’. Keegi ei saa meid sundida neid valima!

Meil on õigus valida riigikokku kogenud, kompetentsed ja arukad inimesed. Seda tehes ehk ei pea me, aja möödudes, kurje sõnu ja naeruvääristavaid pilkeid enam Toompea poole saatma!

Sellise soovitusega võikski piirduda ja siia punkti panna – kui täna poleks veel midagi, midagi, mis tekitab ärevust.

Valimiseelne kuu meenutab trekisõitu – erakonnad süüdistavad üksteist pea sarnastes asjades, varitsevad, lootuses konkurentide veale, valmis sooritama otsustavat sööstu….

Kõik on neile teada, kõik korduvalt läbi mängitud, kõik ootab vaid vormistamist – kampaanialoosungitel ja videoklippidel ilutsevad rahulolevate nägude all mõttetud sõnakõlksud… mugavustsoonist väljumata kuulutavad parteijuhid oma erakonna võidu möödapääsmatust, oodatava võidu suurust, ülistades oma partei poliitiliselt kogenud, edukatest, kuulsatest ja ilusatest kandidaatidest pungil ‘pinkide’ pikkust.

Meedia kulgeb omasoodu – kulunud formaatides vaidlusi jm meelelahutuslikku produtseerides, mille äravaatamise, kuulamise järel ei erine miski eelnenust. Kõige tähtsam küsimus jääb jälle küsimata!

Ainus päris erand selle enesega rahulolu taustal on EKRE, kelle erinevus on vali ja muljetavaldav.

Pealiskaudselt vaadates tundub olevat selge pilt – parempoolsed, vasakpoolsed ja vahepealsed – vastasseis, nagu ajast aega ikka olnud on.

Aga miski tekitab rahutust, halbu aimdusi – tänane vastasseis pole ju tegelikult seal, kus tundub paistvat.

Nõukogude ajal valitsesid kohalikud punased meie saatuste üle, nad võisid teisitimõtleja vaevata hävitada, kuid asja suurem trööstitus peitus alateadlikus jõuetuses, et tegelikult olid sa marionettide voli all, kellest suures plaanis mitte midagi, ilma nende kaugete, tundmatute niiditõmbajate tahteta ei sõltunud … valitses lootusetus, meenutus kaotatud vabadusest rõhus pidevalt.

„Täna on Liidu ühtsus ja alusväärtused löögi all – valedele tuginev populism ja madalatele instinktidele apelleerivad hirmud on tööriistaks Euroopa idee vastaste käes… Euroopa ühtsust vastandatakse rahvuslikule suveräänsusele, unustades, et väikeriikide mõjukus kasvab justnimelt koostöös. Kui me anname oma suveräänsuse ühishuvide teenistusse, siis just selleks, et tagada oma iseseisvuse ja suveräänsuse säilimine,“ räägib Sven Mikser, riigikogu puldist, 12. veebruaril 2019.

Kõrgem pilotaaž – anname oma suveräänsuse ära, et hoida oma suveräänsust! Tundub, nagu pakutaks valikuna välja võllapuu, hirmutades seejuures giljotiiniga! Aitäh pakkumast, kumbki valik ei sobi! Eesti rahvas on valinud vabaduse, nii 24. veebruaril 1918 kui ka 20. augustil 1991. Meenutuseks, mäluprobleemide puhuks – Eesti rahvas ei hääletanud ka 14. septembril 2003, Euroopa Liiduga ühinemise referendumil, Eesti suveräänsuse äraandmise poolt. Mandaat suveräänsuse loovutamiseks puudub, hr välisminister. Teie “selline Euroopa idee” on liberaalide, sotside jm hilisem vaimusünnitis. See ei sobi meile, kohe mitte ei sobi!

Juba aastaid osutavad kartellierakonnad ultimatiivselt näpuga EKRE-le, hüüdes rahva suunas: “Kas meiega edasi või nendega tagasi!”

Tekib küsimus – kuhu edasi, kuhu tagasi, kellega edasi, kellega tagasi? Kas suveräänsena edasi või sõltuvusse tagasi?

Endise psühhiaatrina on mul olnud võimalus psüühika keerdkäike jälgides, tasase pealispinna varjus peituvaid deemoneid näha.

Tuttav tunne meenub käimasolevaid ühiskonnaprotsesse jälgides. Meie kaua igatsetud, raskelt tulnud ja juba nii iseenesestmõistetavaks saanud iseseisvuse kohale on tõusnud tõsised ohud sealt, kust neid algselt oodatagi ei osanud.

Tundub, et 3. märtsi riigikogu valimised on seekord mitte ainult valimised parema, vasema või keskmise poliitika vahel, vaid ka põhimõtteline valik meie edasise sõltumatuse- või sõltuvuse tee vahel.

Sellel kevadel tuleb meil valida, kes tegelikult ja kust Eestimaa elu juhtima saab!

Jälle kord peame otsustama, millises Eestis ning millises Euroopas me elada tahame.

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!