Illustratsioon: Bigstockphoto

Ühes muinasjutus tuleb hunt ukse taha ja mangub sisselaskmist, sest tal olevat väljas külm. Esiteks palub ta ainult ühe käpa sisselaskmist, siis juba teise, siis juba ka tagumise käpa ja nii edasi, kuni ta ongi viimaks üleni toas. Me ju teame, mis saab edasi. Hea, kui pererahvas sealt elusana välja pääseb, enamasti pannakse nad kõik nahka, kirjutab Malle Pärn.

Eesti LGBT ühing pakub erakondadele ettepanekuid valimisprogrammidesse, et anda oma "panus" eesti ühiskonna kardinaalsesse ümberkorraldamisse. Kõrge rahastusega üleujutatud survegrupid tulevad poliitikutele appi, et õpetada neid, kuidas uut progressistlikku inimest kasvatada. 

Soovitatakse: igakülgset LGBT teavitustööd, poliitikute, õpetajate ja transporditöötajate koolitamist LGBT teemadel, LGBT-vanurite, puudega inimeste ja materiaalselt vähekindlustatute erilist kohtlemist, ning et linn tunnustaks LGBT-sõbralikke ettevõtteid. Loomulikult ka igale poole triibulippe ja koguni värvitriipudega ülemaalitud ülekäiguradasid!

Raamatukogudes soovitatakse LGBT teemaliste raamatute äramärgistamist värvitriibusiltidega, LGBT-le oluliste sümboolsete või ajalooliste kohtade äramärgistamist, samuti tahetakse, et linn hakkaks LGBT ajalugu uurima. 

Miks nad teistelt "soovivad" selliseid asju, miks nad ISE seda ei tee ja ei uuri, neile ju kingitakse selleks tohutuid summasid, nii Eestist kui kui ka mujalt maailmast? Oskavadki nad ainult nõuda ja kamandada, ise ei kõverda kõrtki? 

Kas ei ole see juba tõesti vihaleajavalt ülbe pealetung normaalsele ühiskonnakorraldusele? Näib, et kellelgi on äkki väga kiire hakanud? 

Ühiskonna ja kogukonna elus kehtivad teatud reeglid. Justnagu mängudeski. Malet ei saa mängida, kui male reeglitest kinni ei peeta. Ükski mängija ei saa seal hakata nõudma mingeid erilisi "õigusi", näiteks etturiga käia ratsukäike. Etturil on õigus käia nii nagu reeglid ette näevad, see pole etturi diskrimineerimine. Kõikidel on võrdne õigus käia nii, nagu reeglid ette näevad. Kui kellelegi tahetakse erand teha, siis see ei ole enam võrdne kohtlemine! See on otse ebavõrdne kohtlemine, just ilmselge ühtedele eesõiguste andmine on teiste diskrimineerimine. Kui ettur hakkab käima nagu ratsu, siis ei ole male enam male. 

Ja asi läheb üsna hulluks siis, kui teatud grupp hakkab kõikidelt nõudma ja kõigile propageerima "võrdset kohtĺemist" ja "diskrimineerimise kaotamist" malemängus. Malehuvilised hakkavad sellele vastu, aga "uuendajad" tembeldavad nad kohe tagurlasteks ja vihakülvajateks ja lõhestajateks. Ehkki seda kõike on nad tegelikult ise. Olemasoleva ja hästi toimiva süsteemi lõhkuja on lõhestaja, see, kes süsteemi lõhkujale vastu hakkab, ei ole lõhestaja!

Kindlakskujunenud mõisteid tuleb mõista ja kasutada nende tegeliku tähenduse ja sisu järgi, on lausa rumalus kasutada neid mingis teises tähenduses. Tänapäeval tegeldakse liiga agarasti (ja kahjuks karistamatult) totalitaarse "uuskeele" loomisega, kus sõnade sisu on tagurpidi pööratud. 

Ühiskonnas ja kogukonnas peab valitsema KORD. Kaos, anarhia, kokkulepitud reeglite lõhkumine, kehtivate reeglite ümbertegemine mingite gruppide isiklike soovide järgi, valitud gruppide eelistamine teistele lõhub ühiskonna terviklikkuse ja vaimse tasakaalu. Külvab segadust ja hävingut. Tekitab teravat vastuseisu nende poolt, kes tahavad olemasolevat korda alles hoida. Ühiskonda lõhestab ja vaenu külvab see, kes esitab ühiskonnale oma isiklike ihade õigustamiseks sellised nõudmised, mis on vastuolus looduse ja loomuliku elukorraldusega. 

Abielu on mehe ja naise liit, on seda kogu aeg olnud. Mitte kunagi ajaloos ei ole esile kerkinud võimalus või vajadus või tõsine mõte kuulutada abieluks ükskõik missugused kooselamise vormid. Kes see küll oli, kes selle kividelaviini veerema pani? Kes lükkas käima selle "igavese jõumasina", mida mõistus ei ole enam suuteline peatama? 

LGBT aktivistide grupid nõuavad üsna vihaselt "vähemusseksuaalsuste" automaatset normaalseks kuulutamist ja  riiklikult tunnustatud "sooneutraalset abielu". 

Aga mõistusega inimesed vajavad oma põhimõtete või suhtumiste nii kardinaalseks muutmiseks PÕHJENDUST. Ja seda põhjendust ei ole keegi suutnud välja mõelda. Kõik kveerteooriad esitatakse meile kui aksioomid, mitte kuskil ei ole avaldatud mingitki teaduslikku põhjendust või inimlikku õigustust või mingit "uut" bioloogilist avastust, mille alusel me kõik peaksime hakkama inimest vaatama hoopis teise pilguga. Ka pole suudetud meile tõestada selle "uuenduse" positiivset mõju meie elule, meie laste tulevikule!  

Me lepime sellega, et mitte kõik mehed ei taha naist võtta ja kõik naised mehele minna. Me laseme neil elada nagu nad tahavad. Aga me ei taha sellest teha mingit normi, me ei taha võrdsustada suvalist kooslust abieluga, mille eesmärgiks ja mõtteks on mehe ja naise kooselust sündivate laste üleskasvatamine. 

"See ei võta teilt midagi ära," hõikab aktivist, "mina tahan ainult võrdsust!" 

See on väga iseka ja väga piiratud ning väga ülbe inimese hüüatus. 

Kui kümned, sajad tuhanded (maailmas miljonid) inimesed ütlevad, et see võtab neilt "midagi ära" – miks te neid siis ei kuula? Miks te absoluutselt ei kuula neid, kes teie soovmõtlemist kriitiliselt analüüsivad? Kes teie soovide teostamise kahjulikke tagajärgi näha oskavad? Kuidas on võimalik lollideks ja pahatahtlikeks või tagurlikeks pidada KÕIKI, kes teiega ei nõustu? Kas te kunagi ei mõtle, missugusena see teie sõda kõrvalt paistab? 

Ühes muinasjutus tuleb hunt ukse taha ja mangub sisselaskmist, sest tal olevat väljas külm. Esiteks palub ta ainult ühe käpa sisselaskmist, siis juba teise, siis juba ka tagumise käpa ja nii edasi, kuni ta ongi viimaks üleni toas. Me ju teame, mis saab edasi. Hea, kui pererahvas sealt elusana välja pääseb, enamasti pannakse nad kõik nahka. 

Kui kooseluseadust riigikogus läbi pressiti, siis ju koguni loobuti rakendusaktidest, et trooja hobust võimalikult kahjutu ja väikesena näidata, sest hädavajalik oli üks käpakene tuppa sooja saada. Küll edaspidi saab lisa nõuda, oli juba siis olemas kindel plaan. Loodeti, et järgmine riigikogu võtab vastu rakendusaktid. Aga ei võtnud. Isegi praegu, kui Keskerakond on ära tinistatud ja Isamaagi juba osaliselt, ei saa riigikogu rakendusaktidega hakkama. Miks? Nüüd loobivad sotsid Maris Lauriga nagu kassilaipa üle aia, üks ütleb: tehke ära, teine ütleb: tehke ikka teie. 

See on muidugi hea, et triibulipu-aktivistid aina rohkem oma tegelikku nägu  paljastavad. See näitab, et nad on juba üleni tuppa sooja pääsenud. Nüüd läheb lahti pererahva ärasöömine. Nüüd esitatakse juba üksikasjalikke nõudmisi: pealinna igas linnaosas olgu vähemalt üks värvitriibu-ülekäigurada! 

Kas ei ole seegi jälle prohvetlik? Me kõik teame, et ülekäigurada tähendab valgeid triipe hallil asfaldil. Me kõik teame, et abielu on mehe ja naise liit. Aga näete, nüüd on üks väike vihane grupp inimesi, kes nõuab maailma ümbertegemist nende kapriiside järgi? 

Mida peaksod liikluses tähistama üle tee joonistatud värvitriibud? Kas see annaks triibuaktivistile eelisõiguse seda ka punase tule all ületada? 

Meil kõigil on võrdne õigus abielluda. See on nii loomulik asi, et see "õigus abielluda" kõlab kuidagi veidralt. Abielluda saab muidugi ainult vastassoo esindajaga. Seega, need inimesed, kes eelistavad partnerina samast soost inimest, ei tahagi ju abielluda? Miks neil siis on vaja oma kooseluvormi abieluga võrdsustada? Milleks neile abielu, võiks ju ometi soovida, et nende (teistsugune) kooselu oleks midagi hoopis erilist ja uut? 

Tekib küsimus: mis on selle vihase sõja tegelik põhjus ja alus? 

Kas pole selle väiksesse LGBT gruppi ühinenud inimeste agressiivse aktivismi aluseks kirglik soov või alateadlik lootus, et need järeleandmised võiksid leevendada nende sisemist rahulolematust iseendaga, oma erisusega, või nende seksuaalerisustest tingitud alavärsuskompleksi? Nad ei taha leppida sellega, et nad on "teismoodi", nad tunnetavad oma ebatäielikkust, nad tahavad, et kõik neid tunnistaks "normaalseteks", omasugusteks, võrdseteks. See, kes ennast peab teistest halvemaks, vajab oma eneseväärikuse tõstmiseks pidevat välist tunnustust, erilist esiletõstmist, lausa ametlikku, lausa riiklikku. 

Alustaks algusest: mõelgu nad kõigepealt endale mingid normaalsemad nimetused! Miks nad on nõus ennast nimetama nende alandavate (sugueluliste) nimetustega? Lesbi, gei, bi- ja transseksuaalid? Kes sellised nimed välja mõtles ja miks just sellised? Need on ju kõik tegelikult pejoratiivsed ja igal juhul väga kergemeelsed argoosõnad? Ma olen täiesti kindel, et valdav enamus homoseksuaale ei nimeta ennast iial mingiks "geiks"! Miks ollakse nõus ennast avalikult liigitama erinevatesse gruppidesse suguelu järgi? Ka triibulipp on minu meelest alandav. Nagu oleks tegemist mingi vaimupuudega? 

Keegi aeg-ajalt ikka kuulutab avalikult: "kus see geipropaganda on, millest te räägite, mina ei näe seda kuskil?" 

Kui sina midagi ei näe, ära siis seda kõigile kuuluta! Küsi pigem nende käest, kes näevad! Usu neid, kes näevad, mitte neid, kes ei näe. Pime võib ju meile öelda: "kus see päike teil siin on, mina ei näe mingit päikest!", aga kas me usume teda? 

Inimene peaks rääkima ikka sellest, mida ta näeb ja teab, see on tunduvalt väärikam kui hõisata: "mina ei näe, mina ei tea, järelikult seda ei ole!"

Ikka ja jälle kordan: kas tõesti usuvad need elgebeted, et kogu maailma rahatuusad, kes nende sõda miljonitega toetavad, nii kangesti muretsevad nende isikliku õnne pärast? Kui naiivne saab tänapäeval veel olla? 

Neid kasutatakse ära, neid õhutataksegi tarvitama aina lapsikumaid ja läbinähtavamaid võtteid, et lihtsalt inimesi omavahel tülli ajada. Sest see vastuolu loomuliku seksuaalsuse ja "vähemusseksuaalsuse" vahel, andke andeks, ei sure iialgi. Mida narrimaks, mida isekamaks lähevad elgebetede nõudmised, seda suuremaks paisub ka vastuseis nende nõudmistele. 

Just see sõda ongi nende rikaste toetajate eesmärk, neid ei huvita mingite "vähemuste" isiklik õnn. Nad on vaid kahuriliha rahvuste ja normaalse inimlikkuse hävitajate käes. 

Ja nende õnne pole ju kuskilt näha, nad ei ole kunagi rahul. Mida rohkem tehakse neile järeleandmisi, seda suuremaks lähevad nende isud, seda agressiivsemaks nende nõudmised.