Markus Järvi: kopitanud kaltsu karismaga Euroopa Liit

Brexiti puhul on sobiv kuulata Nigel Farage’i viimast kõnet Euroopa Parlamendis, mis võttis tabavalt kokku Euroopa Liidu olemuse ning samal ajal ka Farage’i enda karjääri. Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi nädalakommentaar. 

1992. aastal pärast peaminister John Majori valitsuse Maastrichti lepingule antud heakskiitu konservatiividega hüvasti jätnud Farage on alates üheksakümnendate lõpust olnud üks briti euroskeptikute juhtfiguure.

Aastal 1999 valiti Farage esimest korda Euroopa Parlamenti ning sellest ajast peale on hallitanud eurokomissaride suunal kõlanud muheda briti huumoriga vürtsitatud torked, millised on Inglismaa parlamentarismi traditsioonis tänapäevani omal kohal, ent millega sujuvalt brežnevlikku süvameditatsiooni vajunud Kesk-Euroopa bürokraat pole ilmselgelt harjunud.

Farage’i tähthetk saabus kui 2010. aastal külastas parlamenti Euroopa Ülemkogu toonane eesistuja Herman Van Rompuy. Pidu eurokraatide õuel kestis hetkeni, mil kõne asus pidama Farage. Tema hinnangul võrdub Van Rompuy karisma põhimõtteliselt kopitanud kaltsu külgetõmbejõuga ning välimus meenutab Farage’ile madalama astme pangatöötaja oma.

Endise Belgia peaministri Van Rompuy valiku legitiimsust ja demokraatlikkust kommenteerides küsis Farage: “Kes te üldse selline olete? Ma pole teist midagi kuulnud. Keegi Euroopas pole teist midagi kuulnud”.

Kui Euroopa Parlamenti külastas 2008 aastal prints Charles, kes hakkas ajama poliitkorrektset juttu kliimamuutustest ja Euroopa vastutusest sellega tegelemisel, seisis terve parlament kõne lõpus püsti. Kõlasid ovatsioonid. Ainus rahvasaadik, kes istus oli Farage.

Loomulikuklt oli Farage’i tähthetkeks Brexiti referendum, millele anti briti tabloididest muu maailma poliitikaajakirjadeni paljuski Farage’i nägu. Kui Brexitist ähvardas Theresa May vangerduste läbi saada pelk mälestus kui ühest realiseerumata rahvahääletusest, aktiviseerus Farage Brexiti partei juhina ning sai selle erakonna ridades viimast korda ka Euroopa Parlamenti.

Ilmselt pole vale arvata, et paljuski Farage’i ja tema selja taga oleva euroskeptilise seltskonna surutis tingis selle, et briti poliitilise nomenklatuuri mutter ja sajanditepikkuse pärandiga tooride partei pidas targemaks Boris Johnsoni isikus muutuda Brexitit toetavaks jõuks, haarata Farage’ilt ja teistelt võimalikelt opositsionääridelt standard ning teha sellest enda lipukiri.

Farage’i viimaseks jäänud kõne Euroopa Parlamendis vaatas tagasi mehe poliitilisele karjäärile ning tõstis esile ühe peamise Brexiti ajendi aga ilmselt ka Euroopa föderaalriigi luhtumise põhjuse.

Tavalised inimesed, nagu Farage’i isa ja ema olid omal ajal küll nõus ühisturuga, kuid mitte poliitilise liidu, ühise lipu, hümni ja presidendiga – ja lõpuks sooviga luua oma armee.

See peaks olema Euroopa riikide sajanditepikkusi traditsioone ja kinnistunud rahvuslikku identiteeti arvesse võttes elementaarne tõdemus, ent ometi ei ole.

Oma utoopias elav poliitiline euronomenklatuur ei saa aru, et just ühtse, identiteeditu, ebainimlikult kõleda ja pisidetaile reguleeriva hingetu föderaalvõimu kehtestamine koduste rahvusriikide üle on ja saab peamiseks põhjuseks, mis Euroopa Liidu utoopialt külgetõmbe röövib, sundides rahvaid sellest järjekordsest vanglast põgenema.

On selge, et euroskeptikutel pole midagi suveräänsete ja sõbralike riikide koostöö ja vabaturu vastu, ent oma totalitaarsust väga halvasti varjava, ebademokraatliku keskvõimuga monstrumi vastu küll.

„Mida me tahame Euroopalt? Kui me tahame kaubandust, sõprust, koostööd, suhtlust, ei vaja me Euroopa Komisjoni. Me ei vaja Euroopa kohut. Me ei vaja neid institutsioone ja nende võimu. Ma võin teile kinnitada – me armastame Euroopat nii UKIPis kui ka Brexiti parteis. Me ei salli üksnes Euroopa Liitu. Nii lihtne see ongi,“ tõdes Farage.

„Ma loodan, et see on selle projekti lõpu algus. See on halb projekt. See ei ole lihtalt ebademokraatlik, see on demokraatiavastane. Läänes, nii Euroopas kui Ameerikas ja mujal, on praegu käimas ajalooline lahing: globalism populismi vastu. Teile ei pruugi populism meeldida, aga nali on selles, et see on muutumas väga populaarseks,“ rääkis Farage, kes on omaks võtnud populismi mõiste ning ühe propagandateaduse baasvõtte baasvõtte abil pööranud selle positiivseks terminiks. Ise kasutaksin populisti asemel siiski patrioodi mõistet, mis on väärikam, aga see selleks.

Autokraatlikust kasvatusasutusest vabanenud teismelise kombel hingab Farage kergendatult. “Sissemaksetega on nüüd kõik, Euroopa kohtuga on kõik, ühiste kalapüügireeglitega on kõik, kiusamisega on kõik, Guy Verhofstadtiga on kõik“.

Kõne lõpus pannakse Farage’i mikrofon kinni ning Euroopa Parlamendi reeglite vastu välja võetud Ühendkuningriigi lipp käsitakse laualt ära koristada.

Me ei tea, kas Verhofstadti endaga on kõik, ent tema mõistusega ilmselt küll. Viimane on lõplikult alla vandunud Euroopa liitriigi rajamise fanatismi ees, kui ta Brexitit kommenteerides toonitab, et Brexiti peamise õppetunnina tuleb Euroopa Liidust teha veelgi tihedam liit.

Verhofstadt ja tema poolt esindatud sotsialistlikud föderalistid saavad ilmselt aru küll, mis viis Brexitini, kuid nad ei tunnista nende põhjuste legitiimsust – umbes sama moodi nagu poliitbüroo või keskkomitee liige ei tunnistanud metsavendlusele või liiduvabariikide separatismile viivate põhjuste legitiimsust. Need eksisteerivad küll, kuid lahenduseks on esialgu tagajärgede kõrvaldamine, seejärel aga põhjuste kaotamine loosungiga “Rohkem kommunismi!”.

Ehk teiste sõnadega; hoolimata sellest, et Brexiti põhjuseks oli Euroopa liitriigi loomise ja föderaliseerumise protsessi mürgitus brittidel, tuleks sarnaseid mürgitusi teiste Euroopa rahvaste seas ravida sellesama mürgi mitmekordse manustamisega.

Kui mõnel riigil on Euroopa bürokraatlikust ja brežnevlikust suunast kõrini, tuleb lahendusena välja pakkuda veel rohkem Brežnevi stiilis bürokraatiat ja euroföderalismi.

Palju õnne. Ilmselt on Farage’il õigus, et Brexit on esimene täht selle haiglase utoopia hauakivil. 

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Markus Järvi
Markus Järvi on SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks üks asutajatest ja juhatuse liige. Alates 2018. aasta novembrist on ta portaali Objektiiv peatoimetaja. Ta on lõpetanud Roomas Püha Risti Ülikooli filosoofia ja teoloogia erialal, on abielus ning kolme lapse isa.