Kuningad Taavet ja Saalomon Strasbourg'i katedraalis. Foto: Bigstockphoto

Kes on saanud või võtnud endale õiguse valitseda rahva üle, vastutab oma sõnade, tegude, otsuste ja tegematajätmiste üle ka siis, kui surelikud inimesed isegi ei mäleta enam ministri, nõuniku ja rahvaesindaja nime, sest mitte miski, isegi mitte ükski mõte, ei kao jäljetult, mõtiskleb Objektiivi kolumnist Roland Tõnisson.

Kui Bill Gates kunagi ühes koolis motiveeriva kõnega üles astus, olevat ta öelnud alguseks kaks asja. Esiteks – maailm on ebaõiglane. Teiseks – ära kunagi naera prillikandja üle, sest temast võib saada sinu tööandja.

Igast prillipapast tõesti tööandjat ei saa, aga maailma ebaõigluse osas on kõik kindel ja selles kahelda pole vaja. See kestab nii kaua kui inimkond püsib. Inimesed tegid üksteisele haiget ja jäävad seda tegema, leides alati enda õigustuseks vabanduse ja teiste süüdistamise. Niipea kui Aadam Eva käest õuna sai, hakkasid nad süüd veeretama üksteise ja mao peale. Kaini pimestas kadedus, mis viis ta lõpuks vennatapuni. Niisiis polnud vanasti inimesed suurt paremad midagi kui praegu.

Ega siis vana aja prohvetidki tühja koha pealt oma hurjutuskõnesid pidanud – oli kellele rääkida, oli millest rääkida. Sõltumata riigikorrast ei kao ahnus, kadedus, salakavalus ja ülbus kuhugi. Sõltumata sellest, milline on valitsev režiim, leiab ligimese vastu eksinu alati vabandused iseenda jaoks – keegi õhutas teda tegema kurja, ning „ma ei ole sugugi parem kui ühiskond tervikuna."

„Ühiskonnast" on saanud müstiline suurus, lausa mütoloogiline olend, kelle kaela annab veeretada tänapäeval absoluutselt kõik hädad. Ta oleks nagu Kreeta saare inimesi õgiv Minotaurus või lohemadu Nibelungide laulust.

Loodusseadused toimivad ka siis, kui me nendest välja ei tee

Tänastel inimestel on tänu anonüümsele elukeskkonnale atrofeerumas isikliku vastutuse printsiip. Ligimese ja inimkoosluse vastu eksinu võib öelda, et ühiskond on ta kasvatanud või jätnud kasvatamata selliseks, nagu ta on. Selles suhtes on vana aja inimeste ja meie aja inimeste vahel väga oluline erinevus – kui meie esivanemad eksisid, teadsid nad, et ükskord tuleb kõigi oma tegude eest vastust anda.

Meie enam seda ei tea, ega taha teada, kuigi oma tegude eest kanname vastutust ikkagi. Loodusseaduse (Looja loodud maailma seaduse) eiramine ei tähenda, et meid ei tabaks välk, et võiksime uppumata kõndida vee peal või lennata üles mäele. Loodusseadused toimivad ka siis, kui me nendest miskit ei tea või neist välja ei tee.

Valitsejad on enda peale võtnud kohustused

Inimkoosluste kooseksisteerimisel, hoolimata ajastust või riigikorrast, kehtivad sarnased loomuomased printsiibid – valitsejad ja valitsetavad elavad rahus nii kaua, kuni mõlemal poolel on võimalik üksteist austada ja usaldada. Valitsetavate, ehk pööbli, olukord on muidugi palju lihtsam – nendelt nõutakse vaid lojaalsust ja oma ülesannete täitmist ehk maksude laekumist ja töötegemist.

Ja ärgu rähelgu ega rikkugu korda. See, et pööbel on kade nende peale, kes on haljamal oksal ja vinguvad nende kallal põhjusega või ilma, on samuti loomulik nähtus, ega kao kuhugi.

Valitsejate olukord on mitmeti keerulisem – nad peavad inimkooslust koos hoidma ja tagama tema eksistentsiks vajalikud tingimused. See on oluline, elutähtis ülesanne. Kellele on palju antud, või kes on ise endale palju võtnud, sellelt nõutakse igal juhul rohkem kui teistelt. Kellele on palju antud, peab teadma, et eelkõige on ta enda peale võtnud kohustused.

Valitsejatel on ka õigus ja kohustus kasutada repressiivseid meetodeid inimkoosluse koospidamiseks ja rahu tagamiseks neile usaldatud (või ise endale haaratud) territooriumil. Maises maailmas selleta ei saa.

Valitsejatel on kohustus tagada õiglus

Valitsejatel on aga üks oluline kohustus, mis on inimkoosluse toimimiseks ääretult oluline ja see on ühiskondliku õigluse ülevalpidamine. Saab muidugi ka ilma selleta – sellisel juhul tuleb kehtestada karm kontroll kõigi ja kõige üle, ning tulemuseks on naeratav ja kummardav rahvas, kes ootab võimalust sellisest korrast lahti saada.

Võib olla hoolimatu oma maa ja rahva vastu, kui endal kõht täis, ja põhjustada inimeste lahkumise võõrsile. Viidates keerulistele aegadele võivad riik ja tööandjad kärpide kulutusi oma valitsetavate peale ning nõuda neilt töötegemist väiksema tasu eest.

Ja tegelikult on ju nii, et kui riik ja rahvas peavad keerulistel aegadel vööd koomamale tõmbama, siis saab pööbel sellest väga hästi aru ja nii teebki. Rootsi kuningas Karl XII elas koos oma sõduritega, sõi nendega ühisest katlast sama sõdurilobi ja tema käske täideti respektiga, vastuhakuta, sest teati, et kuningas ja reamees teevad selles mängus igaüks oma osa.

Kui raskustega heitlev pööbel näeb, et valitsevad ühiskonnakihid elavad rõõmsalt pillerkaaritades edasi, kaob riigist rahu. Selline suhtumine sai mitmegi Euroopa keisririigi lõpu põhjuseks.

Ebaõiglasest või saamatust valitsejast pole kasu

Kõik tänagi toimuv on ju varematel aegadel juba kogetud. Isegi kirja pandud. Kuningas Saalomoni poeg Jerobeam päris oma isalt hästi toimiva riigi. Saalomon oli kehtestanud tugeva kuningavõimu ja muidugi pidi ta selleks rakendama sunnimeetodeid.

Mis juhtub valitsejaga, kes ennast ei kehtesta, näeme Inglise kuninga Johni näitel. Tema liignimi oli Maata (mis räägib iseenda eest) ja teda sunniti ülikute ja piiskoppide poolt 1205.aastal alla kirjutama „Suurele hartale," millega kärbiti kuningavõimu. See deklareeris küll pidulikult: „Magna Carta" määrab, et ükski isik, ei kuningas, aadlik ega lihtne kodanik ei saa olla üle seadusest ning kõik on võrdsed Jumala ja kohtuniku ees."

Sisuliselt kinnitas see igat masti maaomanike õiguse, teha mis süda lustib ja selle aja lihtrahva elust on teada, et antud perioodil olid nad väga rängalt ja ebaõiglaselt maksustatud, ning võrdsusest kohtunike ees ei olnud lõhnagi. Ehk siis – ebaõiglasest või saamatust valitsejast ei ole kasu kellelegi.

Saalomoni poega Jerobeami palusid ka toonased rahva isad kergendada nende taaka: „Kui sa nüüd tahad olla sulaseks sellele rahvale ja teenida neid, vastad neile ja räägid neile häid sõnu, siis jäävad nad sulle igavesti sulasteks."

Kuningas arvas õigemaks kuulata oma eakaaslasi, kes soovitasid Saalomoni piitsa asemel hakata viibutama okaspiitsa – nahast punutist, mida oli täiendatud metallitükkidega. „Kui kogu Iisrael nägi, et kuningas ei võtnud neid kuulda, siis vastas rahvas kuningale, öeldes nõnda:

„Mis osa on meil Taavetis? Ei ole meil pärisosa Iisai pojas. Oma telkidesse, Iisrael! Karjata nüüd omaenese sugu, Taavet!" Ja Iisrael läks oma telkidesse. Siis Rehabeam valitses nende Iisraeli laste üle, kes elasid Juuda linnades. Ja kui kuningas Rehabeam läkitas Adorami, kes oli sunnitöö ülevaataja, siis kogu Iisrael viskas teda kividega, nõnda et ta suri; kuningas Rehabeam ise astus aga kärmesti vankrisse ja põgenes Jeruusalemma."

Ehk siis riik lagunes ja „valitseja" pidi oma rahva eest põgenema.

Hitleri arhitekt ja relvastusminister Albert Speer on meenutanud, et külaskäigud õhuväe ülemjuhataja Hermann Göringi koju, vallutatud aladelt kokkuröövituga ehitud Karinhallesse, olid ebameeldivaks kohustuseks. Juveele täisriputatud marssal Hermann kuulas harva oma vestluskaaslasi, oli sageli morfiiniuimas, uhkeldas spetsiaalselt talle disainitud vormirõivastes ja kallites hommikumantlites.

Pakkudes külalistele lihtsamaid jooke, lasi ta endale valada peenemaid konjakimarke, rahulolevalt tähendades: „Seda tuuakse ainult minule, isiklikult."

Tema eluviisid ei olnud alluvate juures saladuseks. Göringi juhitud ministeeriumis olid ohvitseride ja vastutavate töötajate enesetapud sagedased, sest asutust sisuliselt ei juhitud, kaootilisi ja vasturääkivaid käske-nõudmisi täita oli keeruline ja initsiatiivi karistati.

Armsa Eesti rahva valitsejad ja pööbel

Mis on aga sel kõigel pistmist meie ajaga? Tulles tagasi loo algusesse korrakem veel – inimesed ja inimkooslused toimivad suures plaanis sarnastel printsiipidel hoolimata ajastust ja riigikorrast. Meile, eestlastele, meeldib ohvri roll ja keegi teine on meie hädades alati süüdi, ent mida oleme teinud selleks, et muuta oma maa heaks paigaks kõigile?

Kümneid tuhandeid eestlasi on viimastel aastatel sundinud maalt välja rändama olukord, mille eestlased ise on lasknud tekitada oma maal. Eestlaste hüppeliselt kasvanud enesetappude arv üheksakümnendate alguses ei olnud tingitud välisvaenlasest, vaid inimestesse hoolimatu suhtumisega läbi viidud reformidest.

Võlaorjus, millesse on Eestimaa elanikud mässinud välispangad, on tekitatud meie enda valitsuste poolt. Võiks ju öelda, et oleme noor riik ja kogenumatel-rikkamatel on olnud võimalus meil nahk üle kõrvade tõmmata? Nii öelda ometigi ei saa, sest alates taasiseseisvumisest on pööblile korduvalt antud mõista – ühed teie keskelt on tõusnud teid valitsema ja teised pidagu mokk maas või lipitsegu nende ees, kes olid osavamad riigitüüri enda kätte kahmamises, et valitsejate laualt raasukesi saada. Selles valguses on kõlanud riigijuhtide sõnad "armsast Eesti rahvast" üsna küünilistena.

Valitseja peab ka vastutama

Selle kõige juures on oluline konks selles, et need, kes on saanud või võtnud endale õiguse valitseda pööbli üle, vastutavad oma sõnade, tegude, otsuste ja tegematajätmiste üle ka siis, kui surelikud inimesed isegi ei mäleta enam nende ministrite, nõunike ja rahvaesindajate nimesid, sest mitte ükski mõte ei kao kuhugi jäljetult.

Alates Eesti taasiseseisvumisest tehtud otsused, mis on põhjustanud tragöödiaid maale ja rahvale, on suureks taagaks asjaosaliste hingel isegi siis, kui otsuste tegijad ja lepingute sõlmijad sellele ei viitsi enam mõeldagi. Loodusseadused. Nii lihtne see ongi. Veel kord olgu öeldud – loodusseadused toimivad ka siis, kui me nendest miskit ei tea või neist välja ei tee.

Inimese hinge suurust võib mõõta selle järgi, kuidas ta suhtub nendesse, kellest tal kasu ei ole. Riigijuhtide hinge suurust võib mõõta selle järgi, kas nad panevad tähele ka pööblit, kes teeb oma osa selleks, et inimkooslus sellel territooriumil, millel ta elab, kestma jääks.

Maailm on ebaõiglane

Jah. Maailm oli, on ja jääb ebavõrdseks. Kuni maailma uueksloomiseni, sõltumata riigikorrast, ei kao kuhugi ahnus, kadedus, salakavalus ja ülbus. Ei kao kuhugi onupojapoliitika, omakasupüüdlus, edevus ja kõik muu, mis on hingevaenlase töö tulemus inimeste sees.

Meie, kaasaegsed eestlased, oleme seega mitmekordse rünnaku all – nii „valitsejad," kui „valitsetavad." Meie kallal närivad lisaks meie enda langenud loomusele inimvaenulikud, loomuvastased ideoloogiad.

Meie omariiklus on idanaabrile isiklikuks solvanguks ja Brüsselile ajutiseks vaheetapiks teel euroimpeeriumi loomisele. Meid näevad lüpsilehmadena pangad ja nüüd on lisandunud eriolukord pandeemia näol. Sellises olukorras hoida riiki elusolevana ja rahvast ühtsena on väga keeruline ülesanne. Mismoodi inimesed, kellel lasub praegu kohustus riiki juhtida, oma ülesandeid täidavad, ei või eemalseisjad täielikult ette kujutadagi.

Mis aga jääb inimestele meelde, on kordasaadetud õiglus. Me räägime õiglustundest ja selle riivamisest. Kui puulusikatega puukausist körti limpsivad sõdurid peavad vaatama, mismoodi marssal või kuningas koos kindralitega peenelt kaetud ja serveeritud laua taga istuvad, on sõjakäik juba kaotatud.

Sellele tasub mõelda. Kirjanik Solženitsõn on öelnud olulise mõtte, mis kõlab umbes nii: „Maailmas on palju ebaõiglust, aga ärgu rohkenegu see minu kaudu."

Kuningad Taavet ja Saalomon Strasbourg'i katedraalis. Foto: Bigstockphoto