Eesti lipu motiiv. Illustratsioon: Bigstockphoto

Aktivistide grupp on ka kujundanud oma keele, primitiivsete, oma välismaistelt iidolitelt laenatud valelike terminitega. Meil tuleb aga kaitsta emakeelt ideoloogilise labastamise eest, kirjutab Malle Pärn.

Eesti rahvuskeel tuleb kuulutada pühaks ja seda tuleb kaitsta ideoloogilise labastamise ja risustamise eest

Hakkame rääkima õiget eesti keelt, üht keelt, kus igal sõnal on kindel tähendus, millega arvestavad KÕIK, meil on ju ometi sõnaraamatud olemas!

Ainult narrid võivad tõsiselt võtta selliseid silte, mida meil konservatiividele peale kleebitakse, nagu homofoob, rassist, islamofoob, ksenofoob, nats, ja nii edasi. Või absurditermineid: vihakõne, vandenõuteoreetik, lamemaalane, sooneutraalne abielu, kliimaneutraalne riik. 

Liberaalide väga valikulisest avatusest ja sallivusest on juba palju kirjutatud. Ent ikka on need kasutusel kui mingid uued ühiskondlikud väärtused? Ometi on tegemist kirjeldavate terminitega, mis ise omaette ei saa kohe kuidagi olla mingid väärtused! Pealegi nõutakse meilt sallivust ja avatust AINULT nõndanimetatud “liberaasete väärtuste” ja liberaalse “eliidi” suhtes, kelle ühiskonnaohtlikku käitumist ei tohi keegi isegi mitte kritiseerida!

Miks keeleteadlased ja keelekaitsjad ei sekku narruseni primitiviseeritud poliitkähmlustesse, et puhastada meie auväärne suhtlemisvahend värdterminitest ja sõnade vales tähenduses kasutamisest? 

Ka progressivismi ideoloogid ja demagoogid tuleb allutada meie ühistele keelereeglitele! 

Tsiteerin Martin Helmet: “Nii Eestis kui läänes oleme leppinud viimased kakskümmend aastat sellega, et üks väga radikaalne, väga väikest kandepinda omav vasakpoolsete agressiivsete aktivistide kamp on tegelikult dikteerinud ühiskonna agenda ja liikumissuuna.”

Täpselt nii see kahjuks on. See aktivistide grupp on ka meie emakeele sisse kujundanud oma keele, primitiivsete, oma välismaistelt iidolitelt laenatud valelike terminitega. 

Kui mina oleksin president, ma kutsuksin kokku – igasugu mõttetute välisreiside asemel – ühe tarkade nõukoja. Ma kutsuksin kokku targad inimesed – selle sõna õiges tähenduses, mitte meie meedia “targad” või “eksperdid”, “arvamusliidrid”, vaid tõelised targad, mõtlemisvõimelised, eetilised, omal alal asjatundjad: keeleteadlased, filosoofid, teoloogid, kirjandusteadlased, ühiskonnateadlased, kasvatusteadlased. 

Ma laseksin neil läbi analüüsida meie ühises avalikus keeles kasutatavad väljendid ja terminid, ja seejärel, jah, teeksin kohustuslikuks kõikidele avaliku elu tegelastele sõnade kasutamise nende ÕIGES TÄHENDUSES. 

Eesti rahvuskeel tuleb kuulutada pühaks ja seda tuleb kaitsta ideoloogilise labastamise ja risustamise eest!

Kas see oleks veel võimalik? Kas on veel võimalik meie ülbeid “suunamudijaid” milleski mõistlike sõnade ja mõtetega VEENDA? Kas on veel mingit autoriteeti, mida 21. sajandi fanaatiline progressist võiks tunnistada endast kõrgemaks ja targemaks? 

Kas terves maailmas liberaalide eksituse tõttu võimuletrüginud lollust on veel kunagi võimalik tarkusele allutada, või on meil see lootuski kadunud? 

Püüan alljärgnevalt analüüsida mõnda olulist terminit, mida meil valelike siltidena tarvitatakse. 

“Vasakpoolne” assotseerub minu ettekujutuses pahema poolega, pahempidisusega, igal juhul millegi halvaga. “Osa rahast läks vasakule”, öeldakse ju ka siis, kui keegi on kuritahtlikult mingit ühist raha oma kasuks tarvitanud. Ja nii see ka kipub olema, vasakult ei ole eriti midagi head tulnud. Ja vasak-radikaal, vasakäärmuslane, see on eriti paha ja kuri äärmuslane. Sõimab konservatiivi hitlerlaseks ja saastaks. Vägivaldne ja kultuuritu, nagu üks punane proletaarlane ikka. 

“Parempoolne” jälle rõhutab paremust, parem olemist, tähtis isik pannakse istuma paremale käele, parem on alati eelistatud. “Ta näitas end oma parimast küljest”. Paremäärmuslane peaks siis olema äärmuslikult parem, seega parim? See on nagu ülim kiitus, ent ma arvan, et seda ei maksa eriti kellegi kohta öelda, kes meist siis ikka kohe absoluutselt parim on? 

Noh, nali naljaks, aga nii see ka poliitkäitumise järgi tundub olevat. Klassikalises mõttes see vasak-parem-jaotus ei ole enam õigustatud. Riigikogu esimehe suhtes muidugi istuvad meil küll vasakud vasakul ja paremad paremal. 

Aga sõna “äärmuslane” tuleks meie igapäeva rahumeelses poliitikas kindlasti välistada, äärmuslane tähendab siiski seda, kes oma eesmärgi saavutamiseks tarvitab tavapärasest erinevaid, kohatuid, vägivaldseid, keelatud võtteid. Kui äärmuslaseks nimetatakse pommipanijaid terroriste, siis ei sobi mingil juhul sama terminit kasutada demokraatlikult valitud poliitiku kohta, kes isegi riigikogu saalis pole oma oponendile kallale läinud. Keelatud võtteid on meil võimukoridorides kasutanud siiski meie “liberaalid”, mitte konservatiivid. Eks kolleegi karu tagumikku saatminegi ole ju sõnaline vägivald? Ja seda tegi sots rahvuslase suhtes, mitte vastupidi. 

Üks osa poliitikuid nimetab ennast liberaalideks ja oma igatsetud riigikorda liberaalseks demokraatiaks. See viimane termin on eriline absurd. Mis mõttes saab demokraatia olla liberaalne? Äkki saaks siis rääkida ka demokraatlikust demokraatiast? 

Õnneks seletab selle ära nende praktika, nende käitumine ja nende nõudmised. Liberaalseks demokraatiaks nimetavad nad põhimõtteliselt nende endi diktatuuri, düstoopiat, kus ka kõik teistsuguse maailmavaate ja meelsusega inimesed teevad vastuvaidlematult nende tahtmist, kes nimetavad end liberaalideks. 

Nagu see niinimetatud liberaalne demokraatia ei ole üldse demokraatia, nii ka see, kes end nimetab liberaaliks, ei ole tegelikult ju liberaal. Kaugel sellest. Tänapäeva “liberaal” kuulutab, et ta on salliv ja avatud, aga tegelikult on ta äärmiselt sallimatu ja suletud. Salliv ja avatud on ta ainult oma väjavalitud inimgruppide suhtes. Ta jaotab inimesed eliitgruppideks ja ülejäänud massiks, kes ei tohi nende eliitgruppide käitumist  mitte mingil juhul kritiseerida. Selle massi jaoks, ja eriti veel nende häbematute jaoks, kes julgevad kõva häälega nende valetamist ja nende teooriate absurdsust paljastada, on neil väga kurjad sildid, mis nende külge igaveseks kinni naelutatakse. 

Demokraatiat ei saa jaotada liberaalseks ja konservatiivseks. Demokraatia SISALDAB endas nii liberaalset kui konservatiivset tiiba, ja võimaldab valimiste kaudu kord ühel, kord teisel riiki valitseda. Teise toel, teise tiiva abiga. Tegelikus demokraatias ei kakle liberaalid ja konservatiivid, vaid täiendavad teineteist. Selles on demokraaatia mõte, sest ka rahva hulgas on nii liberaale kui konservatiive. Muidu ei oleks neid ju valitsuses? Kumbki neist ei ole paaria või teisest halvem. Mõlemal on võrdsed õigused ja vabadused. 

Meie praegune primitivistlik poliit-kamba-karjerism tahab meie rahvast harjutada just selle ohtliku valega, nagu oleksid liberaalid millegi poolest konservatiividest paremad. EI OLE. Praegu on nad isegi halvemad, nad on ise ennast paariaseisusse mänginud, sest nad valetavad, nad ei ole tegelikud liberaalid. Eriti selgelt paistis see välja abielureferendumi takistamise piinlikus farsis. 

Niisiis, liberaalseid parteisid meil enam ei ole. Oleks aeg tõelise liberaalse ja tõelise sotsiaaldemokraatliku partei loomiseks. Ent võltsliberaalid on liberalia maine lootusetult ära rikkunud. Nüüd on vist paratamatu, et kodanike vabadusi ja õigusi kaitsevad  konservatiivid. 

Ja see on hea, sest konservatiivsus on vajalik selleks, et alles hoida kindel alus, millele saaks kunagi jälle ehitada üles iseseisva ja kõrge kultuuriga Eesti Vabariigi.