Detsembris on USAs ja mitmetes teistes maailma riikdies alustatud inimeste massvaktsineerimisega Covid-19 vastu. Foto: Scanpix

Ma arvan, et kõige kindlamalt saab inimese usaldust võita see, kes ütleb: mina vastutan selle eest, mida ma teile soovitan. Aga vaktsiinide eest ei vastuta ju mitte keegi. Kui tahate, et teid usutaks, siis võtke vastutus, kirjutab Malle Pärn.

Inimeste hulgas on alati olnud neid, kes kipuvad kahtlema mingites üldiselt omaksvõetud dogmades, ükskõik kas usulistes või ideoloogilistes. 

Mõned inimesed kahtlevad näiteks vaktsiinide tõhususes. Siit-sealt tuleb uudiseid, et keegi on vaktsiini tõttu raskesti haigestunud või koguni surnud. See tekitab hirmu ja kahtlusi. 

Tõsi, ohvreid ei ole palju – meile teadaolevalt – aga isegi üks juhtum on liiga palju sellele, kellest see üks juhtum saab.

Demokraatlikus riigis on inimesel õigus kahelda, ja peab olema ka õigus ise valida temale meelepärased tervise eest hoolitsemise viisid. Keegi ei saa sundida kõiki inimesi millessegi suhtuma täpselt ühtemoodi. 

Ent koroonavaktsiini hädavajalikkusest on meil tehtud ideoloogiline dogma, ja tänapäeva inimene ideoloogilistes dogmades kahelda ei tohi. Kahtleja on liberaalse demokratuuri vastane ja tuleb vaigistada ning allutada õigele ideoloogiale. Selleks pole vaja konkreetset seadusepügalat, ülevalt antakse käsk, ja ustavad käskude täitjad hakkavad kahtlejaid represseerima. Kui mitte otseselt, siis vähemalt kaudselt. 

“Kui on mõni õde või arst, kes sellist juttu ajab, tuleks temast teada anda terviseametile või haigekassale. See ei ole tänase päeva meditsiini järgi õige arusaam ja tegelikult arstid ja õed on kohustatud andma teaduspõhist infot, mitte rääkima oma uskumustest,” ütleb Karmen Joller.

Uskumustest? Ka teaduspõhine info on mingis mõttes uskumus, sest ka teadlaste hulgas on erinevaid teooriaid ja nendest sünnivad suured vaidlused. Ka Joller on ju valinud endale sobiva “uskumuse”? Ja me ei tea, mille põhjal on ta teinud just sellise valiku. 

Ajal, mil kõrgel ametitoolil istuvaid inimesi ja koguni terveid institutsioone ei saa enam usaldada, on väga raske sundida inimesi ühtmoodi mõtlema. Informatsioon on ju kõigile kättesaadav. Ja mida rohkem meid ühtmoodi mõtlema SUNNITAKSE, mida vihasemalt kahtlejaid rünnatakse või demoniseeritakse, seda enam me hakkame kahtlema. 

Korporatiivmeedia avaldab meelsasti selliseid pealkirju nagu: “Vaktsineerimise vastased on enamasti väga rumalad inimesed” ja “Koroonaeitajad on fooliumimütsiga herneajud”. Teisitimõtlejaid süüdistatakse vastutustundetuses ja teistest mittehoolimises. “Lamemaalastest” ja “kloorijoojatest” rääkimata. 

Kui kedagi hakatakse massiliselt halvustama ja sildistama, siis tekib alati kahtlus, et mõistlikke argumente inimeste veenmiseks ei ole. Silt peale, ja purki! Sa ei ole täisväärtuslik inimene, kui kahtled meie dogmas! 

Kõik me usume teadlasi, aga paraku on ka teadlastel erinevaid teooriaid. Ühed ütlevad, et haigus kaob siis, kui enamus rahvastikust on vaktsineeritud, teised jälle ütlevad, et pandeemia ajal vaktsineerimine tekitab uusi tüvesid, mille vastu see vaktsiin enam ei kaitse. Ühed ütlevad, et ainult vaktsiin kaitseb, teised ütlevad, et inimese terve immuunsüsteem saab selle haigusega ise hakkama. Selliseid vastandlikke teooriaid on veelgi. 

Kumba uskuda? Pealegi on ajaloos sageli juhtunud, et mingi üldtunnustatud teaduslik teooria tunnistatakse – mingi uue avastuse tõttu – eksituseks. 

Kas tõesti vaktsiinide tootmine on lihtsam kui tõhusa ravimi leidmine? Kas tõesti kõik need teated koroona tulemuslikest ravimistest tuntud ravimitega on valeuudised? Propaganda? 

Kui kaheldakse paljusid inimesi terveks teinud ravimite kahjutuses, siis miks ollakse nii kindlad vaktsiini kahjutuses ja tulemuslikkuses? Ometi on need ravimid juba kaua aega kasutusel olnud, aga vaktsiinid on uued? Või vähemalt meile öeldakse, et nad on uued. 

Kui liikvel on erinevaid teooriaid, siis valib igaüks selle variandi sellest “teaduspõhisest infost”, mis temale tundub usaldusväärsem, loogilisem, mille tagant ei paista (liiga selgelt) välja kellegi isikliku omakasu sarved. 

On ju ilmselge, et vaktsiiniäri on palju tulutoovam kui odavate ravimite tootmine, pealegi vajavad ravimeid ainult haiged, aga vaktsiini tahetakse süstida kõigile, pealgi õige mitu korda? 

Kuhu asetab Joller “teaduse” piirid? Kus tema jaoks teadus lõpeb ja uskumus algab? Mina ei usu, et üldse on inimestel mingeid uskumusi, mis ei toetu mingile teaduspõhisele infole. 

Ka vaktsiinivastasus põhineb teadusel, seda ei ole keegi oma fantaasiast välja õngitsenud. Ka vaktsiinide kahjulikkuse kohta on tehtud teaduslikke uuringuid, ka seda on kinnitanud mitmed teadlased. 

Ma pole kuulnud, et neid erinevaid teooriaid toetavad teadlased oleksid omavahel kõrgetasemelist teaduslikku sümpoosiumi korraldanud, et nii-öelda ühist nimetajat leida. Pigem püütakse seda kahtlevat poolt maha vaigistada, igati halvustada, demoniseerida – kõik ühte patta panna ja lamemaalase sildiga kinni pitseerida. Just selline reaktsioon lisab kahtlejate lõkkesse kuivi halupuid. 

Loomaarst Arvo Soomets kirjutab:

“Olen oma lugemisega jõudnud tänaseks sinnamaani, et olen aru saanud, et on kahesugust kirjandust: ametlikult tunnustatud ja ametlikult tunnustamata kirjandust. Kõik, mis leiab ametlikku tunnustamist, sisaldab infot, mis sobitub “süsteemiga” ja kõik, mis ametlikku tunnustamist ei leia, on kas “süsteemile” sobimatu või hoopistükis vastukarva ja seda teist on kordades rohkem.”

Kui ühiskonnas tahetakse keelata vaba arutelu, kui mingi mõttesuund võimu poolt demoniseeritakse, siis tekib mõtleval inimesel alati põhjendatud kahtlus, kas see ametlikult läbisurutav mõttesuund mitte vale ei ole. Miks muidu ei ole seda võimalik rahvale mõistliku aruteluga selgitada? 

Keda siis uskuda? 

Ma arvan, et kõige kindlamalt saab inimese usaldust võita see, kes ütleb: mina vastutan selle eest, mida ma teile soovitan. Aga vaktsiinide eest ei vastuta ju mitte keegi? 

Ometi on vaktsiinide tootjad päratu rikkad, miks nad ei ole siis nõus maksma kahjutasu selle eest, kui keegi vaktsineerimise tagajärjel kaotab elu või tervise? Äkki on siin veel mingi varjatud õngekonks?

Nii et, sõbrad, kui tahate, et teid usutaks, siis võtke vastutus!

Ja veel: ärge kurjustage teisitimõtlejatega, sellega lisate vaid õli tulle! Püüdke neid rahulikult, sõbralikult, mõistlike argumentidega veenda. Näidake, et teil ON need argumendid. 

Teie meelest vale valiku teinud inimest ei tohi hukka mõista. See tekitab paljudes protesti ja trotsi ja kuumendab meie niigi üleköetud kliimat veelgi.