Politsei koos koertega meeleavaldusel. Foto: Varro Vooglaid

Inimesed viidi psühholoogiliselt välja nende tavalisest rahulikust seisundist. Mis toimub, küsib tavaline inimene sellises olukorras. Mida ma kurja olen teinud, et mind tullakse vaigistama märulipolitseiga? Jõukasutamise ähvardusele reageerib inimene alati ärrituse ja hirmuga, see ei ole ju meil igapäevane asi. Paljudes tekib trots ja protest, vägivald kipub alati sünnitama vägivalda, rünnatav asub kaitsesse, valmistub vastulöögiks, kirjutab Malle Pärn Objektiivi kolumnis.  

Liberaalidel on tavaks saanud justkui nimme teha või välja öelda midagi, mis ühiskonda või avalikkust ärritab, ja siis hakata pahaste kommentaaride kirjutajatelt “mainekahju” tekitamise eest kahjutasu nõudma. Ja loomulikult neid ka viha õhutamises süüdistama. Ehkki tegelikult võiks viha õhutamiseks nimetada hoopis tema enda tegevust. Kuri kommentaar sündis ju sellest, et inimene tema tegevuse peale vihastas? Ma ei usu, et keegi emotsionaalselt reageeriks, kui ta ei vihastaks. Paljuke meil neid õelaid intriigipunujaid ikka on, kes aina teiste “maine kahjustamise” peale mõtlevad. 

Meeleavaldused kuuluvad loomuliku osana demokraatliku riigikorralduse juurde. 

Üks uljas meeleolus eurosaadik hüppas ühel meeleavaldusel lavale, väänas korraldajal mikrofoni käest ja karjus sinna “Oh-ho-ho-hoo!” ja veel mingi mõttetu hüüdlause. Teda taheti takistada, sest mikrofoni oli vaja selleks, et kohaletulnud rahvas kuuleks, mida seal mõistlikud kõnelejad räägivad. Aga irvitav eurosaadik kõndis sellega minema, libises ja kukkus, kaks meest püüdsid teda püsti aidata ja temalt mikrofoni ära võtta. Ehkki lavalt oli hõigatud politseid, et see meeleavalduse segajat korrale kutsuks, ei teinud korravalvur kuulmagi. Mehed, kes politsei asemel püüdsid nende meelest huligaani korrale kutsuda, tembeldati hiljem meie õiguskaitse organite poolt kurjategijateks ja pidid eurosaadikule maksma 2000 eurot kahjutasu. 

Meeleavalduse segamise eest eurosaadiku vastu hagi ei algatatud, politsei meelest ta “osales omal kombel” meeleavaldusel. Tõtt öelda, üsna alandav hinnang ühe eurosaadiku kohta. Justkui poleks ta paremaks võimelinegi. 

Nüüd aga viidi mitu rahumeelset meeleavaldusel päriselt osalejat politseiautoga minema. Nad ei rebinud kelleltki mikrofoni, ei karjunud midagi, üks mängis trummi ja kitarri, teine trummeldas plekkmannergut. Too viimane oli eriti ohtlik sell, ta kooriti politseibussis paljaks ja otsiti läbi, et äkki on tal peale mannergu veel midagi niisama ohtlikku kuskile peidetud. Midagi ei leitud, aga ära ta viidi ja kongi pisteti. Mannerg ja kitarr konfiskeeriti 30-ks päevaks. Tervelt kuu aega võib Eesti rahvas rahulikult hingata, vihakitarr ja vihamannerg on kindlas kohas. 

Kui palju peaks need politseiametnikud demokraatlikus riigis sellele mehele kahjutasu maksma häbiväärse ja täiesti alusetu alandamise ja kinnipidamise eest?

Tšellomängijat ei viidud ära, aga temaga peeti pikalt “läbirääkimisi”, mis lõppesid ta pisaratega. Sellega on meile nüüd selgeks tehtud, et avalikus kohas riigi hümni mängimine on keelatud tegevus, sest ilmselt liberaalse diktatuuri tingimustes on ka see otsene viha õhutamine. Oli ju näha, et paljud inimesed olid politsei sellise käitumise peale vihased. 

Ka väljaspool meeleavaldust kimbutati naisi ja lapsi. Koguni ühes kinnises klubis! Meil on ikka tõeliselt vapper politseiaparaat! Ja ikka on nad mitmekesi ühe kallal!

Keegi võrdles seda meeleavaldust pronksiööga, ehk kõlbab siia, naljaga pooleks, ka mõni teine niisama absurdne võrdlus? Äkki Verine Pühapäev?

Kas on see mingi professionaalse kretinismi ilming, et politsei peab KÕIKI inimesi potentsiaalseteks kurjategijateks, keda tulebki kogu aeg surve all hoida ning lõpmatuseni kahtlustada ja represseerida? Miks nad muidu üldse oma rahvast ei usalda?

Tänavale tuuakse terve polk täies sõjavarustuses eriüksuslasi, aga peaminister pole sellest midagi kuulnud? 

Kui riigi pealinnas on niisugune julgeolekuoht, et eriüksused tuuakse välja ja tarad pannakse üles, siis peaks politseiülem, kes selle käsu andis, sellest ohust ka peaministrile teatama. See on ju praktiliselt sõjaolukord? On ju absurdne, et peaminister ei tea, kui vaenlane riiki ründab? Ja ohtlikuks vaenlaseks ju selle käsu andja seda rahvast pidas? Ta nägi seal meeleavaldajate hulgas ju ohtu demokraatlikule korrale? 

Andke andeks, ma ei usu seda “omaalgatuslikku”, “kogemata” ülereageerimist. Selline käsk pidi tulema kõrgemalt. Kui ei tulnud, siis on meie lugu veelgi halvem. Siis meie politsei enam ei arvestagi kõrgema võimuga. 

Iga tavaline politseinik, kes oli seda meeleavaldust juba mitu päeva kõrvalt näinud, pidi ju teadma, et need inimesed ei kujuta kellelegi konkreetset füüsilist ohtu. Kes kaotas närvi ja käsutas tänavale eriüksused? Kes andis neile õiguse ahistada rahumeelseid kodanikke? 

Selle kohta ei saa öelda nii, nagu Kaja Kallas ütles hullumeelsete muudatusettepanekute kohta, et “oh, see on ju möödas, unustame selle nüüd ära”! Kui mingi liberaali tegevus ilmselgelt kahjustab tema mainet, siis ütleb ta, et “unustame vana asja ära”. Aga kui ta mõne konservatiivi kriitilisest märkusest puhub üles rahvusvahelise skandaali, siis tuleb seda aina ja ikka meenutada! Selline on liberaalne väärtussüsteem. See on see “liberaalne demokraatia”.

See eriüksuse dessant oli liiga suur poliitiline valearvestus, see on võimu kuritarvitamine, alusetu vägivald oma rahva vastu, seda ei saa unustada, süüdlane peab selle eest vastutuse võtma! 

Mäletame meie lähiajaloost ka tõesti vägivaldseks muutunud meeleavaldust, Pronksiööd, mille korraldajaid püüti hukka mõista, ent kohus otsustas, et nad olid hoopis kannatajad ja neilegi pidi toona siis eesti maksumaksja maksma valuraha ehk pealinna tänavatel märatsemise eest preemiat

Üks saksa ideoloogiaprofessor rammis ühel meeleavaldusel platsi peale tulnud rahvast lapsevankriga, kus istus tema isiklik laps, sest koos lapsega oli vankril ju kaalu rohkem – ja sõimas osalejaid fašistideks. Teda ei ajanud politseinikud kuuekesi taga. Tal hoopis lubati esitada kohtuhagi Varro Vooglaiu vastu, aluseks jällegi “mainekahju” – sest Vooglaid julges tema käitumist avalikult hukka mõista. Hartleb ilmselgelt kas käitus provokaatorina, soovides tekitada vägivalda, või ründas meeleavaldajaid lausa füüsiliselt oma isiklikust vihast – mõlemad teod peaksid demokraatlikus riigis olema karistatavad. 

Mida me nendest juhtumitest võime järeldada? Et meil võivad teatud isikud karistamatult huligaanitseda, aga kohtu alla antakse see, kes huligaanitsejat kritiseerida või takistada julgeb? Mainekahju ju? 

Oma mainet saab kahjustada ainult inimene ise. Hartleb kahjustas oma mainet rahulikke meeleavaldajaid tõugates ja sõimates, aga kohus kavatseb nõuda tema teo hukkamõistjalt selle eest valuraha? Mida Vooglaid kodanikuna ja meediategelasena valesti tegi?

Meil võib (teatud) kaasinimesi sõimata, alandada, laimata, kuni räigete roppusteni välja – kui need inimesed on konservatiivid, siis saate selle eest presidendilt vägivallaennetuse auhinna või koguni ordeni. 

Meil võib lapsi alandada, käskides neil avalikult üksteisele näidata, kus on nende noku, aga seda kritiseerida ei tohi, siis tuleb maksta tuhandeid eurosid toetusraha nokulaulu esitajale! Nii mõnegi pensionäri pangaarvelt kantakse iga kuu teatud summa üle Rita Holmi pangaarvele, sest meie pensionist ei ole võimalik maksta korraga ära mitme tuhande eurost “trahvi”. Õigusriik? 

Kas sõimajad ja laamendajad on süütud ohvrid, aga korralik seaduskuulekas inimene on kurjategija, sest ta ei taha lasta ennast ja oma lapsi mõnitada?  

Aga – sellel “verisel pühapäeval” on ka häid külgi, nagu ikka igal halval asjal. 

Politseiriigi vastu protestivatele inimestele toodi vastu just see politseiriik, mille vastu nad protestisid. Nagu illustratsiooniks! Lausa puust ja punaseks! Vaadake, siin ongi see, mille vastu te protestite! 

Eesti rahvas sai järjekordse näitliku õppetunni. Veel üks samm edasi progressi suunas. Liberaalne düstoopia avab pikkamööda, aga kindlalt, ühe salalaeka teise järel. 

Eesti rahvas sai ka võimaluse näha kitsaskohti nii valitsuse kui politsei töös. 

Tundub, et neil mõlemal puudub oma ametiks vajalik psühholoogia-alane ettevalmistus. Juhul, kui nende eesmärgiks EI OLNUD rahva hirmutamine, inimeste alandamine ja rahutuste tekitamine, nagu nad väidavad, siis nad lihtsalt ei tea, kuidas sellises olukorras mõistlikult käituda. 

Eriüksusel peaks olema kindel strateegia ja vastav väljaõpe, et õigete vahenditega saavutada seatud eesmärk. Nende seekordne tegevus näis küll olevat kaootiline, justnagu poleks politseinikud ise ka päris täpselt teadnud, mida nad seal tegema pidid. 

Nii valitsus kui politsei peaksid teadma, missugune psühholoogiline reaktsioon tekib rahvas, kui neid äkki tihedalt ümbritseb suur hulk raskes relvastuses peaaegu anonüümseks maskeeritud sõdalasi. 

Ah et paha rahvas kippus sõdalasi mõnitama? 

Eriüksuslane, kes on tänavale saadetud VÕITLEMA pahade inimestega, ei tohiks küll mingite kriitiliste märkuste peale närvi minna ja isiklikku solvumist välja elama hakata, temal on ülesanne, millest ta ei tohi kõrvale kalduda, ta ei tohi minna isiklikuks, sest ta on professionaal. Ta ei ole oma ülesannet täites mitte mingi õrnatundeline isik, vaid ta esindab riiki. 

Rahvas ei ole saanud mingit erilist kriisikäitumise ega tsiviilkaitse väljaõpet, tema reaktsioon on spontaanne, – ja tema meelest täiesti alusetu vägivallaähvardus ärritab ning solvab teda. Sest tema ei ole tulnud kodunt välja kurjade kavatsustega. 

Kes läheb sõna vastu füüsilise jõuga, see peab ka leppima vastase halvakspanuga. Politsei peab olema võimeline inimestega normaalselt suhtlema. Ka rahvast maha rahustama, kui vajalik. Rahvas ei pea politseid rahustama. Politsei on rahva teenistuses, mitte rahvas politsei teenistuses. 

Eriüksuslase jaoks on tema supervarustus täiesti tavaline asi, aga rahvas on selliseid täies lastis rünnakrühmlasi ilmselt ainult filmis näinud. Seega, rahva poolt oli vastumeelne reaktsioon (ja loomulikult hirm) täiesti oodatav, politsei peaks seda teadma ja sellega arvestama! 

Või ikka läksidki nad justnimelt seda saavutama? 

Inimesed viidi psühholoogiliselt välja nende tavalisest rahulikust seisundist. Mis toimub? küsib tavaline inimene sellises olukorras. Mida ma kurja olen teinud, et mind tullakse vaigistama märulipolitseiga? Jõukasutamise ähvardusele reageerib inimene alati ärrituse ja hirmuga, see ei ole ju meil igapäevane asi. Paljudes tekib trots ja protest, vägivald kipub alati sünnitama vägivalda, rünnatav asub kaitsesse, valmistub vastulöögiks. 

Seda enam, et see rahvas oli tulnud tänavale protestima täpselt sellise riikliku vägivalla vastu! 

Küll tahaks teada, mis oli selle dessandi eesmärk, ja kas see saavutati või oli tulemus soovitule lausa vastupidine. Miks oli vaja rahumeelsed meeleavaldajad võrdsustada terroristidega? 

Keegi, kes ei julge seda tunnistada, andis politseile käsu agressiivseks pealetungiks rahulikult käituvatele meeleavaldajatele. Justnimelt pealetungiks, sest oma väga ülekaaluka JÕU demonstreerimine ON pealetung, rünnak. See on selge sõnum: minge laiali, teie meeleavaldus ei ole valitsusele vastuvõetav. Kellelgi ütles närv üles ja ta otsustas: see tuleb ära lõpetada. 

Sellel dessandil ei ole mingit õigustust. Tavaline politsei oleks sellega paremini hakkama saanud. Ka valitsus oleks sellega hakkama saanud, kui keegi sealt oleks julgenud rahva ette tulla. Vastutavad isikud pugesid peitu. 

Nii politsei kui seelikuvalitsus kaotas sellega väga paljude inimeste usalduse.