Mali – kunagisest impeeriumist üheks maailma vaeseimaks ja konfliktsemaks piirkonnaks

Foto: Scanpix

Märtsi viimasel nädalal kohtusid ÜRO Julgeoleku Nõukogu esindajad Mali peaminister Soumeylou Boubeye Maigaga, et leida lahendus islami jihadistide kasvavale vägivallale riigi keskosas. Konfliktide paremaks mõistmiseks tuleb vaadata piirkonna keerulisse ajalukku.

Viimane teadaolev rängem rünnak toimus Mali keskosas märtsikuu viimasel laupäeval. Koidikul piirasid kohalikes kütirõivastes tulirelvade ja matšeetedega relvastatud mehed sisse Ogossagou küla.

Tapeti ligi 160 inimest, nende seas 46 last. Haavatuid oli üle kuuekümne. Ründajad põletasid üle 400 kodu ja 80 toiduhoidla.

Pealinna tänavad täitusid protestijatega

Kuid rünnaku taga ei olnud islamiäärmuslased, vaid kohalikud Dogoni kogukonna kütid. Viimased süüdsitasid oma ohvreid – Fulani kogukonda kuuluvaid külaelanikke – sidemetes jihadistidega. Fulanid omakorda heidavad ründajatele ette seotust Mali valitsusvägedega, kellelt väidetavalt saadi ka relvad rünnaku läbiviimiseks.

Kokkupõrked kahe kogukonna vahel on sagedased. Möödunud aastal hukkus arveteklaarimises sadu inimesi. Süüdistused sidemetes al-Qaeda ja Mali sõjaväega ei ole põhjendamatud.

Päev varem oli al-Qaeda rünnakus Mali sõjaväebaasile hukkunud kakskümmend sõdurit. Dogonite laupäevane rünnak Ogossagou külale oli verine tasu.

Verevalamised riigi keskosas on kaasa toonud tohutud meeleavaldused pealinnas Bamakos. Kümned tuhanded inimesed protestivad riiki tabanud vägivalla pärast ja islamistide huve kaitsvate valitsuse opositsioonierakondade vastu.

Osa meeleavaldajaid on tulnud tänavatele, et näidata vastumeelt riigis viibivate Prantsusmaa võõrvägede vastu, kes ometi toetavad valitsust islamistide vastases võitluses.

Leidub neidki, kes nõuavad suutmatuse pärast vägivallale lõppu teha president Obrahim Boubacar Keita tagasiastumist.

Politseil on õnnestunud suuremad rahutused küll laiali ajada, kuid olukord riigis on kaoses. Selle paremaks mõistmiseks, tasub heita pilk piirkonna keerulisse ajalukku.

Mali valitsusväed on koostöös Prantsusmaa ja Euroopa sõduritega võidelnud aastaid radikaalsete islamistlike rühmitustega. Fotol Mali sõdur Gao linnas, 2013. Allikas: Scanpix

Impeeriumist kolooniaks

Mali on 18,4 miljoni elanikuga Lääne-Aafrika suurimaid riike. Riigi keskosast voolab läbi Nigeri jõgi, jagades 1,2 miljoni ruutkilomeetrise maalahmaka kaheks. Territoriaalselt suuremas põhjas laiuvad kõrbealad on koduks tuareegihõimudele. Riigi lõunaosas elavad manded on seevastu tsiviliseeritumad ja majanduslikult arenenumad. Seal paikneb ka pealinn Bamako.

Suhted kahe poole vahel on olnud teravad pidevalt. Etniline eraldatus, kasinamad elatustingimused ühes maailma niigi vaeseimas riigis ja islami äärmusluse kasv on põhjustanud nomaadlike tuareegide kümneid aastaid kestnud vägivallalained.

Riigi kuldaega mäletab vaid ajalugu. 13. sajandi keskpaigas maailmakaardile kerkinud Mali impeerium oli jõukas ja mõjuvõimas riik, mis kontrollis läbi Sahara Euroopasse ja Lähis-Itta kulgevaid kaubateid. Oma rikkused võlgnes Mali elevandiluule, soolale ja – mis peamine – kullale. Ajaloolased oletavad, et 14. sajandi alguseks pärines Mali kaevandustest koguni pool kogu maailma kullast. Viimast leidub lõuna pool Nigerit rikkalikult tänaselgi päeval. Ometi peab suur enamus kogu elanikkonnast toime tulema vähem kui 1,25 dollarise päevarahaga.

Koos mereteede avanemisega koloniaalajastu koidikul ja eurooplaste saabumisega langesid kõrbetolmu ka läbi riigi põhjaosa hargnenud kaubateed. Põhja-Aafrika suurlinnade sadamatesse rikkuseid vedanud tuareegid paisati tagasi kõrbe ja algelistesse elutingimustesse.

Lepitamatu konflikt

Sestap ei tähendanud Mali iseseisvumine Prantsuse kolonialismist 1960. aastal rõõmupidu, vaid sissejuhatust uutesse kümnendeid kestvatesse sisepingetesse. Osa tuareege moodustas Azawadi Rahvusliku Liikumise. Relva jõul nõuti eraldumist Malist ja iseseisvat Azawadi riiki põhjapool Nigerit. Ülestõusnutele osutas abi näiteks Liibüa endine juht Muammar Gaddafi.

Eelnimetatute kõrval kerkis esile teinegi rühmitus – Ansar al-Din (Usukaitsjad), kelle ambitsioon pole tänini mitte riiklik suveräänsus, vaid Sahara-ülene šariaat. Liikumise juhil Iyad Ag Ghalyl usutakse olevat otsesidemed al-Qaedaga, kes piirkonna vastu samuti juba 1990. aastate algusest elavat huvi tunneb.

Seega võitlus ei käi mitte moslemite ja kristlaste vahel, keda on riigis vähem kui kaks protsenti. Konflikt seisneb erinevate agendadega ühiskonnagruppide ja valitsuse keeruliste vahekordade summas.

Kuue aasta eest õnnestus Mali valitsusel sõlmida Azawadi Rahvusliku Liikumisega relvarahu. Lepe nägi ette, et ülestõusnud tunnistavad Mali territoriaalset terviklikkust ja vastutasuks lõdvendab valitsus senist tsentraliseeritud poliitikat. Tulemusel tekkis Nigeri kallaste ajalooliste linnade Timbuktu, Gao ja Kidali kõrvale kaks uut halduskeskust – Taouden ja Menaka. Kuid et valitsus ei ole suutnud täita põhjapoolsemate tuareegide ees autonoomiakokkulepet, püsib olukord endiselt plahvatusohtlik.

Seevastu Sahara šariaati uskuvad äärmusrühmitused pole kuhugi taandunud. Nende kõrval on riigi keskosas paiknevatest Mopti ja Segou piirkondadest esile kerkinud hoopis uute nõudmistega vägivallagrupid. Näiteks on Peuli kogukonna põllumeeste rahulolematus valitsuse tegevusetuse pärast tänaseks formeerunud ametlikeks relvaüksusteks, kes inspireeruvad oma rünnakutes kunagisest impeeriumiideaalist.

Kokku elab Mali, Nigeri, Alžeeria ja Tšaadi aladel umbes kaks miljonit tuareegi, nendest 950 000 Malis.

Islamirühmituse Ühtsus ja Jihad liikmed 2012. aasta suvel, Gao linnas, Malis. Foto: Scanpix

Prantsusmaa tuumajõu allikas

2013. aasta jaanuari keskpaigas andis Prantsuse toonane sotsialistist president François Hollande teada vägede saatmisest Malisse. Selleks ajaks olid raketirünnakud islami mässuliste pihta kestnud nädala. Hollande põhjendas otsust vajadusega kaitsta kogu Lääne-Aafrika piirkonda langemast islamistide võimu alla.

Prantsusmaa relvavägede sekkumise Malis kiitis eelneva aasta detsembris heaks ÜRO Julgeoleku Nõukogu. Kokku teenivad konfliktikoldes kahekümne ühe Euroopa Liidu riigi ja nelja Liitu mittekuuluva riigi (Georgia, Serbia, Montenegro, Albaania) sõdurid. Eesti kaitseväelased on Malis alates 2013. a septembrist.

Prantsusmaa huvi piirkonna vastu on mõistetav – sõltuvad tema tuumajaamad suuresti just seal kaevandatavast uraanist. Ainuüksi Mali idanaaber Niger toodab poole Prantsusmaa tuumajaamade töös hoidmiseks vajaminevast toormaterjalist. Energiafirma Orano (endine Areva) on riigis kaevandamisega tegelenud juba aastakümneid.

Artikli põhiallikas: Geopolitical Monitor

GALERII: Eesti rahuvalvajad 40-kraadises kõrbekuumas

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!