Paneme üksteise sõimamise ja alusetu laimamise asemel paika ühise eesmärgi: eesti rahva alleshoidmise ja meie lastelastele turvalise elupaiga ehitamise, kutsub üles Malle Pärn.
Kas meil ei oleks viimane aeg algatada ühe kunagise kultuur-rahvana üks tõsine kultuurirevolutsioon? Ehk on see veel võimalik?
Lõpetame ja keelame ära avaliku ropendamise, tigeda üksteise sõimamise ja alusetu laimamise? Viskame kõik omakasupüüdlikud valed prügikasti! Hakkame kainelt mõtlema!
Paneme paika ühise eesmärgi: eesti rahva alleshoidmine ja meie lastelastele turvalise elupaiga ehitamine!
Ajakirjandus, palun ärge avaldage enam ühepoolset ideoloogilist propagandat, hüsteerilisi hinnanguid, ärge kleepige alusetuid silte, vaid tooge välja faktid, analüüsige mõistuslikult tekste ja inimeste tegusid oma arvamustes ja kommentaarides.
Ennekõike: kuulakem üksteist ära ja võtkem vastu, mida kuulsime. Ja vaielgem vastu, kui see meie meelest oli vale või kahjulik.
Arutame omavahel meid tülliajavaid valusaid teemasid. Rahulikult, loovalt. Mõtleme, ausalt ja tõsiselt, otsime vastuseid üksteise küsimustele. Tegelikult, päriselt, mitte näiliselt.
Uurime üheskoos välja, kellel meist õigus on ja kes valetab, kes räägib arukat juttu, kes rumalat. Ja usume ausat ja arukat, mitte valelikku ja rumalat!
"See ei ole nii!", "mina seda küll ei näe", "see ei võta kelleltki midagi ära", "äärmuslane", "populist", "rassist!" – see ei ole väitlus ega debatt.
See on teiste inimeste mõtete tõrjumine, halvustamine. See näitab, et selline "väitleja" ei ole vajalikul tasemel, et üldse milleski kaasa rääkida. Ta ei saa intelligentsest vestlusest aru. Las ta läheb kooli ja õpib mõistma ja mõtlema, siis tulgu tagasi ja näidaku, mida ta on õppinud.
Selline üksteise silmitus vihas materdamine (only liberal lives matter) tapab igasuguse mõttevahetuse. Räägime konkreetselt, asjast. Viisakalt, kultuurselt. Üksteist austades.
Seame aukohale aususe, tarkuse, väärikuse, töökuse, harituse, viisakuse, ilu, kõlbelisuse, üksteisest lugupidamise… Püüdleme jälle üheskoos, ühe rahvana kõrgete ideaalide poole! Jätame porilombid notsudele püherdamiseks!
Mõistame hukka valetamise, mõnitamise, teotamise, tõelise vihkamisekõne ja laimujutud, tsenseerime ajakirjandusest välja väga rumala ideoloogilise propaganda ja alusetu ning pahatahtliku teisitimõtlejate mahategemise, kehval tasemel valelikud kiidulaulud ja põhikooli punanurga seinalehe kirjutised!
Hakkame üheks rahvaks, arendame üheskoos edasi oma kunagist suurepärast kultuuri, jagame omavahel rõõmu kõigest ilusast ja heast, naudime harmoonilist ja loomulikku ühiskondlikku elu meie imeilusa looduse keskel!
Alustame igaüks endast: vaatame sügavale endasse ja leiame üles omaduse või eelduse või talendi, mis väärib meie lugupidamist! Igaühes on mingi, kasvõi väga väike seeme, millest võib kasvada suur puu, kui selle eest hoolitseda.
Kes endast lugu peab, see oskab lugu pidada ka teistest! Kes endast lugu peab, see ei tee teisele iial ülekohut, sest ta ei taha oma hinge kahjustada. Sest iga ülekohus jääb inimese hinge alles, ja progresseerub, kuni hävitab ta hinge üleni. See on kurb tee. See on aeglane enesetapp.
Kas need soovid ja mõtted tunduvad tõesti olevat liiga radikaalsed?
Kas me rahvana ei ole tõesti oma vaimses arengus veel jõudnud sellisele tasemele? Mis meiega juhtunud on?
Olen seda juba mitmel korral "välja hõiganud", jääb see nüüdki ilmselt hüüdjaks hääleks kõrbes. Aga see on igal juhul MINU KIRGLIK SOOV, ja ma olen selle jälle välja öelnud. Ainult selle nimel ma üldse mõtlen ja kirjutan.
Lubage mul siis vaid loota, et see aeg kunagi ometi tuleb, kus nooredki taipavad, mis nendega praegu teha tahetakse, et nad keelduvad rahajumalate isekale tahtele allumast ning hakkavad ometi ükskord õigetele vaenlastele vastu!
Ja et ajalugu siis kõiki neid inimesi meeles peab, kes tõelise kultuuri kaitseks lahingusse läksid, kogu meie kirglikku vastupanuliikumist, nii organiseeritut kui ka spontaanset – kõiki neid, kellele praegu ülekohtuselt valelikke silte peale kleebitakse.