Markus Järvi: märkmeid süvariigist

Süvariigist rääkides põrkume alati küsimuseni, mis ka tänapäeva Eestis on üha aktuaalsem: kuidas kontrollida kontrollijaid ja valvata valvajaid, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris. 

Kui keegi kasutab avalikus mõtteväljenduses mõistet “süvariik”, kostub maailmanägemuste pahemast sektorist räiget naeru ja mõnitamist, mis kiiresti omandab psühhopatoloogilise tõmbluse vormi.

Liberaalse meedia arvajatest poliitikuteni, kantsleritest idufirmade juhatajateni, rääkimata Facebooki hämaruses toimetavatest fanaatilistest antiekretiinidest, tõmbuvad kõik eranditult närvilisse naerukrampi. Sümptomitelt viitab see hoiak psühholoogiast tuntud eituse faasile, millega ebameeldivad ent samas ilmselged asjaolud püütakse oma psüühikast eemale tõrjuda.

Olukord on umbes sama, kui rääkida türklastele miljoni armeenlase mõrvamisest. Vastuseks on agressiivne eitus.

Samamoodi väljendavad liberaalid süvariigi terminiga silmitsi seistes eitust väga tõsise probleemi puhul, mis läänemaist ühiskonnakorraldust ja demokraatia ideaali, nii palju kui seda veel järgi on, õõnestab: avalik võim on aastate jooksul üles ehitanud ametnike armee, mis toimib sisuliselt neljanda riigivõimuna seadusandliku (parlamendi), täidesaatva (valitsuse) ja juriidilise (kohtu) võimu kõrval.

Erinevalt parlamendi ja valitsuse liikmetest, kes on avalikult tuntud isikud ning rohkemal või vähemal määral ausate ja demokraatlike valimiste tulemusel oma koha pälvinud, püsivad ametnikud varjus ning neid pole mitte keegi kuhugi valinud. Lisaks sellele ei kanna ametnik avalikku vastutust, mida poliitilist positsiooni omavad isikud kõigest hoolimata teevad.

USAs saadi probleemi olemusest aru juba enne teist maailmasõda, kui 1937. aastal kirjutasid “Presidendi haldusjuhtimise uurimiskomitee raporti” autorid:

“Kuidagi ilma konkreetse plaani või kavatsuseta on valitsuse kolmikjaotusele tekkinud lisaks juhitamatu “neljas haru”. See ei vastuta millegi eest ja seda pole võimalik juhtida üldiste tegevusraamistike ega rahvalt mandaadi pälvinud valitsuse suuniste kaudu.”

See tsitaat pärineb Objektiivis ilmunud artiklist, mille kirjutas Misese instituudi autor Ryan McMaken ning selles võetakse USA näidetel lahti süvariigi olemus.

“Tänu kirjeldatud neljandale valitsusharule on ameeriklased allutatud seadustele, mida pole vastu võtnud ükski kongress ja peavad kandma juriidilisi karistusi, mida neile pole määranud ükski kohus. See kõik sünnib “administratiivselt” ja ametkonnad saavad luua ning rakendada omi seaduseid,” kirjutab McMaken.

Süvariik terminina ei ei tähista aga kindlasti üksnes riigiasutuste ja ametite bürokraate – süvariigi üheks keskseks haruks on julgeolekuteenistused, mis varjuvad oma tegevuses riigisaladuste ja riiklike huvide taha ning on võimelised teostama järelvalvet isegi poliitikute enda suunas, mitte vastupidi.

Näitena sellest, kuidas süvariik Eestis toimib, võib lugeda kasvõi ettevõtja Viktor Siilatsi tähelepanekuid. Siilats kirjutab juba 9 aastat tagasi artiklis, kuidas tänane sotsiaalministeeriumi kantsler Marika Priske toimib „varivalitsuse“, mitteformaalse kantslerite nõukogu juhina.

„Paljud vist ei tea, et Marika Priske eestvedamisel on moodustatud varivalitsuse tunnustega ühendus, kantslerite nõukogu. Otse loomulikult juhib seda Priske ise. Niipea kui valitsus on midagi tähtsat ja Prisket või teisi kantslereid puudutavat/huvitavat otsustamas, koguneb see “varivalitsus “ ja teeb oma eelotsuse, mis siis valitsusele esitatakse. Katsugu vaid valitsus selle otsuse vastu minna! Sõnakuulmatud ministrid uputatakse aga “Jah, härra minister!” stiilis bürokraatiasse,“ maalib Siilats pildi kantslerite “varivalitsusest”.

Igal juhul on liberaalide rumal naer selle üle, et Eestis puudub igasuguste süvariigi tunnustega ametnikkond, kes teeb oma otsuseid ning nende eest ei vastuta sügavalt küündimatu.

Kantsler Lemetti juhtum on tõestanud, et süvariik elab ja toimib.

Süvariigist rääkides põrkume alati küsimuseni, mis ka tänapäeva Eestis on üha aktuaalsem: kuidas kontrollida kontrollijaid ja valvata valvajaid.

Seda kontrolli pole ning tänu sellele saab riiklik süvastruktuur riigisaladuste loori taha mähituna takistamatult edasi toimida.  

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Markus Järvi
Markus Järvi on SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks üks asutajatest ja juhatuse liige. Alates 2018. aasta novembrist on ta portaali Objektiiv peatoimetaja. Ta on lõpetanud Roomas Püha Risti Ülikooli filosoofia ja teoloogia erialal, on abielus ning kolme lapse isa.