Kaur Kender arvamusfestivalil. Foto: Toomas Tatar, Postimees/Scanpix

Kirjandusteadlane ja kolumnist Maarja Vaino kirjutab ajalehes Postimees avaldatud arvamusloos, et tõeline halb, mida praeguse Kaur Kenderi protsessiga võidakse teha, ei puuduta mitte ohtu sõnavabadusele, vaid ohtu murda lapse pornograafilise kujutamise tabu.

Vaino sõnul on “jant Kenderi ümber” saanud ebaadekvaatselt palju tähelepanu ning kogu teema on kõetud üles rohkete emotsioonidega, mis ähmastavad selget mõtlemist ega luba näha Kenderi ja tema kaitsjate seisukohtades laiutavaid vastuolusid ja ebajärjekindlust.

Vaino hinnangul on Kenderi asjus kõik üsna lihtne ja selge ning Kenderi juhtumi puhul ei ole põhjust rääkida kirjanduse tõlgendamisest, vaid seaduste tõlgendamisest. “[K]irjandus ise on muutunud ebamääraseks olluseks,” kirjutab Vaino, nentides samas, et antud juhul põrkus hägusaks muutunud kirjandus kokku sellise žanriga nagu karistusseadustik: “Seadused esialgu nii hägusad ei ole. On selged kriteeriumid, millest lähtutakse ja mille põhjal inimesi süüdi või süütuks mõistetakse.”

Vastuseks neile, kes püüavad näidata Kenderi juhtumit võitlusena sõnavabaduse eest, osutab Vaino vastuolulisele tõdemusele: “Mind on üllatanud see, kuidas Kenderi valjuhäälseimad kaitsjad on osutunud samadeks inimesteks, kes on häälekalt nõudnud nn vihakõne keelamise seadustamist ja kommentaariumide sulgemist. Tõepoolest. Kas ei ole tegemist sama mündi kahe poolega? Kui soovitakse seadustada karistused vihakõne eest, hakkab Kender veel palju sagedamini vanglas istuma. Andke inimesele ometi armu!”

Tõeline halb, mida praeguse protsessiga võidakse teha, ei puuduta mitte ohtu sõnavabadusele, vaid ohtu murda [laste pornograafilise kujutamise] tabu. On raske mõista inimesi, kes selle nimel pingutavad.

Näitena toob Vaino esile lõigu Ahto Lobjaka artiklist 28. detsembri Postimehes, kus on esitatud üleskutse kommentaariumid sulgeda, ja soovitab lugejatele mõttemängu vahetada sõna “kommentaarium” sõnaga “Kender”: “Kaugel ei saa olla aeg, mil “kommentaariumis” igapäevaselt toimuvaid isiklikke rünnakuid, ähvardusi või üldist vihaõhutamist hakatakse viima Euroopa kohtuinstantsidesse. See on aga pikaldane protsess, mis ei paku aegsat kaitset “kommentariaadi” söövitava ja hävitava toime vastu Eesti väärtushinnangutele ja ühiskondliku debati kvaliteedile.”

“Paratamatult jääb selles nn sõnavabaduse-küsimuses mulje, et sõnavabaduse alla kuulub kõik see, mis lihtsalt teatud seltskonnale meeldib,” nendib Vaino ja lisab, et just samuti arvatakse vihakõne alla kõik see, mis ei meeldi. “Ja kokkuvõttes pole sellel tegeliku vabaduse ega vihaga suuremat pistmist. On lihtsalt üks väike end Twitteri avangardina identifitseeriva klassi diktatuur nende üle, kes ei mõtle samamoodi kui nemad.”

Kokkuvõtlikult ei ole Vaino hinnangul probleem ei kirjanduses ega sõnavabaduses – tegelik probleem on ühiskonnas kehtivates tabudes, mille hulka kuulub ka lapse pornograafiline kujutamine ja seksuaalne ärakasutamine, mis on seadusega keelatud.

“See on ühiskonnas tabu. Inimesi, kes seda ei taju, peetakse haigeks, väärastunuks ja/või kriminaalideks. Tõeline halb, mida praeguse protsessiga võidakse teha, ei puuduta mitte ohtu sõnavabadusele, vaid ohtu murda see tabu. On raske mõista inimesi, kes selle nimel pingutavad. Õigem oleks lasta kohtutel teha oma tööd ilma pideva saatekoorita.”